Jõgeva linnas Betti Alveri muuseumi lähedal küüditatute kivi juures olev ala korrastatakse, sinna tulevad kaarjad treppistmed, valmis on neli maakivist pinki, kui ilm vähegi lubab, pannakse need veel tänavu oma kohale, mälestuskivi paigaldatakse uude kohta ning raudtee poolses servas saab olema müüritis, kuhu kohalikud omavalitsused ja külad saavad panna oma represseeritute mälestustahvlid.
Seoses raudteeäärse alal korrastamise projektiga lootis Jõgeva linn, et raha antakse ka Betti Alveri muuseumi ümbruse ning küüditatute mälestuskivide juures oleva ala korrastamiseks. Kahjuks need alad toetust ei saanud. Et linnal oli olemas selle piirkonna jaoks koostatud projekt, siis otsustas MTÜ Jõgevamaa Represseeritud riigilt saadud toetuse investeerida mälestuskivide ümbruse korrastamisse ja alustas kevadel töid. MTÜ Jõgevamaa Represseeritute juhatuse liige Ants Aluoja rääkis, et tänavu tehti tööde esimene etapp ehk võeti maha vanad kehvas seisus puud ja freesiti kännud.
Puude mahavõtmine šokeeris Jõgeva elanikku Luua metsanduskooli õppejõudu Vello Keppartit. Tema hinnangul oli tegemist linna kõige vanema pargiga ja ainsa kohaga Jõgeval, kus kasvasid põlispuud. “Park rajati 1880. 1968. aastast oli see park looduskaitse all, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi alguses võeti kaitse alt maha. Vanad pärnad olid täis õõnsusi, nendes varjusid ja pesitsesid õõneloomad: kaitsealused põhja-nahkhiired ja väänkael, hakid, rasvatihane, sinitihane, puukoristaja; kõrgetel puudel oli künnivareste pesitsuskoloonia. Vanad puud on vääriselupaigad, elustikupuud, kus saavad elutseda põlismetsade liigid, neil elupaiku majandatavates metsades ei ole. Vääriselupaiga tunnusliike ei ole selles pargis otsitud, kuid põhja-nahkhiired olid seal küll. Jõgeva nahkhiirte seirepunkti üks loenduskoht oli just see park, nüüd on see muutunud ja hävinud, maha on raiutud ka terved (lehis, mõned pärnad) ja noored pargipuud (ebatsuugad, lehised), seda oleks saanud vältida, kui oleks tellitud pargipuudele väärtusklassideks hindamine (dendroloogiline inventuur). Enne pargi raiet peaks dendroloog või arborist hindama kõikide puittaimede haljastuslikku väärtust, et selle järgi teha raieplaan ja uue haljasala projekteerija (arhitekt) saaks arvestada I ja II väärtusklassi puude alles jätmisega, selle järgi saab paigutada parki teid, mälestusmärke, ehitisi. Säilitatavatele puudele määratakse juurekava kaitsetsoonid, mida ehitustegevusega (kaevetöödega) ei tohi rikkuda. Raiutavate puude andmete järgi määratakse haljastuse kompensatsiooni rahad, nende ressursside arvel saab teha haljastustöid (istutusi) samal kinnistul või mujal lähikonnas.”
Jõgeva linnavalitsuse haljastusspetsialist Taivo Paeveer ütles, et kui maastikuarhitekt Raili Uustalu tegi projekti, tegi ta ka taustauuringu. “Algselt oli seal puistu, kõige vanemad pärnad olid tõenäoliselt pärit 20. sajandi algusest. Põlispuud ei kasva taskuformaadis haljasalal, vaid on sajandeid tagasi istutatud. Nii noores linnas nagu Jõgeva on üsna vähe põlispuid,” märkis Paeveer. Ta küsis, kas peaksime hoidma puid, mis hakkavad kohe pähe kukkuma. Näiteks vanade pärnade ladvad olid juba vareste ja hakkide elutegevuse tõttu moondunud ja kuivanud. “Tegemist on elava liiklusega tänavaga, seal on maanteeameti büroo, Vooremaa Teed, kõrvalolevast pargist kukkus üks suur oks juba auto peale, krundi omanik peab kahju välja maksma.”
Veel lisas Paeveer, et kui seal nahkhiired pesitseksid aasta ringi, siis oleks keskkonnaamet ammu turjas olnud.
Ants Aluoja sõnul ei olnud mälestuskivide juures park vaid looduslikult sinna kasvama jäetud puud. Kui tegemist olnuks pargiga, tulnuks teda ka pargina majandada.
“Pargis olid puud, mis ei ole pargi koosluses, näiteks kased. Kujundatud linnapargis ei ole palju kaske. Suurte puude alla noorte ebatsuugade ja lehiste panek ei ole kuigi jätkusuutlik. Sellised looduslikud pargid võiksid olla linna servas ja sealt lähevad pikalt edasi n-ö rohelised koridorid. Seal saab kujundada vääriselupaiku ja pesapaiku, kuigi nahkhiirte pesakaste saaksid lapsed tööõpetuse tunnis teha juba praegu ja neid hiljem linna üles panna jne. Kassinurme, Siimusti ja Linnumetsa poole võiksid sellised rohekoridorid minna. Tiheasustusalal ei saa me kahjuks endale lubada, et väärtustame inimestest enam puid, mis hakkavad kohe ümber kukkuma, see on inimestele ohtlik,” tunnistas Paeveer.
Tema hinnangul tuleb siis, kui midagi uuendatakse, läbi mõelda, mis juhtub kümne või kahekümne aasta pärast. “Meil on mitmeid näiteid haljasalade renoveerimistest, kus püüdsime säilitada olemasolevaid puid. Mõne aja pärast olime siiski sunnitud need puud maha võtma. Ja kui kogu küüditatute mäletuskivi ja Betti Alveri muuseumi ümbruse ala tervikuna lahendatakse, siis saab sellest kohast päris ilus paik.”
Ants Aluoja ütles, et puude mahavõtmisega tuli alustada. “Me ei saa edasi minna, kusagilt peab alustama. Töö käib selle nimel, et järgmisel aastal saaks ala korrastamine jätkuda. Otsime toetajaid, ka linna abiga. Siia on vaja sada kantmeetrit musta mulda, kuhu tuleb külvata muru. Projekti järgi tuleb uus haljastus, kuid mitte kõrghaljastus,” rääkis Aluoja.
Paeveerel on hea meel, et Vello Keppart elab meie linnas, käib ja kontrollib ja vaatab. “Aednik peab figureerima keskkonnakaitsjate ja linnaelanike huvides, see piir on õhkõrn, kus peab käima. Ning Vello Keppardiga koos püüame leida ka sellised kohad ja puud, mida hoida ja kaitsta.”
HELVE LAASIK
