Mitmetes telesaadetes ja trükiajakirjanduseski tehakse juttu neist vähestest suuremate linnade elanikest, kes on maale ümber asunud ja seal midagi ette võtnud. Peaaegu üldse ei räägita neist paljudest peredest, kust üks pereliige või vahel lausa mõlemad lapsevanemad on läinud tööle suuremasse linna või hoopis naaberriiki, ega tunta huvi selle vastu, miks need inimesed niisuguse otsuse langetasid.
Põhjus on meile kõigile ju teada, aga siiski oleks huvitav kuulda, mida arvavad need inimesed näiteks Eesti poliitikast ja poliitikutest ning milline on nende arvamus regionaalpoliitikast. See viimane, regionaalpoliitika, tundub küll midagi lumeinimese sarnast olevat, kellest väga paljud räägivad, aga keda mitte keegi oma silmaga näinud ei ole. Alles hiljuti arutleti ETV saates „Foorum“ Eesti demograafiliste probleemide üle, kus muu hulgas puudutati ka Eesti-sisest rännet, väljarännet ning sisserännet.
Jälgides Eesti-sisest rännet, tuleb tõdeda, et see on aina enam kujunemas ühesuunaliseks pöördumatuks protsessiks. Sellise protsessi jätkudes lähevad ajapikku täide meie seast lahkunud ühiskonnategelase Hardo Aasmäe sõnad, et edaspidi tuleb hakata kaugemaid maapiirkondi maha jätma, sest seal pole enam elanikke, või kui on, siis väga üksikud kõrges eas inimesed.
Kuidas peatada väljaränne
Mida siis teha, et väljaränne maapiirkondadest ja väikestest asulatest peatada ning saavutada olukord, kus inimesed suurematest linnadest väikestesse asulatesse ja maale elama tahaksid minna? Selleks on tarvis luua tingimused, et ettevõtjad tahaksid oma ettevõtted väikestesse kohtadesse luua või need sinna ümber kolida.
On selge, et lihtsalt niisama ilusate sõnade peale ükski ettevõte suuremast linnast ega selle lähiümbrusest maakohta ega väiksemasse asulasse ümber ei koli. Selleks on vaja ettevõtja jaoks mingit boonust, mis ta sellist sammu astuma meelitaks. Nagu elus üldiselt, nii on eelkõige ettevõtluses ehk majanduses liikumapanevaks jõuks raha. Selleks, et ettevõtjat suuremast linnast ümber asuma meelitada, tuleb talle pakkuda rahalisi boonuseid.
Sellisteks boonusteks võiksid olla regionaalsed maksusoodustused, kus Eesti jagatakse tsoonidesse nii, et mida kaugemal ettevõte suuremast linnast asub, seda madalam on selle maksukoormus. Kuidas seda tehniliselt teha? Ilmselt võiksid need soodustused kehtida tööjõumaksudele.
Kui töökohad kolivad ümber väiksematesse kohtadesse, liiguvad sinna järele ka inimesed. Vastupidi see olla ei saa. Inimene ei saa minna n-ö tühja koha peale ja loota, et siia ehk kunagi sobivad töökohad tekivad. Inimesel on töökohta vaja kohe ja praegu. Kui väikesesse kohta tekib rohkem töökohti, tõusevad ka palgad ning tekib võimalus leida tööd mitmes valdkonnas.
Praegu võib juhtuda, et kui mõni pere tahakski kolida suurest linnast maale või väikesesse asulasse, jääb see samm astumata, sest mees leiab endale seal sobiva töökoha, naine aga mitte, või vastupidi. Peamine põhjus, miks inimesed suurematest linnadest ümber asuda ei taha, peitub mõistagi väikeste kohtade madalamas palgatasemes, aga ka sobiva töö puudumises. Regionaalse maksusüsteemi loomine eeldab poliitilist otsust.
Peame ise võitlema
Riigi tasandil toimuvad poliitilised protsessid väga aeglaselt ja seetõttu tasuks ka kohalikul tasandil mõelda, kuidas meelitada tööeas inimesi väikestesse kohtadesse elama. Veidi rohkem kui kolm aastat tagasi sai Tallinnas teoks mess „Maale elama,“ kuhu olid kogunenud paljude linnade ja valdade esindajad üle Eesti, kes püüdsid meelitada messikülastajaid just oma linna või valda elama. Messil tekkis olukord, kus pakkumine ületas tugevalt nõudluse ehk kohalike omavalitsuste esindajaid oli rohkem kui messi külastajaid.
Ehk tasuks tookordsest kogemusest lähtuvalt Jõgevamaa kolme valla esindusel seljad kokku panna ja korraldada niisugune minimess omaette, üürides selleks Tallinnalt päevaks-paariks sobivad ruumid. Nii keskenduksid messikülalised ainult kolmele vallale ja saaksid nende kohta väga põhjalikku informatsiooni.
Niisugune minimess võiks teoks saada kooliaasta alguses, et Jõgevamaale elama asuda soovivad inimesed jõuaksid veel enne talve saabumist siinseid valdu külastada ja kohapealsete olude ning võimalustega tutvuda.
Seejärel oleks neil talvel aega nähtut ja kuuldut põhjalikult analüüsida ning siit poolt vaadates positiivse otsuse korral tuleval kevadel Jõgevamaale ümber kolida. Võrumaa ettevõtja Tiit Niilo eestvedamisel on nii mõnedki linlased sel moel maale elama asunud.
Kui Eesti riigi tasandil tõsiseid regionaalpoliitilisi otsuseid ei langetata, tuleb püüda sellega tegelda kohalikul tasandil. Ehk tegelikult on nii, et mitte keegi teine meie eest võitlema ei tule, kui me ise seda ei tee.
TOOMAS REINPÕLD
