Sel kevadel möödub pool sajandit sündmustest Tšehhoslovakkias, mida tuntakse Praha kevade nime all. Kui vaadata tagasi 1968. aastasse, siis oli maailm küll juba aastaid külma sõja õhkkonnas elanud, kuid 1950. aastate teisel poolel alguse saanud nn Hruštšovi sula polnud veel tekkinud lootusekiiri inimlikumast sotsialismist lõplikult kustutanud.
NSV Liidu uus parteiliider Leonid Brežnev polnud ennast veel maailmapildis jõuliselt määratlenud. Kuid pöördepunktiks saidki Praha kevade sündmused. Kõik eesriided langesid üleöö, algas külma sõja kiire külmetumine. Nüüd, viiskümmend aastat hiljem, ollakse ringiga justkui samas kohas tagasi.
Sündmused 1968. aastal said alguse 5. jaanuaril, mil Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei pleenumil haarasid juhtohjad reformimeelsed parteilased. Kompartei juhiks valiti uuendusmeelne reformaator Alexander Dubček. Korraga anti ühes Varssavi pakti liikmesriigis inimestele rohkem vabadust ja hingamisruumi, sest paljudele tundus, et võimalik on ka inimnäoline sotsialism. Vabadus otsustada ise, mitte nii, nagu Moskvast ette kirjutati.
Jäähoki vallandas vabaduseiha
Nii kummaline, kui see ka ei olnud, osutus vabaduseiha vallandajaks Tšehhoslovakkias jäähoki. Hokimäng on tšehhidele-slovakkidele olnud südamelähedane alates selle algusaegadest. Ja mis peamine, tegu on ka neile sageli silmapaistvat rahvusvahelist edu toonud spordialaga. Sama kehtis NSV Liidu kohta, kus hakati jäähokit harrastama alles pärast teist maailmasõda, kuid võeti paari aastaga n-ö strateegiliste spordialade nimistusse. Sinna kuulunud alad, nagu ka kiiruisutamine, sportvõimlemine, male jt pidid tõestama sotsialistliku korra eelist kapitalistliku maailma ees ka spordis. Hokimängud NSV Liit – Tšehhoslovakkia kujutasid endast ka varem kahe tugeva meeskonna tuliseid vastasseise, kuid olukord võttis uue pöörde 1968. aasta talvel, täpsemalt 15. veebruari õhtul, mil Grenoble’i taliolümpia hokiturniiril kaks suurt vastamisi läksid. Ääretult pingelises mängus võitsid tšehhid-slovakid venelasi, kes polnud alates 1964. aasta talvest kaotanud suurvõistlustel ainsatki mängu, 5:4. Kuigi kaheksa meeskonna turniiril saavutas Grenoble’is lõpuks esikoha ja olümpiakulla ning MM tiitli ikkagi NSV Liit (teiseks jäänud Tšehhoslovakkia kaotas Kanadale ja viigistas Rootsiga), vallandas see Prahas ja mujal riigis järgnenud ööl spontaansed rahvakogunemised. Pidustused jätkusid järgmisel päeval, mida tähistati kui rahvuspüha. Juubeldavad rahvahulgad näitasid üles ka oma vastuseisu Moskva poliitikale ning tänavatel elati ennast korralikult välja. Jäähokiga oli näidatud oma „suurele isale“ koht kätte.
Sealt edasi liikus kommunistlik Tšehhoslovakkia valitsus justkui rahvalt mandaadi saanuna edasi vabaduse ja reformide suunas. Eesmärgiks võeti suund vabaturumajandusele, sõnavabaduse suurendamisele ja riigi föderaliseerimine. Juuni lõpus otsustati kaotada tsensuur. Kõik see, alates muidugi suure idanaabri mõnitamisest pärast võidukat hokimängu, ajas Moskval harja punaseks. Kardeti Nõukogude riikide bloki kui terviku nõrgestamist ja lõhkumist.
Praha kevad muutis ajalugu
Tulemuseks oli 20.-21. augustil Varssavi pakti riikide sõjaväe sisseviimine Tšehhoslovakkiasse. Poole miljoni sõduri kaasabil hakati Praha kevadet verre uputama. Ei aidanud ka järgmisel päeval toimunud Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei erakorraline kongress, mis kutsus maailma riike üles Nõukogude Liidu kallaletungi hukka mõistma. Invasioon päädis sellega, et augusti lõpus kirjutas Tšehhoslovakkia delegatsioon Moskvas alla sissetungi õigustavale dokumendile. Viimane punkt pandi järgmise aasta 17. aprillil, mil Dubčeki asemel määrati Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juhiks Gustav Husak.
Lääs jälgis toona idablokis toimuvat suhteliselt vaoshoitult ja rahulikult. Ja eks maailma politseiülemal Ameerika Ühendriikidel oli piisavalt tegemist oma Vietnami sõjaga.
Praha kevad avaldas aga kõige suuremat mõju totalitaarse NSV Liidu ja satelliitriikide välispoliitikale. Hruštšovi sula oli lõplikult ajalooks saanud. Algas vabadusekraanide kinnikeeramine, rahvusvaheliste kontaktide lõpetamine, demokraatia allasurumine. Kokkuvõttes tähendas see lääne ja ida vahelise külma sõja kõige jahedama perioodi algust.
Ainsaks arveteklaarimise kohaks jäi aga hokiväljak. NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia kohtumised omandasid vähemalt järgnenud kümnendiks sootuks teise tähenduse. Nendest mõõduvõtmistest kujunesid mitte ainult spordisõprade, vaid pea kõigi telerivaatajate tipphetked, mida praegused keskealised meenutavad tänini. Tšehhid-slovakid võisid suurturniiril ükskõik kellele kaotada, aga Liidu koondist pidid nad alati võitma. Ja enamasti see nii ka juhtus.
Näiteks olid 1969. aasta Stockholmi MM-il tšehhid-slovakid võidukad mõlemas mängus, mis sest, et lõpuks tuli surnud ringiga maailmameistriks ikkagi NSVL. Sest Tšehhoslovakkia tahtis nende mängudega alati tõestada midagi rohkemat, kui saada lihtsalt võitu hokiväljakul. Ja see paistis nendest kohtumistest alati välja. Seda enam, et venelastel ei istunud mäng Tšehhoslovakkiaga mitte üks raas. Nendest heitlustest kujunes neile omamoodi Tšehhi põrgu vol 2, sest selle algsest variandist nad ju 1945. aasta kevadel liitlastena ühise vaenlase vastu pääsesid. Seda said küll sedavõrd karmimalt tunda Saksa väe vormis võidelnud.
Numbri 68 tähenduslik mõju
Tšehhoslovakkia hokiajaloo suurim staar Jaromir Jagr, kes sündis täpselt neli aastat pärast ajaloolist võitu Grenoble’is, mängis (ja mängib tänagi) just Praha kevadele mõeldes läbi pika karjääri numbri all 68. See polnud tipp-profi juhuslik valik, vaid näitas tema meelsust aastaid hiljemgi. Seda on Jagr oma intervjuudes ka toonitanud.
Nõukogude armees kindraliks tõusnud Urmas Roosimägi on meenutanud, kuidas ta Moskva Spartaki noortemeeskonna koosseisus Tšehhoslovakkias mängimas käis. Need olnud hullemad mängud kui kanadalastega. Kasvõi juba seepärast, kuidas tšehhi-slovaki mängijad enne seda, kui kohtunik litri mängu viskas, enda vastas või kõrval asunud vene mängijale tavaliselt näkku sülitasid. Seda toona teleekraanilt näha ei saanud. Ju siis oli tšehhidel-slovakkidel tähenduslik number 68 ja kõik sellega kaasnenu kogu aeg silme ees.
Nüüd, viiskümmend aastat pärast Praha sündmuste algust, on maailm jõudnud justkui ringiga tagasi külma sõja perioodi, kus jäist hingust õhkub mitmest nurgast. Veelkordne kinnitus, et ajalugu kordub. Naiivne on uskuda vastupidist.
Mida saaksime meie sellest kõigest õppida? Suurte mängumaal on meil vähe valikuid, häid valikuid peaaegu polegi. Kuid kindlasti ei tasu kellelgi rõõmutseda selle üle, et uus külm sõda on ulatuslikum kui eelmine, nagu vahetevahel meedias hõisatakse. Siin ei maksa enda poolt puid lõkkesse lisada. Nagu ei tasu ka kaasa minna sõjahüsteeria külvamisega, sest seda teevad meie eest juba suured, kes mängivad üle meie peade. Ja kahjuks ei ole see enam lahing jäähokiväljakul.
TIIT LÄÄNE
