Tänavu on Eestis hukkunud liiklusõnnetuses rohkem inimesi kui möödunud aastal sama ajaga. Olukord on liikluses kehv ja paranemise märke ei näita.
Möödunud laupäeval sõitsin Pajusisse lugu tegema. Päike paistis, ilm oli soe ning tee mõnus. Oli varajane hommik, kell oli tiksunud poole kümne peale. Otsustasin vältida Tallinn-Tartu maanteed ja minna pisukese ringiga, sest pika autosõidu ajal saab elu üle järele mõelda ning mul polnud soovi Tallinn-Tartu maanteel elu eest võidelda.
Jõudsin Kaareperest vaevu läbi sõita, kui sattusin kolonni. Ka see pole Jõgeva-Tartu maanteel midagi uut. Olen õppinud, et suurimad kolonnid tekivad nii Kaareperest kui ka Tabiverest läbisõidul, enamasti traktorite ja suuremate autode tõttu. Mõned neist on piisavalt viisakad, andes suunatulega märku, et on ohutu mööduda, ent mitte alati pole see nii.
Piirkiirus? Kellele?
Seekord sattusin Kaareperes kolonni, kus eesotsas sõitis auto, mille kiirus jäi selgelt alla piirkiirusele. Pean end üldiselt rahuliku närviga autojuhiks, kes peab kinni piirkiirusest ning teab, et spidomeeter ei vasta alati tegelikkusele. Olen harjunud ka sellega, et tihti tuleb Jõgeva-Tartu maanteel oodata kaua, kuni on ohutu mööduda.
Nüüd sõitsin kolonnis, mis liikus selgelt 70ga, seda põhjendamatult ning kõikuva kiirusega. Kolonnis liikudes peab mõistma, et autode kiirus ongi varieeruv, samamoodi nagu seda on pikivahe hoidmine. Mida tagapool kolonnis sõita, seda rohkem varieerub kiirus ning pikivahe. Seega pole ime, kui vahepeal tallub ees oleva auto juht piduri põhja või kiirendab järsku. Alati leidub ka mõni, kes kolonni viimase autona hakkab eesolijatest mööda sõtkuma, tekitades kõigis korraga segadust. Siin tuleb jälle mängu pikivahe hoidmine, sest mida väiksem see on, seda suurem on tõenäosus, et liiklusõnnetus toimub.
Seal ma siis olin, kolmanda autona kolonnis. Paljud Jõgeva maanteed mööda sõitjad võivad siinkohal öelda, et isegi hästi läks, et ainult kolmas, mitte kuues või seitsmes. Minu ees olev auto kiirendas ja pidurdas, kiirendas ja pidurdas uuesti, kuid mööda ei sõitnud. Viimaks asusin möödasõidule. Ilmselt üks põhjustest, miks minu ees sõitnud auto nõnda sõitis, peitus faktis, et juht rääkis telefoniga. Kolonni esimeses autos viibis vanapaar, kelle sõidukiirus kõikuski 60–70 vahel.
Õnnetus karjub tulles
Ajal, mil Jõgevamaal on ainuüksi paari nädala jooksul toimunud kaks rasket liiklusavariid, ei saa endale lubada järjekordseid õnnetusi. Ei tea, mitu inimest peab veel surema, et ühiskond mõistaks mobiiltelefoni kasutamise, söömise, joomise ja muud kõrvalised tegevused roolis hukka? Pole kasu neljarealistest maanteedest, kui autojuht roolimisega samal ajal end peeglist vaatab, sööb ja püüab veel kõigele lisaks ka telefonist uudiseid lugeda. Rääkimata sellest, et liiklusseaduses on punkt, mis sätestab, et aeglasemalt sõitjad peavad võimalikult paremale hoidma, andes teistele võimaluse möödumiseks. Põhjendamatult aeglane sõit tekitab liiklusohtlikud olukorrad. Ja nagu politsei on öelnud, siis üks vähestest kohtadest, kus õnnetus lausa karjudes tuleb, on liiklussituatsioonid.
Liiklusviisakusest oleks siinkohal palju kasu ja seda võiks käsitleda nagu elementaarset viisakust, mitte sõjatandrit, kus kõige hulljulgem ellu jääb. Nii nagu me meelega ei astu võõrale jalale, võiks ju ka liikluses jätta kurikad koju ja keskmised sõrmed näitamata. Ka võiks kiiremini sõitjale anda märku, et nüüd on ohutu mööduda.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
