Jaak Jõerüüt on mees, kellel on olnud võimalus vaadata Eesti elu mitmest vaatevinklist: kirjaniku, poliitiku ja diplomaadi omast. Kui ta ülemöödunud kolmapäeval Jõgeva linnaraamatukogus kirjandussõpradega kohtumas käis, ei keerelnudki jutt üksnes kirjanduse ümber.
Kuu aja pärast seitsmekümneseks saava Jaak Jõerüüdi kirjutamiskogemus on üpris pikk: teadlikumalt hakkas ta enda sõnul kirjutama nelja-viieteistaastaselt. Ta on avaldanud nii luulet kui ka proosat – kokku umbes kahekümne raamatu jagu. Ent tema kirjanikukarjääris on olnud päris pikki pause.
Nagu paljud Eesti loomeinimesed, läks Jaak Jõerüüt 1990. aastate algul poliitikasse, uut Eestit üles ehitama. 1993. aastal oleks ta meelsasti koju kirjutuslaua taha naasnud, ent selle asemel saadeti ta hoopis Eesti Vabariigi suursaadikuna Soome.
“Nii, nagu horisondi taha pole võimalik näha, ei osanud ka mina ette näha, et jään välisteenistusse tervelt kahekümneks aastaks,” ütles Jaak Jõerüüt.
Peale Soome on ta Eestit esindanud Itaalias ja Maltal, Küprosel, Lätis, Rootsis ja ÜRO juures. Oma pikale diplomaatilisele karjäärile pani ta punkti kaks aastat tagasi. Ent diplomaadiamet pole ainus avalik amet, mida Jõerüüt pidanud. Umbes aasta jagu (2004-2005) oli ta kaitseminister.
Jõerüüdilt kui kirjandusest mõnda aega pisut eemal seisnud kirjainimeselt on tihti küsitud, kuidas ta hindab eesti kirjanduse praegust seisu. Jõerüüdi meelest on seda muutnud juba tehnika areng: inimene kirjutab kirjanduslikke tekste oma arvutisse, ta võib neid sealt elektroonilisel kujul jagada, aga ka oma raha eest paberraamatuna välja anda. Iseasi, millised raamatud lugeja leiavad ja millised mitte.
“Olin 1990. aastate algul ühe pisikirjastuse loomise juures. Juba siis ütlesid soomlased:
“See on ju tore, et teil pole enam tsensuuri ja saate rohkem raamatuid välja anda, aga teate, kui palju on Soomes garaaže, mis on seisma jäänud raamatuid täis.” Nii et üks asi on raamatuid välja anda, teine asi neid müüa,” sõnas Jaak Jõerüüt.
Kui üldiselt oleme me harjunud mõtlema kirjandusteostest kui igavikulise väärtusega nähtustest, siis Jõerüüdi sõnul on kirjanduses ka palju sellist, mis teatud ajal esile tõuseb ja siis jälle kaob. Näiteks Honore de Balzac tänapäeval vaevalt et klassiku staatusesse tõuseks. Ta oli suur oma ajas. Ning vastupidi: tänapäeva ameerika menukirjanik Bret Easton Ellis poleks jälle Balzaci ajal ilmselt läbi löönud. Ent näiteks 13.-14. sajandi itaalia luuletajat ja filosoofi Dante Alighierit peab vähemasti Jõerüüt ise aeg-ajalt vajalikuks tänapäevalgi mõnes kohvikuvestluses mainida või tsiteerida. Ja kindlasti pole ta ainus.
Kolme laadi kirjanikud
Jõerüüdi meelest võib kirjanikud laias laastus kolme rühma jagada: need, kes kirjutavad selleks, et oma tekste müüa; need, kelle jaoks on kirjutamine eneseteraapia, ja need, kes kirjutavad, sest teisiti nad ei saa. Need, kes loodavad kirjandusega raha teenida, peavad muidugi arvestama oma keeleruumi suurust. Nii väikeses keeleruumis, nagu meie oma, on raske raamatute kirjutamisega rikkaks saada.
“Elu on tegelikult keerulisem kui see lihtne skeem ja kolm kirjanike gruppi võivad omavahel ühel või teisel viisil põimuda,” tõdes Jaak Jõerüüt.
Ta kinnitas, et tema jaoks on kirjutamine kindlasti vajadus. Ent küsimusele, mis ajendab kirjutama neid, kes praegu riigilt nn kirjanikupalka saavad, ei teadnud vastust temagi. Ta soovitas raamatukogurahval palgasaajad kohale kutsuda ja neilt aru pärida. Samas tuli talle meelde huvitav ja asjakohane näide: Tõnu Õnnepalu, kes algul samuti palgasaajate hulka arvati, loobus riigi rahast, sest ei soovinud tekitada endale välist kirjutamissundust. See kõneleb tema ja ta kirjutamisajendi kohta nii mõndagi.
Võimalus Eesti elu ja eesti kirjandust üsna pikka aega distantsilt vaadata oli Jaak Jõerüüdi sõnul üsna õpetlik. Rooma suures raamatupoes pakutava külluslikkust vaadates mõistis ta eriti selgesti, kui põrgulikult raske on eesti kirjanikel mujal maailmas läbi lüüa.
“Iga diplomaadi auasi on n-ö oma riiki müüa, aga kirjanduse vallas ei käi asjad paraku päris nii, nagu majanduses,” ütles Jaak Jõerüüt. “Aeg-ajalt pakkus ikka mingi seltskond ettevõtlikke inimesi, et paneme rahad kokku ja anname mingis suuremas keeles välja näiteks meie “Kalevipoja” või mingi muu olulise teose. Aga raamatumaailmas raha alati ei loe, seal on teistmoodi mängureeglid. Tuntud kirjastajatel on oma ametiuhkus ja nad ei võta teha raamatut, mille väljaandmise vajaduses nad ise kindlad pole. Mõne pseudokirjastuse muidugi leiaks, kes raamatu ära teeks ja garaaži paneks, aga kellele seda vaja on?”
Kirjud saatused
Võõral maal olles ja sealt Eesti peale vaadates liikus Jõerüüdi mõte aga kogu aeg ühes suunas: tõdemuse suunas, et meil on ikka paganama hästi läinud. Loomulikult on meil ka neid asju, mis hästi pole, aga kui võrrelda sellega, kui kirjud on paljude teiste maailma rahvaste saatused, ei peaks me väga palju kurtma.
“Eriti hästi mõistsin seda siis, kui esindasin Eestit ÜRO juures,” kinnitas Jaak Jõerüüt. “ÜRO-l on 192 liikmesriiki, aga keeli on maailmas kuus kuni kaheksa tuhat. Et meie oma miljonilise rahvaarvu juures oma riigi valmis suutsime teha, on väga suur asi.”
Jõerüüdi meelest on meil mõnes asjas isegi oma lõunanaabritest lätlastest paremini läinud. Näiteks 2008. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi ajal oli eestlastel midagigi tagataskus, lätlastel aga mitte. Ning ühena esimestest jäid hammasrataste vahele kultuuriväljaanded: meie Loominguga sarnane kirjandusajakiri, samuti mitu kultuurilehekülgi avaldanud üldväljaannet suleti. Jõerüüt resideeris siis suursaadikuna Riias ja mäletab seda hästi. Praegu lätlastel kultuurteemalised paberväljaanded sisuliselt puuduvad, on vaid mõned võrguväljaanded. Ka lätlaste kultuurkapital on Eesti omaga võrreldes nõrgematel jalgadel.
Ehkki Euroopas pole vahemaad võrreldes kogu maailmaga kuigi suured, võib elulaadide vaheline veelahe olla siiski määratu.
“Kui ma neli aastat suursaadikuna Soomes olin tegutsenud ja mind seejärel Itaaliasse suunati, tundsin, et oleksin justkui teisele planeedile sattunud,” ütles Jaak Jõerüüt. “Kogu põhi, millele sealsete inimeste elu toetub, on võrreldes soomlastega kardinaalselt erinev.” Eelöeldust tuleneb ka Jõerüüdi soovitus neile, kes Eesti riigis praegu asju otsustavad: suhtutagu kriitiliselt teistest riikidest laenatud kogemustesse ja otsitagu Eesti oludest lähtuvaid lahendusi! Diplomaat, poliitik ja kirjanik on veendunud, et meil pole hästi läinud mitte tänu sellele, et sakslased aitasid meil omandi- ja rootslased tervishoiureformi läbi viia, vaid ikka sellepärast, et meil endil ka natuke mõistust kõrvade vahel on.
Muuseas, Jaak Jõerüüdi perekonnanimi võiks olla ka Jemm või Jõmm: just selliseid nimesid kandsid tema Luunja kandis elanud esivanemad. Ent tema vanaisa oli Eesti raudtee finantsdirektor ning kõrge riigiamet tõi ilmselt kaasa moraalse kohustuse minna kaasa sõjaeelses Eesti Vabariigis käivitatud nimede eestistamise kampaaniaga.
“Saan küll aru, et tollal taheti eestlaste ja sakslaste vahele selgemat piiri tõmmata, ent teatud mõttes oli nimede eestistamine siiski mälu kustutamise aktsioon: ühe suguvõsa eri harud võtsid tihti eri nimekuju ja kui nende järeltulijad nüüd omavahel kokku saavad, ei pruugi nad kahtlustadagi, et nad tegelikult sugulased on,” ütles Jaak Jõerüüt ja lisas, et Jemm polnud tegelikult üldse saksa, vaid arvatavasti Skandinaavia päritoluga nimi. Jõerüüdi nime võttis tema vanaisa omaaegsest linnunimestikust. Praeguseks on jõerüüdi nime kandnud lind ümber ristitud väiketülliks. Seepärast armastab Jaak Jõerüüt end aeg-ajalt esitleda väiketülli ladinakeelse nimega – ‘Charadrius dubius’. Ei taha mõeldagi, kui palju tuli Jõerüüdil kahekümne välismaal veedetud aasta jooksul selgitada, kuidas tema nimi kirjutatakse…
RIINA MÄGI
