Kulli pilk 120-aastasele Oskar Lutsule

Mis sundis Teid kirjutama monograafiat Oskar Lutsust?
“Ega keegi ega miski ei sundinudki. Vabakutselise kirjutajana olen igasugust kirjatööd ikka püüdnud võtta mitte kui kohustust ja tuima nühkimist, vaid kui võimalikult vaba ja loomingulist tegevust.

Lutsust kirjutama ergutas mind esimesena Toomas Haug kirjaniku 100. juubeli eel, kui tegin Loomingule artikli “Oskar Luts ja arvustajad”. Viis aastat hiljem oli Hando Runnel see, kes soovitas mul hakata monograafiat kirjutama. Noore inimese optimismiga võtsin seda algul kui huvitavat väljakutset, alles pikkamööda selgus, milline metsikult töömahukas ettevõtmine see tegelikult oli.”

Kui kaua monograafia kallal töötasite?

“Materjali kogumist alustasin ja esimesed märkmed tegin juba 1992. aastal, vahepeal aga kippus töö korduvalt katkema. Ühest küljest käis materjali tohutu hulk algul kõrges kaares üle pea, teisalt läksid minu kui vabakutselise kriitiku materiaalsed elutingimused järjest kitsamaks (elukallidus tõusis kiiresti, aga honorarid kippusid hoopis langema), nii et pidin kirjatöö asemel muud teenistust otsima. 1990. aastate lõpul oleksin mitmel korral peaaegu et käega löönud. Ma ei ole ka selline enesepiitsutaja tüüp, kes iga hinna eest peaga vastu seina jookseb. Hiljem võttis mul väga palju aega ja vaeva kirjutusmasinalt arvutile üleminek. Põhiosa raamatust ongi kirjutatud aastatel 2002-2005, kui arvutivärk juba selgemaks sai.
Aga raskuste kõrval oli ka hulk õnnelikke juhuseid, täpsemalt häid inimesi, kes mind igati toetasid ja aitasid. Näiteks minu vana sõber, Lutsuga samal päeval, ehkki 70 aastat hiljem sündinud Jaak Kärdi (muide, legendaarse Vello Saage õpilane), kellega me minu valmivat käsikirja algusest peale samm-sammult ja sageli kanget kohvi juues õhtud-ööd läbi arutasime, vahel selle juures ka ägedalt vaieldes. Või Võnnu pensionär, eluaegne kooliõpetaja Eero Liblik, kes, vaevalt kuulnud, et kirjutan Lutsu elulugu, kinkis mulle otsekohe hulga Lutsu teoste esmatrükke. Või minu hea naabrinaine Valve Soovik, suur Lutsu austaja, kes otsekui hea haldjas mind mõnestki kriisiajast üle aitas (eriti pärast mu ema-isa surma kõige vingemal inflatsiooniajal 1990. aastate alguses). Või perekond Talviste, kelle suvekodus Rõngu lähedal sain mitmel suvel segamatult Lutsu teostesse süveneda.

Oi, see abiliste nimekiri tuleks väga pikk! Ilma selliste inimesteta oleks minu töö suure tõenäosusega lõplikult katki jäänud, sest ametlik toetus minu ettevõtmisele oli üsna väike, näiteks Eesti Kultuurkapitali aastastipendiumi ei saanud ma kordagi.”

Kas te püüate oma monograafias ümber lükata mingeid varasemates Lutsu-käsitlustes välja kujunenud hoiakuid või kummutada mõnede varasemate Lutsu-uurijate väiteid? Kui, siis milliseid?

“Ma ei ole suur “ümberlükkaja”, kuid on selge, et aeg ise on paljud omaaegsed lihtsustavad hinnangud ümber lükanud. Olen püüdnud rohkem Lutsu omapära ja omaenda Lutsu-nägemust esile tuua kui teiste uurijatega vaielda. Seal, kus Lutsu on koheldud üleolevalt, on teatud vastandumine muidugi paratamatu. Konkreetseid väiteid, mida tuli korrigeerida, on päris suur hulk. Näiteks juba 1920. aastatel levinud arvamine, et Lutsul polegi oma isikupärast stiili, et ta on sihuke esimeste kättejuhtuvate sõnade/väljenditega piirduv keskeltläbi-lobiseja ? sellele teemale pühendasin oma raamatus terve eraldi peatüki.”

Kas Luts oli Teie meelest eelkõige humorist või on huumori osakaalu tema loomingus üle hinnatud?

“Huumor on Lutsu kirjanikunatuuri energeetiline keskpunkt ja orgaaniline osa, nii et ma ei oska kuidagi huumorit eraldi välja võtta (või jätta) ja öelda, et ta oli eelkõige humorist või hoopis eelkõige tõsine kirjanik. Sellised vastandused minu jaoks eriti ei toimi ja suurt ei tähenda. Minu jaoks on Luts terviklik isiksus. Võib-olla on minu Lutsu-raamat ? juba alates kaanepildist ? pisut liiga “tõsine” ja tõsimeelne. Aga arvan, et üks selline raamat võiks ju ometi olemas olla. Sest igasugust pulli on Lutsu ümber aegade jooksul tehtud juba tõepoolest tüdimuseni.”

Kas Lutsu teoste põhjal on võimalik tuletada n-ö rahvaliku kirjandusteose valemit? Kui jah, siis milline see Teie meelest olla võiks?

“Ainuke toimiv valem on kirjanduses minu meelest see, et tuleb usaldada iseennast, omaenda isikupära ja annet ? nagu Luts seda tegi. Aga muide, ka rahvalikku kirjandust võib olla väga mitmesugust. Nii et ma ei tahaks Lutsu isegi mitte rahvalikkuse osas mingiks etaloniks või verstapostiks seada. Iga kirjanik laulab ikkagi nii, nagu nokk on loodud. Ja kas see on rahvalik, seda otsustab rahvas.”

Kas Lutsu teose teeb lutsulikuks eelkõige keelekasutus, karakterid, maailmanägemine või miski muu?

“Ma arvan, et ikka just see “miski muu” ? keelekasutuse, karakterite ja maailmanägemise väga eripärane sulam, mida pole võimalik kuidagi korrata ega järele teha. Võin kinnitada, et kuigi olen mitmeid Lutsu teoseid kolm, neli ja viis korda lugenud, pole mul kõigi nende aastate jooksul (erinevalt mõnegi teise kirjandusklassiku puhul kogetust) kordagi tekkinud Lutsu-tüdimust. Ikka on huvitav päris üksikasjades jälgida, kui kergelt, vabalt ja mõnusalt ta oma jutulõnga veeretab.”

Missugust Lutsu teost hindate kõige enam?

“Muidugi hindan ma kõige enam “Kevadet”. Oleks igatahes imelik öelda, et ma mõnda teist teost rohkem hindan. Aga ma arvan, et teiste Lutsu teoste lugemine annab ka “Kevadele” mõndagi juurde, need on ikkagi ühe puu oksad. Oma raamatus olen kõik Lutsu teosed läbi võtnud, ma ei lükanud ühtegi neist, ka kehvemaid, päriselt kõrvale. Mulle ei meeldi mitte üks raas, kui öeldakse näiteks: “Tagahoovis” ja teised Lutsu jutustused. Võetagu ja loetagu neid “teisi”! See kõik on üks suur, inimlikult köitev ja kaasahaarav mikrokosmos.”

Kui palju peab kirjaniku loomingut lahates Teie meelest küsimustele vastuseid otsima loomingust endast, kui palju aga kirjaniku elu- ja kujunemisloost? Kas kirjaniku isikusse puutuv võib hakata ka loomingu tõlgendamist segama?

“Arvan, et eelkõige tuleks lähtuda sellest, mida kirjanik ise on tahtnud oma elu- ja kujunemisloo kohta öelda. Lutsu mälestuste ja päevikute põhjal saab temast ikkagi üsna selgepiirilise pildi. Oma kriitikutegevuses olen üsna sageli tundnud, kuidas kirjaniku isik tema loomingust kirjutades päris kõvasti segab. Ka Lutsu puhul on sellist pinget olnud, ent mitte väga häirival kujul. Aga arvan, et vähegi objektiivsust taotlev uurija peab selle vastuolu ületama, muidu pole mõtet kirjutadagi. Looming ja looja tuleb kokku viia. Aga on ka tõsi, et looming võib olla suurem kui looja.”

Kui ilmus “Talve”, polemiseeriti palju selle üle, kas see on Lutsu enda või kellegi teise kirjutatud. Missugune on Teie seisukoht?

“Ma ei usu ilmaski, et Luts hakkas vanas põlves põllumajanduslikku käsiraamatut kirjutama ? nagu “Talve” seda ju suurel määral on. Minu meelest kujutab “Talve” esialgne Lutsule omistamine endast suurepärast näidet sellest, kui tugev ja sisendusjõuline on tegelikult Lutsu autorikujund: kui hetkeks oletada (nagu seda algul tehti), et see raamat on Lutsu kirjutatud, siis näivad paljud teose puudused otsekui imeväel voorusteks muutuvat.

Tegelesin omal ajal “Talve” “ümberkirjutaja” Arnold Karu tööde-tegemiste uurimisega päris põhjalikult. Ta oli tõepoolest erakordne kirjandusfanaatik, kes sadu raamatuid käsitsi ümber kirjutas ja püüdis oma parema arusaamise kohaselt ka Lutsu tööd jätkata. Aga eks öelnud juba Pu?kin, et veidrikud kaunistavad maailma. Ja “Talve” ilmutamine pani nii kirjandusinimesi kui ka tavalugejaid senisest sügavamalt järele mõtlema Lutsu-fenomeni üle.”

Mida on Luts andnud eesti kirjandusele? Ehk siis – milline näeks eesti kirjandus välja ilma Lutsuta?

“Luts on andnud eesti kirjandusele tublisti inimlikku mõõdet juurde, ilma temata oleks meie kirjandusilm tükk maad kõledam. Jäin ükskord mõtlema, et näiteks kogu suures ja uhkes vene kirjanduses vist polegi sellist kirjanikku, kellest kiirgaks nii ehtsat ja puhast inimlikku soojust, nagu meil Lutsust. Mõne sellise sealt muidugi leiab, aga peab tükk aega otsima.”

Kuidas on eesti kirjanduskriitika, kirjandusteadus ja kirjastajad Teie meelest Lutsu loominguga ümber käinud? Kas seda on piisavalt hinnatud ja avaldatud?

“Oma raamatut kirjutades veendusin üha enam, et lõviosa tabavatest tähelepanekutest ja üldistustest Lutsu kohta on teinud just kaaskirjanikud ? nii tema eluajal kui ka hiljem. Kirjanikud on lihtsalt intuitiivselt tabanud Lutsu suurust. Kriitika ja kirjandusteadus, mis Lutsu poole pikka aega ülevalt alla vaatasid, on end viimase 20 aasta jooksul siiski suuresti rehabiliteerinud. On ilmunud terve rida Lutsu kirjanikuvoorusi täiel määral väärtustavaid artikleid ja käsitlusi, eriti Jaan Unduski sulest.

Kõige uimasemad on kirjastajad, kes pole peale Tootsi-sarja, mälestuste ja “Nukitsamehe” suutnud suurt midagi uuesti välja anda. Nüüd lõpuks on kirjastusel Ilmamaa plaanis taasavaldada “Tagahoovis” ja “Vaikne nurgake”. Julgen kinnitada, et need on väga kaasaegselt mõjuvad teosed. Juba üksnes hiromant Pastelli (õige nimega Pastel) tüüpi tegelasi on meil praegu rohkem kui kunagi varem, nad on saanud meie võimalusterohkel ajal otse imekspandava tuule tiibadesse. Aga see on ju vaid üks värvikas isend Lutsu poolt jäädvustatud paljunäolises issanda loomaaias!”

Kas Arvo Kruusement on oma Lutsu-ainelise filmitriloogiaga osutanud Lutsule teene või karuteene? On need filmid pannud inimesi Lutsu teoseid rohkem või vähem lugema?

“Arvo Kruusemendi filmid on ainulaadne saavutus, mille puhul karuteenest rääkida oleks hoopis kohatu ja kiuslik. Uurimused on näidanud, et paljudel inimestel ongi visuaalne taju tugevam kui verbaalne ja ega neid saa siis vägisi lugema panna. Mul endal on küll verbaalne taju suures ülekaalus ja nii saan ma raamatust peaaegu alati suurema elamuse kui filmist. Eesti filmid (rääkimata juba välismaa rämpsfilmide ja -seriaalide lõputust laviinist) on mind liigagi sageli viinud musta masendusse, ent Kruusemendi filme jään mõnigi kord ikka uuesti vaatama.”

Kes võiks Teie meelest olla tänapäeva eesti kirjanduse Oskar Luts? Või pole tänapäeval sedasorti tegelase jaoks enam üldse ruumi?

“Häid ja vaimukaid proosakirjanikke on juurde tulnud päris mitmeid. Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik, Peeter Sauter ja Mehis Heinsaar ? kõik nad on tugeva sotsiaalse närvi ja suurepärase huumoritajuga autorid. Mulle endale meeldib kõige rohkem Tartus Supilinnas elava ja tegutseva Mehis Heinsaare looming, kus on eriti külluslikult nii mõnusat pajatust kui ka peent psühholoogiat. Ta ei anna ennast küll nii kergesti kätte nagu Luts, aga kes teab, mitmed algul elitaarsena paistvad kirjandusteosed on aja möödudes muutunud üldarusaadavaks klassikaks, mõned isegi noorsooraamatuteks. Nii et arvan, et lutsulikkus ei ole meie kirjandusest kuhugi kadunud. Oleks vaid lugejatel aega ja huvi seda üles leida.”

Hea meelega tahaks teada ka midagi Teist endast. Kus olete sündinud-kasvanud, missugustes koolides käinud, millega praegu peale Lutsu uurimise veel tegelete?

“Aasta tagasi kirjutas Janika Kronberg minust Eesti Ekspressis (9. veebruar 2006) pika loo pealkirjaga “Kullipilguga kriitik”, kellel huvi, võib internetist välja otsida. Olen eluaegne tartlane, 51-aastane, arvustusi kirjutanud juba 25 aastat. Arvustuste paremiku koondasin ligi 500-leheküljelisse raamatusse pealkirjaga “Kulli pilk” (Tartu 2005). Lõpetasin Treffneri kooli (tollal Tammsaare-nimeline 1. keskkool, kus mul oli väga hea kirjandusõpetaja Liina Lään), kirjutamise kõrvalt olen pidanud mitmeid ameteid ja teinud kõikvõimalikke juhutöid puulõhkumisest koduõpetajaks olemiseni. Olen teinud ka ilmatu hulga referaate ja tõlketöid tudengitele ? kõik ikka selleks, et tõsisemaks kirjatööks võimalusi leida.

Alates 1990. aastate lõpust olen kirjutanud hulga arvustusi Postimehe lisalehele Tartu Postimees, püüdes eriti esile tõsta kultuurilooliselt olulisi asju, nagu näiteks “Eesti mõtteloo” sari. Viimasel ajal on ka stipendiumidega rohkem vedanud. Aga ajakirjanike jaoks olen vist üsna igav inimene, sest mulle ei meeldi skandaalidega kuulsust koguda ega “meedias” loba ajada, ka poliitikast olen kaugele eemale hoidnud.”

Kas monograafia valmimine tähendab, et panete nüüd Lutsu n-ö nurka ja võtate kellegi teise käsile, või jätkub Lutsul tahke, mida uurida, Teie elupäevade lõpuni?

“Esialgu tahaksin küll Lutsust mõnda aega puhata. Praegu kirjutan lühemat raamatut hoopis näitleja Lembit Eelmäest, kelle proove omaaegsetes Jaan Toominga tipplavastustes olen lavatöölisena lähedalt pealt näinud. Aga edaspidi loodan Lutsu ja tema teoste juurde kindlasti tagasi pöörduda, sest nii heas kirjanduslikus seltskonnas tahaks aeg-ajalt ikka ja jälle viibida.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus