Kui vaadata, milline on Eesti Vabariigi ajaloos olnud põllumeeste esindatus poliitikas, siis näeme teatud loogilist seaduspära: mida suurem on rahvastikus olnud põllumeeste osakaal, seda arvukamalt ja mõjukamalt on nad Toompeal tegutsenud. Ja mida väiksem on see kogukond, seda vähem pühendub erakonnapoliitika maaelule ja põllumajandusele.
Enne teist maailmasõda andsid Eesti poliitikas tooni just põllumeeste parteid. Ka taasiseseisvuse algusaegadel, mil põllumajanduses hõivatute arv ulatus veel 20 protsendi lähedale, lõi poliitikas kaasa mitu maaerakonda. Oma jälje meie poliitmaastikule on jätnud Maarahvaerakond, Maa-Keskerakond, Talurahvaerakond, Põllumeeste Kogu jne.
Annab tööd vähestele
Täna, kus põllumajandusega teenib oma igapäevast leiba vaid kaks-kolm protsenti kõigist töötegijaist,ei ole meie poliitväljal ühtegi erakonda, kes saaks ennast kitsalt maaerakonnaks nimetada. Õnneks leidub igas parlamendierakonnas maaelu ja põllumajandust tundvaid inimesi, kes sellele ka keskenduvad. Nende inimeste positsioonist oma erakonnas sõltub tihtilugu see, kui tõsiselt maaelu küsimusi erakonnas käsitletakse.
Viimase paarikümne aasta jooksul on kõik suuremad erakonnad peale Reformierakonna kas lühemat või pikemat aega põllumajanduse eest vastutanud. Erakonnad, mille ridadest on põllumajandusministrid tulnud, saavad üldjuhul maaelu probleemidest ja võimalustest paremini aru. Seetõttu on igati asjakohane, et uus maaeluminister on reformierakondlane, kes toob loodetavasti oma erakonnale vastavat kompetentsi juurde.
Esmatähtis on odav toit
Mul ei ole usku sellesse, et lähiajal võiks Eestisse tekkida mõni uus maaerakond. Ja kas seda on vajagi? Küll on mul mure, et maainimeste mured võivad jääda nõrga poliitilise tähelepanu alla. Põllumajanduses töötabümmarguselt vaid 17000 inimest (ehk siis kaks-kolm protsenti hõivatutest), mis on poliittehnoloogide jaoks mõttetult väike segment. Nad teavad, et valijate põhiosa elab suurtes linnades ja et enamikule tarbijatest on esmatähtis odav toit.
Maaelu hääbumine, edasikestmine ja edenemine on seega väga paljude jaoks teisejärguline küsimus või pole neil olnud mahti selle peale mõelda. Samas katavad maal elavad tublid inimesed meie toidulaua ja hoiavad mõistlikus kasutuses meie suure rikkuse – põllumajandusmaa.
Seisame tõsise väljakutse ees – mida teha, et maaeluga seonduv pälviks laiemat tähelepanu. Neid teemasid on maainimestega ikka ja jälle arutatud ning jõutud tõdemuseni, etrahvast tuleb koolitada, näidata elusat lehma ja voogavat viljapõldu. Elame ju täna maailmas, kus tihtilugu pole ka maalaps elusat lehma ihusilmaga näinud, mis siis veel linnalapsest rääkida. Samuti tuleb maainimestel ja põllumeestel endil muutuda palju avatumaks, et seeläbi endija Eesti maaelu eest seista.
Üha enam tehakse koostööd
Kõige selle taustal pean ma ülimalt tervitatavaks sündmuseks 19. juulil toimuvat esimest üle-eestilist avatud talude päeva. Suurüritusele, mille ajal avavad huvilistele oma uksed pea 150 talu ja farmi, on pannud õla alla põllumajandusministeerium ja maamajanduse infokeskus. Iseäranis heameelt teeb, et päeva õnnestumisse panustavad kõrvuti talupidajate keskliit ja põllumeeste keskliit, mis annab tunnistust, et sektori organisatsioonides mõistetakse üha enam koostöö vajadust.
Idee tutvustada linnainimetele vahetult maaelu jõudis Eestisse tublide Järvamaa inimeste initsiatiivil. Järvamaal on varasemal kolmel aastal edukalt ka avatud talude päevipeetud, et nüüd laieneda üle Eesti. Osalejate ring on lai – Eesti suurimatest farmikompleksidest klassikaliste peretaludeni, kes valmistavad mahetoodangut. Tänaseks on laiemalt võtnud maad arusaam, et põllumeestel tasub lähtuda vanasõnast: „Kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise,“ mis võru keeles kõlab nii: „Kiä tuu iks umma handa nõst, kui esi ei nõstaq.“
Soovin, et maaelu väljakutsete paremamõistmise kõrval viib see südasuvine üritus kokku tootjad ja tarbijad. Et siit kasvab välja ka palju otsekontakte ja et inimesed teaksid, kelle käest tulevikus varuda talvekartulit, marju ja mett ning kuskohast saab osta kitsejuustu. Soovin, etpoeletil kõrvuti Eesti ja välismaist toitu vaadates meenuks nii mõnelegi tore suvepäev põllumehe juures ning kaalukauss kalduks senisest enam kohaliku toidu poole.
Loodan, et kõik laabub kenasti ja et antakse andeks, kui ka peaks mõni korralduslik viperus juhtuma. Pole ju sedavõrd mastaapset üritust maaelu ja põllumajanduse tutvustamiseks Eestis varem tehtud.
Kohtume 19.juulil Eestimaa avatud taludes! Infot saab www.avatudtalud.ee
IVARI PADAR, riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE
