Kogult habras, hingelt suur

Paljude eestlaste jaoks on Jõgeva eelkõige meie luule suurkuju Betti Alveri ja laulva revolutsiooni ühe märgilise tegelase, isamaalauliku Alo Mattiiseni sünnilinn. Kui Alo ise lahkus meie hulgast juba ligemale 22 aastat tagasi, siis nüüd kulgeb Toonela radu ka tema ema Helmi. Neli päeva enne Eesti Vabariigi sajandijuubelit, 20. veebruaril, lakkas tema süda tuksumast. Erinevalt Alost, oli talle elupäevi antud rohkesti: tänavu juulis oleks ta tähistanud oma 91. sünnipäeva.

Tänu ema Helmile on Alo Mattiiseni lühike, ent Eesti aja- ja kultuurilukku särava jälje jätnud elu ülimalt hästi dokumenteeritud: Helmi Mattiisen pidas suurema osa oma elust päevikut ning Alost kõnelevaid ajaleheartikleid hakkas ta talletama juba siis, kui Alo oli alles kolmeteistaastane. Toona teati teda rohkem tubli noorsportlasena, temast kui muusikust hakati rääkima alles hiljem. Lehelugude kogumist jätkas Helmi Mattiisen ka siis, kui poeg juba teispoolsusse oli lahkunud: laulva revolutsiooni legendaarset laulikut on ka nüüd sageli põhjust leheveergudel meenutada.

Helmi Mattiiseni koostatud kaustad Alosse puutuva materjaliga on nüüdseks omandanud unikaalse väärtuse. Helmi Mattiisenil jätkus pärast poja lahkumist ka hingejõudu, et kirja panna Alo elulugu nähtuna läbi ema silmade. Sellises intiimses lähivaates poleks geniaalset muusikut saanud kujutada mitte keegi teine.

“Raamatu “Alo elu” kirjutas ema vaid aasta-paar pärast Alo surma, olles siis alles sügavas leinas. Hiljem oleks ta kirjutanud ilmselt teistsuguse raamatu,” ütles Helmi Mattiiseni tütar ja Alo õde Ade Hintsov.

Helmi Mattiisen elas alati kaasa Alo nime kandvatele muusikapäevadele, mida Jõgeval muusikaõpetaja Maret Oja eestvõttel 1997. aastast korraldatud on. Kuni tervis lubas, käis ta neist vahetult osa saamas, hiljem jälgis meedia vahendusel. Elavaid muljeid muusikapäevadest tõid talle kätte ka külalised: tema kodus Jõgeval Roosi tänavas olid muusikapäevade ajal, nagu ta ise ütles, lahtiste uste päevad.

Rikas elu

Kui Jõgeval toimusid suuremad Aloga seotud sündmused, nagu Alole pühendatud öölaulupidu, Alo klaveriklassi avamine muusikakoolis või Alo laulude kontserdid kultuurikeskuses, siis tulid kokku kõik: Alo tütar Mariita, tema ema Rita Rätsepp, Alo teine abikaasa Katri Varbola ning Ade koos abikaasa Tõnise ning kaksikutest poegade Sandri ja Jürgeniga. Pärast sündmust vesteti küünlavalgel mälestusi Alost – vahel kuni varaste hommikutundideni välja.

“Vaatamata sellele, et Alo elus tuli ette ka lahkuminekuid, hoiame me teda mäletades väga kokku,” tõdes Helmi Mattiisen kahe aasta taguses usutluses.

Ent oleks vale kõnelda Helmi Mattiisenist üksnes seoses tema heliloojast pojaga. Ta elas ka ise rikka ja teguderohke elu. Sündinud oli ta 5. juulil 1927 Kaarepere vallas Visusti külas. Jõgeva sai talle alaliseks elukohaks 1944. aasta sügisest. 1949. aastal lõpetas ta Jõgeva keskkooli esimese lennu ning omandas seejärel Tallinna majandustehnikumis ja Tartu ülikoolis majandushariduse.

Helmi Mattiiseni esimesed tööaastad möödusid hoiukassas ja Jõgeva rajooni täitevkomitee rahandusosakonnas, suurem osa elutööst sai aga tehtud rajooni põllumajandusvalitsuse (eri aegadel kandis see asutus erinevaid nimesid) plaani- ja finantsosakonda juhtides. Heale orienteerumisele arvude- ja majandusmaailmas lisandus sügav kultuurihuvi, mis väljendus ka kultuurimaja taidluskollektiivides kaasalöömises.

“Ema töökaaslased ja sõbrad on temast kõnelnud ainult ülivõrdes,” sõnas Ade Hintsov ja lisas, et tema ema säilitas elu lõpuni erksa vaimu, optimismi ning huvi kodulinnas, Eestis ja kogu maailmas toimuva vastu.

Hoidis kodusoojust

“Ema jaoks olid kõige tähtsamad tema lapsed ja lapselapsed. Ta hoidis kodusoojust, hoolitses, et meil kõigil oleks koht, kuhu kokku tulla,” ütles Ade, kes aastaid igal nädalavahetusel Tallinnast ema juurde sõitis. Helmi Mattiiseni elu viimased kuud möödusid Jõgeva sotsiaalkeskuses Elukaar. Sinna minek oli tütre sõnul ema enda mõistusega tehtud otsus, ent ainult tema ise teadis, kui raske see otsustamine oli.

“Ema oskas kuulata ning igal elujuhtumil nõu anda. Ta süstis lootust ja toonitas, et lahendamatuid probleeme ei ole: kui üks lahendus ei sobi, tuleb leida teine. Ta suutis alati mõista ja andestada, kõiges positiivset leida,” sõnas Ade.

Ka pojatütar Mariita kinnitas, et sai vanaemalt alati head nõu.

“Tartu ülikoolis õppides elasin osa ajast vanaema juures Jõgeval. Mäletan õhtusi pikki vestlusi vanaemaga ning tema jutte sõjaeelsest ja okupatsioonide ajast. Sain neist juttudest aru, kui eestimeelne inimene mu vanaema oli. Lootsin, et saan need mälestused millalgi salvestada, ent kahjuks jäi see tegemata,” ütles Mariita.

Ülehomme kell 13 saadetakse Helmi Mattiisen, kogult habras, aga hingelt suur naine, Jõgeva kultuurikeskusest viimsele teekonnale. Ta sängitatakse Siimusti kalmistule ema ja isa kõrvale.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus