Ladõnskaja-Kubits oli külas Oma Mehe kohvikus

3 Viktoria1

Möödunud reedel oli riigikogu maaelukomisjoni esimehe algatusel tegutsevas Oma Mehe kohvikus külaliseks erudeeritud ja sarmikas daam, ajakirjanik ja poliitik Viktoria Ladõnskaja-Kubits.  Ta käsitles oma esinemises ja paljudele küsimustele vastates  tervishoiu- ja sotsiaaltemaatikat, integratsioonipoliitika ja teistegi valdkondadega seotud probleeme.


Usutluses Vooremaale märkis Ladaõnskaja-Kubits, et suuremaid probleeme ühiskonnaelu saab avastada ennekõike neisse süvenedes ja neid detailselt lahti mõtestades. Külalise sõnul igatseb ta ajakirjanikutööd, kusjuures üks loominguline projekt võib teoks saada juba lähemas tulevikus.

Ajame teiega juttu  Jõgeval Betti Alveri muuseumis. Milliste mõtete ja tunnetega muuseumides ringi vaatate?

„Ma olen muuseumidest väga huvitatud  ja külastan neid üsna tihti. Eelkõige külastan muuseume, mis tutvustavad paiga ajalugu ja kultuurilugu.  Hiljuti vaatasin näiteks vapustavat näitust Saaremaal Kuressaare lossis. Sellised väljapanekud panevad mõtlema ka seostele ajaloo ja tänase päeva vahel. Äsja käsin ka Kumus ja Kadrioru lossis, kus vaatasin koos lapsega  näitust  „Aivazovski. Ideaali otsinguil”.“

Olete kirjutanud mitmeid raamatuid. Mõned nendest jutustavad Eestis Jõgevamaal ja Tartumaal elavast ainulaadsest rahvakillust  – vanausulistest. Tuletame meelde nende raamatute sünnilugu.

„See oli väga huvitav projekt. Minu poole pöördusid fotograafid Annika Haas ja Birgit Püve Eesti Ekspressist. Nad olid jäädvustanud fotodele ka vanausulisi ja nende elulaadi. Piltide juurde oli aga vaja teksti. Raamat ilmus eesti keeles, kohalike elanikega tuli suhelda vene keeles. Raamatu koostamiseks käisin korduvalt  Peipsimaal, suhtlesin sealsete inimestega, süvenesin nende toidukultuuri. Pikaajalise töö tulemusena valmis raamat „Peipsiveerel. Vanausulised paluvad lauda”, mis puudutab ajaloo- ja kultuuripärandit, kuid on ennekõike kokaraamat.”

Kas mõni raamat on ka pooleli?

„Hetkel üks raamat tõesti. Töö tõttu riigikogus pole saanud aega piisavalt loometööga tegelda. Püüan end aga kätte võtta. Teen loomingulist tööd üsna palju ka öösel. Mu kõik raamatud on sündinud põhiliselt pimeduses ja vaikuses. Siis saab piisavalt keskenduda ja veeta aega oma mõttemaailmas.”

 Millised on teie tähelepanekud teise sajandisse astunud Eesti Vabariigist?

„Kui vaadata pealiskaudselt, jääb mulje, et paljud asjad on korras. Süvenedes ja endale asju lahti mõtestades tulevad välja aga suured probleemid, olgu need siis seotud pensionireformi, tervishoiuga või e-riigi temaatikaga.

Poliitik peab ka ette vaatama, sest olukord, mis täna näib korras olevat, pole ehk nii hea nelja viie, kuue aasta pärast. Me vajame ka hästi palju eksperte, inimesi kes ei pruugi olla professionaalsed poliitikud, kuid tunnevad väga hästi oma eriala ja on tihti ka missiooniinimesed.”

Mida arvate poliitika kajastamisest meedias?

„Nii ja naa. Kuna olen endine meediainimene, hoian ma pöialt ajakirjandusele. Mulle meeldib sündmuste objektiivne kajastamine. Samas on poliitikat keeruline kajastada, kui sa ei tunne, mis on seal sees. Üsna paljusid asju on väljastpoolt keeruline ära markeerida või tõlgendada.

Kui ajakirjanikud tunnevad huvi minu tegude vastu, siis tunnen sellest ainult heameelt ja räägin avameelselt.”

Kui teil tulevikus või miks mitte ka praegu avaneb võimalus teha saadet raadios või televisioonis, mis oleks selle saate teema?

„Mul on üks projekt, mis seotud pigem televisiooniga. Tunnen ajakirjanikutööst mõneti ka praegu puudust. Ennekõike meeldivad mulle intervjuud, mis võimaldavad inimest avada, arutada  nendega mitmesuguste teemade üle.”

Hiljutisest emadepäevast tuleneb küsimus, kuidas läheb teie lapsel?

„Mu tütreke on seitsme aastane. Ta käib eestikeelses lasteaias. Kuu aja pärast lõpetab ta lasteaia, see on meie peres suursündmus. Loodame, et koolis läheb tal igati hästi.”

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus