Põltsamaa kultuurikeskuses teisipäeval toimunud Eesti Rahvamajade Ühingu konverentsil, millel osales umbes 150 inimest kõigist Eesti maakondadest, käsitleti meie kultuuri nn rohujuuretasandi põletavaid probleeme. Õhinapõhiselt võib ju paljugi ära teha, ent mitte lõputult. Kultuuri edendamiseks on vaja ka raha.
Tuntud dirigendi Hirvo Surva sõnul oleme me küll justkui kõrge koorikultuuriga rahvas, meil on laulupeod ja meie koorid võidavad kõrgeid konkursikohti, ent koorijuhi ametit meie riigis praktiliselt ei eksisteeri. Kui koorijuht kooli tööle läheb, ei võeta teda ametisse mitte koorijuhina, vaid huviringi juhina, kes saab õpetajast umbes poole vähem palka. Huviringi juhi keskmine palk on vastava uuringu kohaselt viis eurot tunnis miinus maksud.
“Aga kui ma torumeest otsima hakkan, siis teda ma vähema kui saja euro eest ei leia!” tõi Surva tabava võrdluse. Ta lisas, et kui praegused kuue-seitsmekümnesed koorijuhid ükskord lõpetavad, siis on karta, et neist jääb järele suur “auk”.
Tihti on ka nii, et koorijuhile ehk siis ametlikult huviringi juhile natuke suurema tasu maksmiseks kogutakse raha kokku lapsevanematelt või taidlejatelt, aga see summa ei kajastu kuskil. See ei kergita koorijuhi tulevast pensioni ning selle eest ei saa autot liisida ega pangalaenu võtta.
“Kui mõni pank kuulutaks välja ümbrikupalgalaenu, siis oleks tahtjaid vist küll,” pakkus Surva.
Tema sõnul on laulupeo saatus antud koolidirektorite kätesse. Direktor otsustab, kas koolile on vaja koore ja tantsurühmi, või ei ole. Et praegu on Eestis paarsada nn nullkooli, st sellist kooli, kus ei tegutse ühtegi koori, on muret tekitav. Sellises situatsioonis on laulupidude traditsiooni jätkumine ohus. Aga laulupidu kuulub UNESCO pärandi hulka ja me oleme selle säilimise eest vastutavad.
“Olen selle probleemiga tegelnud kümmekond aastat, aga pole ikka veel mitte kuhugi jõudnud. Kui tänavu kevadel Riigikogu kultuurikomisjoniga kohtumas käisin, oli sellise probleemi eksisteerimine nende jaoks suur üllatus. Nemadki käivad ju laulupeol, aga seal paistab, nagu toimiksid asjad suurepäraselt,” ütles Hirvo Surva.
300 meetrit vahet
Karksi kultuurikeskuse juht ja tantsujuht Kai Kannistu tõi välja ka selle, et paljudes kohtades on käärid kooli ja rahvamaja huviringijuhi palkade vahel. Koolis saadakse üks summa, kolmsada meetrit eemal rahvamajas aga teine ja kahjuks väiksem summa.
Konverentsil ei räägitud siiski ainult kultuurikollektiivide juhendajate töötasust, vaid kultuuritöötajate palkadest laiemalt. Kui riigilt palka saavate kultuuritöötajate brutotöötasu alammäära tõsteti tänavu, siis rahvamajad kuuluvad meil enamasti omavalitsustele ja sealseid töötajaid see rõõmus uudis ei puudutanud. Nemad saavad palka just nii, kuidas omavalitsus maksta soovib või jaksab.
“Meil, Mustvees, saabki kultuuritööd teha ainult tänu sellele, et kultuuritöötajate mehed tööl käivad ja normaalset palka saavad,” ütles Mustvee kultuurikeskuse juhataja kt ja Mustvee linnaraamatukogu direktor Laidi Zalekešina. Ta tõi näiteks, et kultuurikeskuse juhataja on ta kirjade järgi ainult poole kohaga ja saab selle eest kolmsada eurot palka, aga tegelikult ei ole võimalik ainult poole kohaga kultuurikeskust juhtida, vaid panustada tuleb ikka terve koha jagu.
Huvitavad statistilised andmed tõi konverentsil osalejate ette praegune Audentese erakooli rahvusvahelise õppeüksuse juht ja vabakutseline kultuurikorraldaja Anneliis Kõiv. Kui ta veel Rahvakultuuri keskuses ametis oli, viidi tema eestvõttel ja kultuuriministeeriumi tellimisel läbi uuring, milles võrreldi Eestimaa kohalike omavalitsuste kulutusi kultuurivaldkonnale. Et juhuslikkuse moment oleks väiksem, ei piirdutud ühe aastaga, vaid uuriti kolme aastat (2014-2016). Omavalitsusi võrreldi selle alusel, kui palju üks või teine neist aastas inimese kohta kultuurile kulutab, aga ka selle alusel, kui suur osa omavalitsuse eelarvest kultuurialasteks kulutusteks läheb. Tuli välja, et heldeimas omavalitsuses kulutati inimese kohta aastas üle neljasaja euro, keskmistes 130 euro ringis ja “sabaotsas” 17 eurot.
“Me ei osanud arvata, et käärid nii suured on,” ütles Anneliis Kõiv.
Samas kinnitas ta, et uuringut ei tehtud selleks, et anda hinnanguid, vaid selleks, et olukord kaardistada ja hakata otsima lahendusi. Praegu pole nimelt kusagil kirjas, milliseid kultuuriteenuseid peaks omavalitsus oma elanikele pakkuma. Ühest küljest on see hea, sest jätab omavalitsustele vabad käed, teisest küljest ohtlik, sest võib rahva üldse ilma kultuuriteenuseta jätta. Võrdsust omavalitsuste vahel pole niikuinii võimalik saavutada, ent “kääre” teatud määral vähendada küll. Anneliis Kõiv pakkus välja, et võib-olla oleks selles osas abi kultuurikorralduse seadusest. Rahvaraamatukogude jaoks on ju seadus vastu võetud ja see toimib hästi.
Pane tänu kassi ette
Järva-Jaani vallavanem Arto Saar tõdes, et nii mõnedki omavalitsused on andnud rahvamajad mittetulundusühingute hallata, eeldades sealjuures, et mõnesaja eurose tegevustoetuse eest peaksid nood ära korraldama ka vallale vajalikud üritused. Ka Saaremaa rahvakultuurispetsialist Krista Lember tõdes, et kogu vastutust kultuuritöö eest ei saa panna mittetulundusühingutele.
Tuumakate ettekannete, säravate esinejate ja huvitavate aruteludega konverentsil aetud jutud võib lühidalt kokku võtta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse lektori Piret Ausi suust kuuldud ütlusega, mille tema omakorda laenas oma vanaemalt: “Pane kassile tänu ette, vaata, kas saab söönuks.” Jõgevamaaga seotud inimestest osalesid vestlusringides peale Laidi Zalekešina veel Pajusi vallavanem Reet Alev, JJ-Street tantsukooli treener Kairi Jerlov, Põltsamaa kultuurikeskuse tänavatantsurühmade juhendaja Marek Tamm ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpilane Karl Viks.
“Konvernts oli sisukas ja osalejaterohke,” võttis oma konverentsimuljed lühidalt kokku Karksi kultuurijuht Kai Kannistu. “Inimene areneb, kui ta oma mugavustsoonist välja tuua. Ja siin me tulime.”
“Konverentsi teemad olid aktuaalsed ja ürituse korraldus suurepärane,” sõnas Mustvee kultuurijuht Laidi Zalekešina. “Loodetavasti jõuab meie sõnum välja ka kõrgemale, otsustajate tasandile.”
Eesti Rahvamajade Ühingu juhatuse esimees Ülle Välimäe sõnas, et konverentsi teemad pakkus välja elu ise. Ning kui need ühiselt läbi arutatud, on ühingu juhtidel kindlam tunne oma organisatsiooni esindada: nad teavad siis, et ajavad õiget asja.
“Tahame olla survegrupp, kes meie jaoks olulised teemad päevakorral hoiab ega lase neil unustusse vajuda,” ütles Ülle Välimäe. “Koostame lähiajal ka rahvamajade probleemidest kõneleva pöördumise, aga peame veel mõtlema, millisele instantsile see adresseerida. Ühe sedalaadi pöördumise tulemusena sai näiteks kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse sisse parandus, mis hakkas kehtima selle aasta juunis. Kui varem oli omavalitsusel kohustus oma territooriumil asuvat rahvamaja vaid ülal pidada, siis nüüd on pandud talle ka rahvamajas kultuuritöö korraldamise kohustus.”
RIINA MÄGI
