Kellele kuulub kergliiklustee?

On esmaspäeva õhtu. Tööpäev on läbi saanud ja olen sõbrannaga kokku leppinud, et teeme õhtuse rulluisutiiru. See on mul selle hooaja esimene, seega on natuke uhke tunne. Rulluisud alla, kiivrid-kaitsmed peale, ja võib trenni tegema asuda.


Kergliiklustee on eriti kevaditi teema, millest peab rääkima, sest igal õhtul on see täis inimesi, kes end kas sportima või jalutama sättinud. Kellele see kergliiklustee siis ikkagi kuulub? Jalakäijale? Lapsevankriga emale? Rulluisutajale? Jalgratturile? Kõigile või üldse mitte kellelegi?

Reeglid kehtivad kõigile

Kergliiklusteel kehtivad omad reeglid, millest tuleb kinni pidada, sest eksimuse puhul on õnnetused kerged tulema. Kui rulluisutajad ja jalgratturid teavad, et liiklemine toimub nagu autoteel, siis jalutaja kipub seda tihti unustama või eirama, kulgedes keset teed, tehes äkilisi ja seletamatuid manöövreid, mis paneb ohtu nii tema enda kui ka teise sportija tervise.

Kui liikluses on viisakas endast kiiremad liikujad mööda lasta, tõmbudes võimalikult tee äärde, siis kergliiklusteel kehtiks nagu põhimõte, et mööda võib ju minna, aga selleks tuleb möödujal vahendid ja aeg ise valida. Keset teed kõrvuti kõndivad jalutajad ei taipa, et nende ümber on teisi sportlasi, kes tahavad niigi kitsale teele ära mahtuda. Kõrvuti kõndijatest mööda saamine on ebamugav ja ohtlik. Tihtilugu liigub rulluisutaja või jalgrattur jalakäijast siiski kiiremini ja iga ootamatu liigutus võib endaga kaasa tuua kokkupõrke. Rääkimata sellest, et ratastel liikujal on palju raskem sõiduvahendit pöörata või järsult pidurdada. Pahased pilgud ja võib-olla mõni vürtsisem sõna rulluisutaja, jalgratturi või miks ka mitte jalakäija aadressil rikub ära mõlema osapoole tuju ja viib motivatsiooni kiirelt alla.

Pahane pilk auto kapotil

Kuid tagasi esmaspäeva õhtu juurde. Hoolimata sellest, et oleme mööda sõitnud paarist veidi mässumeelse olekuga noorukist ja ühest lapsevankrit lükkavast segaduses emast, tunneme end hästi. Viimane ring on käsil, lõpp paistab. Oleme terve tee olnud üsna tähelepanelikud, kuid ühel hetkel jääb tähelepanust väheseks, sest väikeselt kõrvalteelt sõidab välja auto. Rulluisutajal on pidama saada keeruline, eriti seetõttu, et pidurid on vaid ühe saapa all ning äkkpidurdus võib kaasa tuua kukkumise. Ent auto on ees ja viimasel hetkel märkan, kuidas sõbranna sellele ette sõidab. Ilmselt on hea reageerimisvõime mõlemal, sest kokkupõrge jääb olemata ning ainsana lõpetavad auto kapotil sõbranna käed ja pahane pilk. Mina sõidan kokkupõrke vältimiseks teelt välja murule, vastu kellegi aeda. Pääseme kolmekesi ehmatusega, sest teame, et minna oleks võinud palju hullemini.

Tõstatub taas karm küsimus, et kellele see kergliiklustee koos nende pisikeste teeotsadega siis ikkagi kuulub? Kes kellele teed annab? Süvenesime sõbrannaga liikluseeskirjadesse, kuid tabasime end mõttelt, et tegelikult selgeid vastuseid ei saagi. „Anna teed“ märk, mis oli ka teeotsal, kus me autoga kohtusime, kohustab mootorsõidukijuhti teed andma küll peateel liikuvatele autodele, kuid mitte kergliiklusteel liikuvatele inimestele. Samal ajal, kui autojuht vaatab, kas peateele pööramine on ohutu, jäävad ümberkaudsed ratturid-jalutajad-uisutajad tema tähelepanu alt välja ja õnnetus ongi käes.

Mida siis teha, et selliseid õnnetusi vältida? Kõige kergem oleks manitseda tähelepanelikkusele ja hoolsusele ning loota kiirele reageerimisvõimele, kuid sellest jääb väheks. Ennekõike on vaja teistesse arvestavalt ja lugupidavalt suhtuda, alles siis saab rääkida tähelepanelikkusest ja hoolsusest. Tahame ju kõik ühele teele mahtuda ja soov on kõigil üks: ennast liikumise kaudu paremini tunda. Pärast pikka päeva tahab iga kergliiklusteel liikuja end lõdvaks lasta ja rahulikult tervisespordiga tegelda, mitte maadelda autojuhtide, jalakäijate või jalgratturitega, mõeldes, mis saab siis, kui kellegi tähelepanu hajub ja pilk uitama läheb. Hoidkem üksteist, siis on kõigil kergem.

KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus