Koolipikendust tuleb taotleda õigel ajal

Kui enamik lapsi alustab seitsmeaastaseks saades kooliteed, siis mõned lapsed vajavad ühel või teisel põhjusel koolipikendust ehk ametlikus keeles koolikohustuse täitmise edasilükkamist. Ehkki 1. septembrini on veel aega, tuleks koolipikenduse taotlemisega kiirustada.


Seaduse järgi peavad lapsed, kes saavad sama aasta 1. oktoobriks seitsmeaastaseks, 1. septembril kooli minema. Kui lapsele tundub vajalik olevat koolipikendust taotleda, otsustab selle andmise või mitteandmise üle maakonna Rajaleidja keskuse juures tegutsev nõustamiskomisjon. Komisjoni, mis käib koos kolme nädala tagant, juhib Rajaleidja keskuse juht ning sinna kuuluvad eripedagoog, logopeed, sotsiaalpedagoog ja psühholoog, kes kõik töötavad Rajaleidja keskuses õppenõustamise alal. Samuti kuulub komisjoni maavalitsuse esindaja.

“Oluline on, et lapsevanem ei jätaks komisjoni poole pöördumist viimasele hetkele. Rajaleidja keskus on küll avatud ka suvel, aga komisjoni töös on suvisel ajal puhkuste tõttu paraku pikem paus. Nii et vanem võib küll taotluse esitada, aga otsust selle kohta, kas laps saab koolipikenduse või läheb kooli, ei jõua lihtsalt teha,” ütles Jõgevamaa Rajaleidja keskuse juht Anne Nurmik.

Koolipikenduse taotluse esitab lapsevanem või lapse eestkostja. Mõnikord võib koolipikenduse taotlemise initsiatiiv tulla ka lasteaiast, kus laps käib, või hoopis lastekaitsetöötajalt, aga ilma lapse seaduslikku esindajat kaasamata seda otsust teha ei saa.

Koolipikenduse andmise aluseks on seejuures ainult lapse tervislik seisund.

“Nõustamiskomisjon arvestab pikenduse andmisel arsti – kas perearsti, lastearsti või hoopis psühhiaatri – kirjalikku otsust lapse tervisliku seisundi kohta,” ütles Anne Nurmik. Tema sõnul on koolipikenduse taotlemise puhul psühhiaatri arvamus tihti perearsti arvamusest olulisem, sest mitmesugused terviseprobleemid, mis on koolipikenduse andmise põhjuseks, kuuluvad psühhiaatri kompetentsi. Ent koolipikenduse andmise põhjuseks võib olla ka näiteks see, et laps on viimase aasta jooksul vajanud pikemat haiglaravi.

Probleemid ei teki üleöö

“Ka arstide puhul on vaja arvestada, et nad on suvel puhkusel. Samuti on nende juurde pikad järjekorrad. Nii et arsti otsuse hankimiseks tuleb kiiresti tegutseda,” sõnas Anne Nurmik.

Koolipikenduse taotlemisel on tema sõnul üks oluline nüanss: pikendust saab vaid siis, kui lapsevanem tagab nn lisa-aasta jooksul lapse arenguks ja teatud juhtudel ka taastusraviks vajaliku keskkonna ja võimaluse jätkata alushariduse omandamist kuni kooliminekuni.

Lapsed, kellele taotletakse koolipikendust, on Anne Nurmiku sõnul tihti ka varem Rajaleidja keskusega koostööd teinud, sest probleemid ei teki ju üleöö. Mõnikord lihtsalt on vaja rohkem aega, et tagada lapsele parim võimetekohane areng. Mõnikord on ka lihtsalt loodetud, et laps probleemidest “välja kasvab”. Kui aga kooliaeg kätte jõudma hakkab, tuleb otsustada, kas laps on ikka kooliks küps või vajab ajapikendust. Pikenduse andmise kõrval võidakse kaaluda ka hoopis võimalust, et laps alustab kooliteed, ent tema suhtes rakendatakse tugimeetmeid, mis annavad lapsele võimaluse just võimetekohaseks toimetulekuks. Võimalusi on erinevaid. Kõigi eesmärgiks on aga lapsele toimetuleku võimaldamine ja koolirõõmu pakkumine.

“Mõnikord ei anna võimalus veel aastaks koju või lasteaeda jääda lapse arengu seisukohalt midagi. Selle asemel on mõistlik saata laps kooli, aga anda õpetajate jaoks kaasa hariduslikud soovitused, mis last parimal moel toetavad. Neist soovitustest on kindlasti abi nii lapsele kui ka õpetajale, kellest viimane saab õpetamiseks suuremad võimalused ja vajadusel ka lisatoetuse,” kinnitas Anne Nurmik.

Esineb aga ka juhtumeid, kui vanem soovib oma lapse kooli panna kohustuslikust ajast varem. Näiteks kui laps saab seitsmeaastaseks 2. oktoobril, ei peaks ta seaduse järgi sel aastal kooli minema. Aga kui ta on tegelikult täiesti kooliküps, võib tema veel aastaks lasteaeda või koju jätmine tema arengut pidurdada.

“Kui nii lapsevanem kui ka lasteaed on seda meelt, et laps võiks varem kooli minna, pole nõustamiskomisjoni otsust vaja, küll aga juhul, kui lasteaia arvamus ei ühti lapsevanema omaga või kui on tegemist koduse lapsega,” tõdes Anne Nurmik. “Samas pole ka juhul, kui vanem ja lasteaiaõpetajad on lapse koolikõlbulikuks tunnistanud, halb küsida täiendavat hinnangut Rajaleidja keskusest. Koolides ja lasteaedades on tugispetsialiste kahjuks vähem, kui vaja oleks, mistõttu on hea, kui kooli minnes saab õpetajale lapse kohta kõik olulise teada anda.”

Koostöö on põhjalik ja sisuline

Kui varem tegutses nõustamiskomisjon maavalitsuse alluvuses, siis kaks ja pool aastat tagasi, kui Rajaleidja keskus tegevust alustas, toodi nõustamiskomisjon Rajaleidja keskusesse. Muutusid ka komisjoni töö põhimõtted. Kui varem oli komisjoni koostöö lapse ja vanemaga üsna põgus, siis nüüd on see põhjalik ja sisuline.

“Meil on suur tähtsus ümarlaudadel, kus osalevad lisaks Rajaleidjale lapsevanem ja haridusasutuse esindaja, vajadusel ka kohalik omavalitsus. Ümarlaudade mittetoimumine on pigem erand. Rakendame sotsiaaltööst pärinevat juhtumikorraldusmeetodit. Juhtum suletakse alles siis, kui lapse kohta antud soovituste mõju tõhusus on hinnangu saanud. Soovituste andmisel hinnatakse aga täitmise võimalikkust. Me võime ju soovitada paljugi, aga kui kohapeal pole nende soovituste täitmiseks võimalusi, siis peame leidma teise lahenduse. Oluline on see, et lapse abivajadus oleks märgatud ja asjakohaselt toetatud,” ütles Anne Nurmik.

Rajaleidja nõustamiskomisjoni istungite ajad on kirjas Rajaleidja keskuse kodulehel. Enne suvevaheaega tuleb komisjon kokku veel 8. ja 29. mail ning 19. juunil. Anne Nurmik avaldas lootust, et vanemad, kes lapsele koolipikendust taotleda soovivad, kiiresti tegutsema asuvad, muidu seisavad neil enne kooliaasta algust ees teadmatust täis ärevad päevad: kas laps saab koolipikenduse või mitte?

Haridusliku erivajadusega laste osakaal haridusasutustes on Anne Nurmiku sõnul justkui suurenev. Ent siin mängib olulist rolli see, et erivajadust on õpitud paremini märkama ja suurenenud on teadmised lapse toetamise võimalustest. Viimast saab nimetada kaasavaks hariduseks, mis tasapisi rakenduma hakkab.

“Oluline on seegi, et lapse vajadusi märgataks võimalikult varajases staadiumis. Kui seda ei tehta, tuleb pärast kulutada hulga rohkem aega ja energiat, et tagajärgi likvideerida,” tõdes Rajaleidja keskuse juht. “Kui laps kooli läheb, võiks ta seal sellisel määral hakkama saada, et tal oleks ka kolmanda klassi lõpuks alles koolirõõm ning pingutus ja eduelamus tasakaalus. Koolis õppimine ja ka õpetamine ei pea olema raske.”

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus