Kunstnik Maretha Ilvesel pole Inglismaal tööpuudust

Maretha+Ilves+I

Välismaal elavad eesti noored on tegusad paljudes valdkondades. Jõgeval sündinud ja Avinurmes kasvanud Maretha Ilves on üks neist, kellele töö võõrsil lisaks teenistusele ka eneseteostust ja loomisrõõmu pakub. Maretha tegevust pole kuigi lihtne raamidesse panna. Laias laastus võib öelda, et tegemist on kunstiga väga erinevates  väljendusviisides.

Maretha kiidab inglaste kaunist ja rikka sõnavaraga keelt, töökust ja sõbralikkust.

Eestit külastab Maretha reeglina paar korda aastas. Iseäranis südamelähedane on talle Avinurme ja ta soovib tulevikus sealsele gümnaasiumile abiks olla. 

Kuidas Teie tegevusala Inglismaal nimetada? Internetist saab lugeda, et olete disainer ja kunstnik. Millise loominguga täpsemalt tegelete?

„Kui laiemas mõttes vastata, siis võib küll öelda, et olen kunstnik, või pigem lugude jutustaja. Inglise keeles on kunstniku mõiste lai. Nii nimetatakse inimest, kes tegeleb igapäevaselt loometööga, ükskõik, millisesse valdkonda see kuulub.  Mina teen filme ja sellega seoses praktiseerin stsenaristi, monteerija, operaatori või režissöörina.

Mul on ka seos muusika ja lauluga ning Salfordi ülikoolis lõpetasin liikuva graafika osakonna, graafilise disaini kraadiga. Liikuv graafika on näiteks animatsioon või teatud reklaamid, aga laiemalt ka filmikunst. Ülikoolist  saadud  kraad polnud minu jaoks see päris õige, nii et pidin filmitegemist enamasti ise läbi praktika õppima.”

Kuidas mööduvad Teie tööpäevad Inglismaal? Kas saate tellimusi või otsite ise tööd?

„Ülikooli teisel aastal pakuti tööd ühes väga toimekas ja toredas filmistuudios nimega Soup Collective, kelle juht käis meil ülikoolis üht lühikest kursust andmas. Sain tööd monteerijana ja sealt edasi omandasin praktiseerides teiste ametite jaoks rohkem oskusi ja kogemusi. Soup Co. tegeleb peamiselt lühidokumentaalide, muusikavideote, installatsioonide ja kunstiliste visuaalsete projektide tootmisega. Töötame hästi palju kultuuriasutuste ja -üritustega, festivalidega. Näiteks võiks tuua Manchester International Festivali, kus ka Arvo Pärt oli 2015. aastal külaline. Tegeleme teatritega, kultuurikeskustega, lauljate ja bändidega. Muuseumidele teeme näiteks installatsioone või temaatilisi filme, mida näeb näituste ajal, teatritükkidele näiteks lavakujunduse juurde videograafilisi detaile või veebireklaami jaoks treilereid.

Õnneks ma ei pea praegu ise tööd otsima. Olenevalt sellest, milline pakkumisel parasjagu on, kas siis stuudio kaudu või  mulle isiklikult, saan oma valikud teha. Ja kui aega on, siis saan veel lisaks omaenda loometööga ka tegelda. Tööpuudust ei ole, pigem on nii, et vahepeal tahaks paar nädalat vabaks võtta.”

On Teie loomingut näha rohkem veebis või avalikes paikades, tänavatel, väljakutel?

„Mõned tööd on võimalik panna internetti ja mõned, näiteks installatsioonid või kunstilised projektid, mis on kontrollitud klientide või organisatsioonide poolt, avaldatakse tavaliselt kohapeal eksponeerimiseks nende tingimuste järgi.

Hetkel on käsil 30 lühi-portreefilmi sarjast My Bluecoat. Bluecoat on Inglismaal teadaolevalt kõige vanem kultuuri- ja kunstikeskus, mis alustas tööd hoopis orbudekoolina 1708. aastal. 2017 oli keskuse 300. sünnipäev. Selleks puhuks siis teeme filme inimestest, kes on olnud või on praegu asutusega tihedalt seotud.”

Lisaks tegelete ka psühholoogiga. Kas see on osa disaineri ja kunstniku tööst või hoopis teine valdkond?

„Teaduslikult ei tegele, aga suur huvi psühholoogia vastu on mul olnud umbes alates 14. eluaastast. Rakvere reaalgümnaasiumis õppides tegin Tallinna ülikooli õpilasakadeemias paralleelselt ka kaks psühholoogiakursust läbi. Huvi inimese ja inimsuhete ning inimese käitumise vastu on alustala, millele lugude jutustamise kunst tugineb. Ja ka minu põhiline uudishimu, mis mind tööalaselt edasi kannab. Enamik filme, raamatuid, näidendeid jne uurib ja analüüsib inimese käitumist ja suhteid või siis millegi mõju inimesele. Näiteks ei ole dokumentaalfilm mulla erosioonist omaette just kõige köitvam teema, aga see muutub huvitavamaks, kui arutletakse, kuidas mulla erosioon inimese elu teatud kohas teatud hetkel mõjutab.”

Kuidas tekkis üldse idee Inglismaale õppima, elama ja töötama minna?

„Külastasin Inglismaad esimest korda 16aastaselt keelereisi raames ja mulle väga meeldis. Lubasin endale, et lähen ükskord sinna tagasi. Tegelikult ei olnud plaanis 19aastasena Inglismaale kolida, aga elu läks niimoodi. Proovisin isegi minna Elleri muusikakooli laulu õppima, aga kuna alustasin soololauluga alles 18aastaselt, ei olnud ma nii võimekas, et esimese nelja parema hulka saada. Teist varianti ei plaaninud ja kuna olin üldiste ülikooli sisseastumiseksamitega hiljaks jäänud, siis tegin avalduse Tartu ülikooli psühholoogia erialale kaugõppes. Aga tol aastal ei olnud sellel erialal tasuta kohti, nii et loobusin ja otsustasin hoopis kohe Inglismaale minna ning seal laulmisega edasi tegelda. Nii ma ka tegin.”

Millist eriala Inglismaal õppisite ja kas Salfordi ülikooli oli keeruline sisse saada?

„Tegelesin laulmisega Londonis umbes kolm aastat ja käisin ka mõnel kursusel. Esinesin baarides ja pubides koos teiste artistidega nii džässi kui nüüdisaegse repertuaariga. Kolisin Manchesteri 2012. aastal ning läksin seal ülikooli graafilise disaini erialale. Samal kursusel valisin teisel aastal liikuva graafika suuna.

Mäletan, et mul oli suur dilemma, kas minna graafilise disaini erialale või muusikakooli, mõlemal alal on konkurents väga tihe, aga lõpuks otsustasin, et laulmisega saan edasi tegeleda ilma akadeemilise kraadita ning Avinurmes saadud seitse aastat klaveriõpet oli ka teoreetilisteks teadmisteks piisav. Graafiline disain ning fototöötlus ja monteerimine oli lihtsalt hobi, millega olin tegelenud muuseas. See tundus võimalik viis kindlustada parem sissetulek.

Filmitegemise juurde viis mind ilmselt saatus, sest otseselt ma ei kandideerinud ühelegi filmikunsti erialale ega omanud erilisi kogemusi. Avastasin selle enda jaoks teisel ülikooliaastal, kui mul avanes graafilise disaini ülesannete kõrval  võimalus selles kätt proovida.

Sisseastumine ei tundunud väga raske, olin siis juba 23. Tavaliselt seal ei ole eksameid, vaid noortelt nõutakse sealsete lõpueksamite tulemusi ja päris tihti ka nende mõistes aluskraadi, mis on tavaliselt üks aasta õppimist ühes lõdvemas ülikoolivormis kursusel nende valitud erialal. Teistsugused vastuvõtutingimused kehtivad neile, kes on juba erialal töötanud, aga soovivad ennast täiendada. Mul olid juba töökogemused ja pidin lihtsalt saatma portfoolio oma töödest ning kirjutama avalduse, kus selgitasin, miks ma soovin sellele kursusele õppima asuda. Hiljem oli ka intervjuu.

Rahaliselt oli küll keeruline, sest õppetööks pidin laenu taotlema Inglismaalt, mis kataks iga-aastase 9000 naela suuruse õppemaksu. Täiskohaga õppetöö kõrvalt olin ka sunnitud elatist teenima restoranis ettekandjana töötades . Võin küll öelda, et ega unetunde selle kolme aasta jooksul palju polnud ning millekski muuks kui tööks ja kooliks aega suurt ei jäänud.”

Kuidas iseloomustate oma elu Inglismaal, kas tuleb edukuse nimel pidevalt võidelda, ennast teostada?

„Alguses tuli küll. Tuli väga võidelda, sest Londonis ja üldse Inglismaal on elu väga kallis ja ega ma siis kohe piisavalt palka ei teeninud. Elasin ikka palgapäevast palgapäevani. Tuli ette ka olukordi, kus kodutuks jäämine väga kaugel polnud ning kõndisin ringi, ainult viiekas taskus. Aga sain hakkama. Kes siis karme elupäevi pole näinud; kõik, mis et tapa, teeb ikka tugevaks küll ja seda enam oskad raske tööga saavutatut hiljem hoida, mitte kergelt läbi sõrmede minema lasta.”

Olete kasvanud Avinurmes, lõpetanud sealse kooli.  Millise pagasi olete võtnud kaasa kodukandist?

„Avinurmes käisin koolis 9. klassini, gümnaasiumi lõpetasin Rakveres. Kodukandist on mul kindlasti kontides harjumus kõvasti tööd teha,. sest mul oli koolitundide kõrval palju huviringe, eriti klaveritunnid  ja kergejõustikutrenn. Sport oli just tol ajal mul suur armastus, olin aktiive sportlane kuni 18. eluaastani. Alguses olin kergejõustikuklubis Visa ning aastast 2006 treenisin Rakvere kergejõustikuklubi Vike ridades, peamiselt võistlesin teivashüppes ja sprindis.”

Teie vanaisa on tuntud fotograaf ja akordionist Johannes Haav. On ka tema eeskuju Teid mõjutanud?

„Kindlasti on mul vanaisa kaudu see loome- ja muusikapisik sisse tulnud. Kui ma olin 14, hakkasin fotograafiaga tegelema. Kui nüüd mõelda, siis filmikunst on fotograafiaga väga tihedalt seotud, kuna film kujutabki endast tegelikult üksteise järel kiiresti liikuvaid pilte. Silm on kompsitsiooni jaoks väga vajalik. Ja muusika on mul ilmselt lihtsalt geenides, sest see on alati olnud üks mu eneseväljenduse viise.”

Kas töö ongi Teie hobi või on veel hobisid?

„Olen õnnelik, et töö on mulle ka hobi. Lisaks filmide tegemisele ikka veel laulan, kui aega on, mängin kitarri ja klaverit. Olen täiesti imendunud oma kõige meelepärasemasse – filmi- ja teatrimaailma.”

Kui sageli käite Eestis ja kas tulete koju ka vabariigi 100. sünnipäevaks?

„Eestis käin umbes iga poole aasta tagant, vahel on paus pikem. Kahjuks ei saa tihedamini käia, kuna töö ei luba. Järgmine kojusõit saab teoks ilmselt alles suve lõpus, nii et Eesti Vabariigi sünnipäevapidu jälgin Inglismaalt.”

Maretha Ilvese elukäik

Sündinud 13. juulil 1990

Haridus: Avinurme gümnaasium, Rakvere reaalgümnaasium, Tallinna ülikooli õpilasakadeemia, Salfordi ülikool.

Alustas tööd vabakutselise fototöötleja-monteerijana. Praegu töötab Soup Co kompaniis.

 Suuremad projektid: muusikavideo „Are We Static ‒ Brighter Days“ ja praegu käsil olev My Bluecoat, kus kokku tuleb 30 filmi.

Tunnustused: pronksmedal Eesti noorte meistrivõistluselt teivashüppes

Johannes Haav, fotograaf ja Maretha Ilvese vanaisa:

„Marethal on soont nii fotograafias kui ka videote loomises. Oleme vahetanud arvamusi videokaamerate osas. Nüüd elame teineteisest kauge. Kui Maretha Eestisse tuleb, külastab ta mind alati. Juttu jätkub kauemaks, kui seltskonnas on ka minu tütar ja väimees ehk Maretha ema ja isa.

Viimasel Eestis-käigu ajal palusin Marethal teha videoklipi Palal tegutsevast ansamblist Domino, milles ka ise kaasa löön. Muide, minu suguvõsas on teisigi tuntud fotograafe. Vennatütre poeg Jaanus Ree on ekstreemfotograaf. Mõned aastad tagasi jäädvustas ta Jõgevamaal laulupeotule teekonda.”

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus