Alles see oli, kui Islandi meeskond end eelmistel EM-võistlustel jalgpallis veerandfinaali välja võitles. Need olid unustamatud hetked igale jalgpallisõbrale, kui karused habetunud islandlased murdsid ühe vastase teise järel, kuni neile tulid vastu need, kellel olemas kõik see, mida nagu Islandil ei saaks olla, et jalgpallimaailma ihaldatumaid trofeesid jahtida.
Kuid Island õpetas jalgpallimaailmale väga selgelt seda, mida me tegelikult rahvana iga päev peaksime endale ütlema. Võidab nii mängus kui elus see, kel julgust endale võitu küsida. Käisin just hiljuti Riias, kus oli avatud Läti Vabariik 100 suur ajaloonäitus Läti Rahvusraamatukogus. See algab lätlaste suurima poeedi Janis Rainise ütlusega, et me oleme nii vabad, kui palju on meis julgust endale vabadust nõuda. Rainis mõtles selle vabadusetaotluse all nii üksikisikut kui rahvast ja lätlased on just selle lause arvanud viimasel sajandil enda jaoks kõige olulisemaks lauseks, mida nad nüüd tahavad jagada nii oma rahvale kui külalistele.
Rahvana endale kohta nõuda julgeda tähendab alati suurt koostööd. Erinevalt paljude suurte riikide jalgpallihuligaanidest, olid nende karvaste islandlaste toetajad staadionil äärmiselt distsiplineeritud. Kodudes teleekraanide ees oli praktiliselt kogu rahvas. Ja siis kõlas maailmale meeldejäävalt see vana viikingiplaks kui suur palve, mis selle maa poegi on alati lahingusse juhtinud.
Eesti ei ole liiga väike
Kui sai öeldud, et islandlaste taga oli kogu rahvas, siis oligi see nii, sest neid, kes end islandlasteks peavad, oli eelmise aasta viimase päeva seisuga vaid 348 580! Olen kindel, et enamik meist ei mõtle tõsiselt, mida see Islandi fenomen ka meie jaoks tegelikult tähendada võiks. Meie peaksime seda aga eriliselt mõtestama, sest meie pealinnas kannab meie välisministeeriumi esine plats lausa Islandi väljaku nime, tänutäheks selle vapruse ja meisse uskumise eest, kui Island esimese riigina maailmas ÜRO ja NATO liikmena meie iseseisvust tunnustas. Tuletame siin vee kord meelde, Eesti ei tohiks kunagi öelda, et ta on liialt väike riik, et teha õigeid ja vajalikke otsuseid. 348 580 islandlast on RIIK, kes oskab nii endaga hakkama saada kui ka maailma suures poliitikas olulisi otsuseid teha.
Island suudab ülal pidada parlamenti ja valitsust, koole ja ülikooli (juba aastast 1911) ning sünnitab maailmale andeid nii muusikas, kunstis kui teaduses. Ja islandlastel on olemas praegu jalgpallikoondis, kes lisaks juba mainitud superedule Euroopa meistrivõistlustel, rabas 16. juunil 2018 maailma jalgpallispetse vapra mänguga kahekordse maailmameistri Argentiina vastu. Mis maailma jalgpalli kommentaatoreid jälle üllatas, oli islandlaste oma joone ajamine ja hoidumine kaasaminekust moevooludega. Kui me teaduses püüame sageli end tuunida ikka teiste ja suuremate järgi, arvates, et ehk oleme nii veidigi paremad, siis islandlased ei karda ka seekord oma nägu olla.
Meilgi on kuulda olnud arvamust, et jalgpallurid võiksid olla väiksemat kasvu nagu argentiinlased, islandlased on aga kohal koondisega, kus meeste keskmine pikkus on 185 cm. Veelgi olulisem, islandlased mängivad kindlalt oma mängu ehk sellist mängu, mida nad suudavad heal tasemel mängida, ja muu neid ei huvita. Siia tasub lisada neid igavesi klišeesid, millest kõigest ikkagi jalgpall siin elus parem on, aga jalgpall on samas väike elu mudel, mida mingil kujul tasub vahel igapäevaellu üle kanda.
Tuleb julgeda saatuselt küsida
Mõelgem siis korraks rahulikult, millega ja kellega saaksime me Eestis võrrelda Islandi rahvaarvu? Milliste meie linnadega oleks see kõige paremini võrreldav? Tartu tunnistas hiljuti, et suutis oma korvpallimeeskonnale sponsorrahasid leida 150 000 euro ulatuses (kui ülikoolilinnas on 99 429 elanikku) ja aastaid maksti korvpallimeeskonna võõrmängijatele ilma südametunnistuse piinadeta rahadest, mis oli mõeldud teaduse ja ülikoolihariduse jaoks. Seega, meie ülikoolilinna rahvaarv üksi on sama suur kui kolmandik Islandi rahvast, kes suudab oma maksudega kinni maksta riigi kulud ja jalgpalli ka.
Omamoodi islandlaste viikingiplaksuks ja positiivsetele tegudele äratajaks peaks meie poliitikutele olema igahommikune meeldetuletus: selleks, et Island saaks sama suureks, kui on meie riigi pealinn Tallinn (450 305 elanikku), tuleks kogu Islandi rahvale juurde liita veel Tartu linna elanikud, keda on peaaegu sada tuhat. Professor Rein Taagepera heidab meie isehakanud riigireformi propageerijatele vastates ette just nende liigset soovi tuunida mingi arusaamatul soovil riik veelgi vähem elujõuliseks. Taagepera meenutab, et Jakob Hurt oli see, kes 19. sajandi lõpus julgustas meid küsima saatuselt enamat, kui me olime seni julgenud küsida. Ja Hurdast innustatuna sai Eestist riik.
Nüüd, 21. sajandil leiduvad meedia poolt võimendatud tegelased, kes kutsuvad meid end hoopis väiksemana tundma, kui me tegelikult oleme. Sellise külapoe müüja arvutustega võime me hävitada oma riigi, saamatagi aru, et on olemas Island. Ja see pole looduse kapriis, et see riik on olemas ja suudab kanda ka oma kultuuri, mille hulka kuulub ka tippsport. Island on oma maksuraha kasutanud väga targalt, mitte ostes võõraid sportlasi, vaid toetudes oma inimeste arendamisele.
Nüüd ongi meil küsimus, kas ehitada neljarealisi autoteid eelisarendusena või investeerida hoopis täna koolide arendusse, ehitades iga kooli (asula) juurde ka kinnise halli, kus lapsed ja täiskasvanud saaksid tasuta spordiga tegelda. Miks mitte mängida just jalgpalli, sest see tõesti üks demokraatlikumaid linnastunud ühiskonna mänge. Islandil on see investeering väga ära tasunud juba täna, aga jalgpalli MM-võistlused on alles algfaasis ja loodaks väga, et meil avaneb võimalus kuulda seda kuulsat viikingite lahinguplaksu ka MM-i järgmistes ringides.
Oskus pidada ka väikest riiki
Kuid kõige olulisem, mida need jalgpalliviikingid meile oma vapra mänguga peaksid ütlema: lõpetame virisemise ja küsime endale vabadust, nagu vabale rahvale on kohane. Kui islandlased suudavad vähem kui neljasaja tuhande inimesega edukat riiki pidada, siis miks ligi kolm korda suurema rahvastikuga Eesti seda ei peaks suutma. Kuid eduka riigi tunnuseks on aus riigi pidamine, mida islandlased on õppinud päris kaua, sest esimesed inimesed jõudsid Islandile arvatavalt 9. sajandil. Juba 13. sajandil läks Island Norra võimu alla ning aastal 1380 juba koos Norraga Taani võimu alla.
Islandlaste riigikultuuri saab hästi jälgida, kui külastada Þingvelliri, mis on koht, kus sündis selle rahva parlament. 930. aastal kokku tulnud esinduskogu loetakse ka maailma esimeseks parlamendiks – see on Althing. Täna kuulub Þingvellir UNESCO maailmapärandi nimistusse. Ja mis meilegi ehk õpetuseks, et kui meilgi oleks vaja, siis saaksime meiegi oma olulised asjad otsustada vajadusel ka õues. Meil ju on oma laulupeod. Islandlased kuulutasid 17. juunil 1944 just oma ajaloolisel Þingvelliri väljal välja Islandi Vabariigi. Minulgi on olnud õnn selles juristi jaoks pühas kohas olla. Olen mõelnud, kuidas islandlased suudavad oma riiki pidada ka sellise väikese arvu maksumaksjatega. Ilmselgelt on tegemist eriti aruka riigi majandamisega, kus tehakse väga ratsionaalseid otsuseid.
Kui kunagi sündis nende esindusdemokraatia nii, et kümnest mehest saadeti rahvakogunemisele üks mees ja need üheksa, kes koju jäid ma asju ajama, varustasid selle oma saadiku omal kulul. Kuid viikingid teadsid täpselt, millised on ühe ratsaniku kahe nädala kulud ja naljakal kombel oskavad nad tänaseni parlamendi, valitsuse ja presidendi ametikulusid sedasi targalt arvutada. Meie riigiisad-emad on aga võimule saades kui mõisa moonakad, kes härra piiritusevaate Peterburi veavad, püüdes igasuguste krutskitega neile usaldatud kraamist ikka ka enda jaoks noosi saada.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
