Pikavere mõisakoolis Harjumaal toimus möödunud kuul järjekordne Eesti ökokogukondade talvine kokkutulek. Seekordne kohtumine oli pühendatud Eesti 100. sünnipäevale ja suvel Eestis Lilleorus toimuvale Euroopa ökokülade võrgustiku konverentsile “Teadlike kogukondade tarkus.”
Esinema olid kutsutud Eesti Maaülikooli mahekeskuse looja professor Anne Luik ja akadeemik Rein Einasto, paljude eestlaste jaoks tuntud ka kui “päevana”, kes kõneles koos liikumise Organic Estonia aktivisti ja mahetaluniku Leonhard Koortiga.
Oma ettekandes jagas professor Einasto oma visiooni mahekultuursest Eestist. Mahe on tema käsitluses säästlik elulaad, kestlikuks elamiseks ja arenemiseks vajalik looduse ja inimese harmoonia, mille üheks vundamendiks on puhas looduskeskkond ja selle saastamise vältimine. Maheda elulaadi teiseks aluseks on aga vaimne keskkond – kultuur.
Mahekultuurse Eesti tulevik
“Me vajame teatud laadi kultuurimuutust – vaimsed väärtused tuleks majanduslike huvide asemel tõsta taas esiplaanile. Ja me peame liikuma inimkeskselt kultuuri mõistmiselt ökosemiootilise kultuuri mõistmiseni, mis tajub inimkultuuri ja -ühiskonda ökosüsteemi osana. Üksnes nii saame ületada inimese ja looduse vastasseisu ning kujundada harmoonia, mis on vajalik ka meie endi harmooniliseks ja kestlikuks arenguks,” rääkis Einasto.
Leonhard Koort jagas oma käsitlust kultuuride arenguloost. Täna on levinud arusaam, et kultuurne on loodud inimese poolt, ja see, mis ei ole inimese loodud, on ebakultuurne. Oleme liikunud ajalooliselt küttide ja korilaste kultuurist massikultuurini ja kuigi need esinevad paiguti kõrvuti, nagu Eestiski, on iga järgmine etapp tsivilisatsiooni arenguloos suurendanud lõhet inimese ja looduse vahel.
“Teravilja ja karjakasvatuse kasv tõi kaasa linnade tekke. Linnades hakkas kujunema eliitkultuur, mis on eraldanud meid rahvakultuurist. Inimese loodud kultuurid on meid viinud järk-järgult eraldumiseni looduskultuurist ja vastandanud inimese loodusega. Tänapäevane koha- ja paigatundeta massikultuur viib inimkonda tervikuna enesetapu teele, sest lahutab inimese loodusest, kuid teame, et inimkond väljaspool biosfääri eksisteerida ei saa.”
Eesti Maaülikooli mahekeskuse looja, emeriitprofessor Anne Luik tõi välja kolm peamist tegurit, mis annavad Eestile hea eelduse kujuneda maheriigiks. Esiteks, siiski on veel suhteliselt suur osa Eesti territooriumist kaetud metsadega, meil on veel päris palju looduskaitsealuseid alasid ning Eestis on veel puhast vett. Teiseks on Eesti mahepõllumaa pindalalt Euroopas kolmandal kohal. Kolmandaks on Eestis veel säilinud usku loodusesse.
Toidu tootmisel on looduskeskkonnale väga suur mõju. Taimekaitsevahendites sisalduvad mürgid ning toimeainetest vahel mürgisemadki lisaained mõjutavad mitte üksnes põllualasid, vaid ka ümberkaudseid metsi ja veekogusid. Teada on, et vaid kuni 30 protsenti väetistest või taimekaitsevahenditest jõuab taimeni, ülejäänud osa mürgistest ühenditest jõuavad veeringesse ning lõpuks ka põhjavette.
Taimekaitsevahendite jäägid jõuavad meie toidulauale ka mee ja teiste loodussaaduste kaudu ning isegi kui üksikud doosid ei ole ohtlikud, kuhjuvad need ained meie organitesse, mõjutades nii kudesid kui pärilikkusainet pika aja vältel.
Siiski on Eestis taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste kasutamine viimase viie aastaga kahekordistunud.
Teadlikult loodud kogukonnad
Kultuurilooliselt ja põhimõtteliselt on ja peaks põllumajandus (agriculture) olema aga ka kummardus põllu ees. Mahepõllunduse mõjul muldade tervis paraneb. Mahemullad seovad rohkem süsihappegaasi, muldadel on parem struktuur ja nad seovad rohkem vett. Pikas perspektiivis on mahepõllundus efektiivsem ja säästlikum ka majanduslikult, sest ei ole vaja kulutada ressursse pestitsiididele ja väetistele.
Kurvastusega peame tõdema, et meil ei rakendata euroopalikke integreeritud taimekasvatuse põhimõtteid ja ettevaatusprintsiipi, mis tähendab, et taimekaitsevahendeid ja väetisi kasutatakse vaid siis, kui see on vältimatu ja nende rakendamisega saadav kasu ületab tekkinud kahju, ning samas teadvustatakse kõiki kasutamisega seotud riske. Samuti peab kemifitseeritud tootmise rakendamine olema sotsiaalselt, kultuurililiselt ja ökoloogiliselt vastuvõetav ning majanduslikult põhjendatud. Ettevaatusprintsiip tähendab aga seda, et kui on teada kemifitseeritud põllupidamisviiside negatiivne mõju loodusele ja läbi selle inimese elule ja tervisele, siis selliseid tootmisviise ei rakendata.
On kahetsusväärne, et meie majanduslikku tegevust suudetakse hinnata vaid raamatupidamislike väärtuste järgi. Oluline on ka see, et mahemajanduse rakendamisel on mahepõllud põudade ja liigvee vastu paremini kaitstud. Just nendel põhimõtete rakendamiseks on ellu kutsutud mahepõllundust ja maheda elulaadi levikut toetav liikumine Organic Estonia.
Üle maailma eksisteerib täna 10 000 teadlikult loodud kogukonda, mis on seadnud eesmärgiks kujundada oma kogukonna elu ja tegevust nii, et see säästaks looduskeskkonda ja toetaks inimese arengut. Selliseid kogukondi on hakatud kokkuleppeliselt nimetama ökoküladeks.
Tulekul ökokülade konverents
Selliste kogukondade tegevuse korraldamisel peetakse silmas nelja aspekti. Kultuuriline jätkusuutlikkus ehk maailmavaade ehk kuidas me mõtestame seda, kes on inimene, milline on meie arusaam inimese eksistentsi tähendusest. Sotsiaalne jätkusuutlikkus on oskus elada koos, teha koostööd ning kaasata kõiki kogukonna liikmeid ühistesse tegevustesse ja otsustusprotsessidesse. Majandusliku jätkusuutlikkuse üheks nurgakiviks on sageli sotsiaalne ettevõtlus. Ökoloogiline jätkusuutlikkus tähendab majandamist viisil, mis ei kahjusta ümbritsevat looduskeskkonda.
Ökokülades välja töötatud toidu tootmise ja metsa ning karjamaade majandamise tehnoloogiad sageli mitte üksnes hoiduvad kahjustamisest, vaid aitavad looduskeskkonna seisundit parandada. Näiteks on permakultuuri põhimõttel loodud aiad ja põllumaad aidanud mitmel pool maailmas tagasi pöörata intensiivpõllumajanduse mõjul tekkinud muldade kõrbestumist piirkondades, kus on sageli põud.
Eesti Ökokogukondade Ühendus ja MTÜ Lilleoru võõrustavad sel suvel ülemaailmse ökokogukondade võrgustiku Euroopa konverentsi, kus osaleb enam kui 500 kestliku eluviisi eksperti, visionääri ja praktikut üle kogu maailma. Selle konverentsi üks eesmärke on tutvustada ökokülade teadmisi, kogemusi ja praktikaid laiemalt ka Eestis ja toetada kestliku arengu mudeli levikut Eesti kogukondades laiemalt. Äsjase kokkutuleku teine päev oligi pühendatud Eestile suunatud teadliku kogukonna disainiprogrammi kavandamisele.
EINAR EILAND
