Möödunud nädalal tunnustas päästeamet aumärkide ja tänukirjadega rekordilist arvu inimesi, kes on silma paistnud hoolivuse, missioonitunde ja vaprusega kaaskodanike elu ja vara päästmisel või on osutanud märkimisväärseid teeneid päästevaldkonna arendamisel. Tunnustatuid oli kokku 108, neist Jõgevamaalt viis. Täna saame neist kahega lähemalt tuttavaks.
Põltsamaal avaldati tunnustust Ants Kulbile, kellel täitub kolme kuu pärast 25. tööaasta tuletõrjujana.
„Eks ma millegi poolest oma tööga silma olen jäänud. Olen teinud kõige rohkem ennetusalast tööd nii täiskasvanute kui ka laste hulgas ning käinud ennetustegevusega seotud loenguid pidamas koolides, lasteaedades ja ettevõtetes. Ennetustööle olen panustanud ka päris palju vaba aega,“ rääkis Põltsamaa päästekomando meeskonnavanem Ants Kulp. „Kui ennetustööd hakata tegema võimalikult vara, alustades lasteaia- ja koolilastest ning lõpetades eakate inimestega, hoiab ära palju õnnetusi. Mida nooremas eas me tulega seotud ohtusid endale teadvustame, seda hoolikamalt täiskasvanueas tulega ümber käime,“ kinnitas kauaaegne päästetöötaja.
Hetked, mis ei unune
„Just kevaditi näeme, kui väheteadlikud on inimesed kulu põletamisel. Ka nõrga tuulega võib lahtise tule tegemine täiesti käest ära minna,“ rääkis Ants Kulp. Talle on hästi meelde jäänud väljasõit, kus kulu põletamine oli kontrolli alt väljunud ja tuul puhus läheduses olnud hoonete suunas. Kui päästjad kohale jõudsid, olid leegid puukuuri seinast mõne meetri kaugusel. Mõni minut hiljem oleks tuld võtnud puukuur ja päris kindlasti oleks süttinud ka kõrval asunud eluhoone. Ants Kulbile jääb kogu eluks meelde selles majapidamises elanud memmeke, kes pärast tule kustutamist teda pisarsilmil tänama tuli. Teise sündmusena meenub kogenud päästjale Põltsamaa päästehoone läheduses Pajusi maantee ja Metsa tänava ristmikul toimunud avarii, kuhu ta juhtus esimese läheduses viibinud inimesena. „Tegelikult polnud ma tollel päeval tööl, aga olin sealkandis ja nägin kahe auto kokkupõrget pealt. Ühe auto roolis oli noor tütarlaps, kes oli nii endast väljas, et lausa röökis ja värises üle keha,“ jutustas mees. Ta läks tütarlapse juurde ja päris, kas ta oma jalgu tunnetab. Õnneks polnud jalad tuimad, mis tähendas, et selgroovigastusega ei saanud tegu olla. Päästja asus tütarlast lohutama ning rääkis talle, et lõhutud masina saab alati uuega asendada ja ka kindlustus tuleb appi. Tähtsaim on hoopis inimese tervis, mida ei asenda millegagi. Suurest ehmatusest toibununa kallistas ja tänas neiu oma lohutajat avariipaiga juurde kogunenud inimeste silme all. „Sellised hetked meie töös jäävad alatiseks meelde,“ märkis Ants Kulp.
Plekk-katused kui tuletõrjujate nuhtlus
Päästjate jaoks on eriti keeruline kustutada nende hoonete põlengut, millel on plekk-katus. Sellise katuse eemaldamine kustutustööde käigus võtab väga kaua aega ja selle jooksul võib tuli palju kurja teha. Nõukogude ajal, mil enamik katuseid olid eterniidist, oli kustutustöö lihtsam ja paljud hooned said päästetud. „Päästetöötajana mina plekk-katust hoonetele panna ei soovita, sest tulekahju puhul on kahjud oluliselt suuremad kui mõne teise katusekatte materjali korral,“ rõhutas Ants Kulp.
Õppustest on palju kasu
Ants Kulp on enam kui kümnel aastal Põltsamaa ühisgümnaasiumis evakuatsiooniõppusi läbi on viinud. Alguses oli see tegevus päris nukker, sest majast väljumine võttis palju aega ja tekkis tõsist segadust. Kuigi õppusel kasutati tervist mittekahjustavat suitsu, sattusid mitmed õpetajad sellest paanikasse. Nüüd juba teatakse, et sellisel juhul tuleb klassiruumi uks sulgeda, akna peal endast märku anda ja mobiiltelefoniga abi kutsuda. Paanikat enam ei teki ja evakueerumine toimub kiiresti. Hiljuti toimunud õppusel väljusid inimesed Lille tänava koolihoonest viie minuti ja Veski tänava koolihoonest seitsme minuti jooksul, mis on nii suurt rahvamassi silmas pidades suurepärane tulemus. PÜG-s on lähiajal plaanis korraldada kustutite kasutamise õppus.
Möödunud teisipäeval anti Tallinnas Mustpeade majas päästjatele ja elupäästjatele üle päevakohased tunnustused. Tänavu oli tunnustatute hulgas umbes 40 elupäästjat, mis Ants Kulbi hinnangul tõestab, et apaatseid pealtvaatajaid on jäänud vähemaks. Ka on asutud abivajajaid üha julgemalt elustama.
Kulbile andsid tunnustuse üle siseminister Andres Anvelt ja päästeameti peadirektor Kuno Tammearu. Ants Kulp ei arvanud, et ta sellise autasu võiks saada, see oli äärmiselt meeldiv üllatus. Ta lubab oma tööd jätkata seni, kuni paari aasta pärast tekib võimalus pensionile jääda. Päästjatel on õigus jääda pensionile üldisest riiklikult kehtestatud east varem. Edasine oleneb juba sellest, kuidas tervis vastu peab ja jaksu jätkub.
Meeskond annab jõudu
Päästeameti teenetemedal kuldsete tammelehtedega omistati Lõuna päästekeskuse Jõgevamaa päästepiirkonna juhatajale Jüri Alandile, kes jäi oma aumärgist rääkides tagasihoidlikuks. 27 aastat Jõgevamaa päästepiirkonda juhtinud Alandi ei hinda oma teeneid nii kõrgelt kui meeskonda, kellega koos iga päev töötab. „Need on palju kõvemad tegijad ja tänu neile on maakond nii hea, nagu ta on,“ kinnitas Alandi.
Kokku on Jüri Alandil tööstaaži 38 aastat ja seitse kuud, millest esimesed kümme aastat töötas ta nõukogude ajal. „Eks on pisaraid valatud, aga meie meeskond on nii fantastiline,“ kiitis Alandi, kelle hinnangul sõltub palju ka kohalikust omavalitsustest ja koostööpartneritest. „Ma pean ütlema, et Eesti parim rahvas elab Jõgevamaal,“ kinnitas Alandi.
Tema tööaja sisse jääb kõige muu kõrval ka 1996. aastal toimunud ränkraske liiklusõnnetus Sõõru-Nõva tee kolmandal kilomeetril, kus kokku põrkasid koolibuss ja metsaveoauto. Õnnetuses hukkus kaheksa last. Juhtunu oli ka kogenud päästjatele väga raske. „Pärast bussiõnnetust asjad veidi seedusid ja siis mõtlesin, et enam ei jõua. Aga head kolleegid ja koostööpartnerid andsid jõudu. Eesmärk oli püstitatud ja lahendus sai olla see, et inimesed oleksid teadlikud kõikidest riskidest ja oskaksid neid ennetada. Ja kui midagi juhtub, siis oskaks nad mõistlikult käituda ja teistele abiks olla,“ sõnas Alandi. Täna tehakse tööd selle nimel, et ohutuskultuur jõuaks iga inimeseni. „Me suundume selle poole, et iga maja juures ei pea olema päästekomandot, vaid iga inimese peas on päästja,“ nentis Alandi, kes on veendunud, et päästesüsteem veab ohutuskultuuri alast käitumist, mis kulub igaühele marjaks ära.
Jõgevamaale tulnud auhinnad on Jõgevamaa päästepiirkonna juhataja sõnul toredad. „Inimese panuse ja pingutuse märkamine on üks motivaator, sest rahaga ei ole meie süsteemis võimalik kedagi motiveerida. Inimene vajab tunnustust,“ rõhutas Alandi ja lisas, et tunnustamine teeb küll tuju heaks, kuid iga päev tunnustuste nimel tööd ei tehta. „Palju suurem rõõm on see, kui saab hommikul teada, et keegi on jälle päästetud,“ kinnitas ta.
TOOMAS REINPÕLD
KERTTU-KADI VANAMB
