Olen loomult kassiinimene, aga viimasel ajal olen hoopis rohkem mõelnud koertest. Ukse koera-ilma lõi minu jaoks lahti Tartus Karlova teatris välja toodud lavastus “Koerapäevikud”.
Taago Tubina lavastuse aluseks on austraalia näitekirjaniku, lavastaja ja filmikriitiku CJ Johnsoni ehk Christopher Johnsoni näidend, mis koosneb üheteistkümnest tõsielul põhinevast monoloogist. Ma ei tea, kas Johnsonil oli oma nn läbimurdenäidendit luues abiks ka mõni koerapsühholoog, aga tekst on nii ehe, nagu oleks näitekirjanik kõik need osalt naljakad, osalt suisa traagilised lood otse koerte suust kirja pannud. Monolooge esitavad Riho Kütsar ja Tanel Jonas Vanemuise teatrist ning vabakutseline Leino Rei.
Kui esimene, Tanel Jonase esitatud Jack Russelli terjeri monoloog häälestab vaataja rohkem lustile, siis järgmises, Riho Kütsari esitatud rotveiler Borysi monoloogis tuleb sisse tõsine traagika. Selle põhjustab inimene, kes ei tunne koerte hingeelu ning ehitab kahe maja (mõlemas on koerad!) vahele läbipaistmatu puitplangu. Et koerad üksteist ei näe ega saa puht visuaalse vaatluse teel oma jõuvahekordi paika panna, hakkavad nad inimese seisukohalt arutuid, aga koera seisukohalt täiesti loogilisi tegusid tegema. Asi lõpeb kahe koera hukkumise ja kolmanda hukkamisega ning mitme inimese šoki ja südamevaluga.
Ilmselt oli kahe esimese monoloogi meeleoluline kontrast liigagi suur, sest rotveileri monoloogi ajal kostis publiku hulgast naeruturtsatusi ka siis, kui minu meelest ammu enam midagi naerda polnud. Loo teises pooles võttis aga saalis maad sügav vaikus ning traagilise lõpplahenduseni jõudes hoiti vist juba hingegi kinni.
Rotveiler Borysi monoloog olla kavalehele trükitud info põhjal üks Austraalia teatriskeene enam esitatavaid monolooge. Ilmselt õigusega. Samas leiab sellestsamast Christopher Johnsoni tükistki veel mitu niisama meisterlikult üles ehitatud ja üldistusjõulist monoloogi, nagu Borysi oma.
Võtame näiteks vana krantsi monoloogi (Karlova teatri lavastuses esitab seda Leino Rei), mis on ülimalt ilus ja liigutav lugu sõprusest. Kaht pulstunud krantsi, minajutustajat ja tema sõpra, ei peaks vastasmajas elava hoolitsetud sülekoerakese Dollyga siduma mitte miski, ent ometi sõlmub nende vahel sõprus või omamoodi armastuski. Lõpp on ka sel lool traagiline, ent siin on põhjuseks mitte inimlik rumalus, vaid rumal juhus.
Tublid töökoerad
Meeldejäävad ja värvikad olid ka koertevõistlusel “jänest” taga ajava hurda, Afgaani hurdast eneseimetleja ja tema pruudi ning nn töökoerte monoloogid. Tolliametis töötav hagijas (Riho Kütsar) jutustas näiteks üht tollipunkti läbivat kodanikku nuusutades ära peaaegu kogu tema eluloo, sama päeva tegemistest rääkimata. See vaimukas tiraad lõppes tõdemusega, et mehe kotis on midagi, mida seal ei peaks olema.
“Ja nüüd hakkab sinuga juhtuma selliseid asju, et “Pulp fiction” on sellega võrreldes “Kalapoeg Nemo”,” tõdes tollikoer suisa sadistliku mõnuga.
Ka Tanel Jonase esitatud karjakoera ja Leino Rei esitatud politseikoera monoloog panid mõtlema, kui palju me üldse koerte kasulikkusest inimkonnale tegelikult teame. Kokkuvõttes võib tõdeda, et “Koerapäevikutes” on naljakas, tõsine ja traagiline äärmiselt täpselt doseeritud. Koera olemusse ongi traagika justkui sisse kodeeritud. Ilmselt seetõttu, et ta inimesele nii truu on. Mäletate näiteks, kuidas hiljutise Itaalia maavärina järel kirjutati koerast, kes keeldus oma peremehe kirstu juurest lahkumast.
Tartu Postimehes nimetati “Koerapäevikuid”, kus dekoratsioonide aset täidab lavatagusele seinale projitseeritud plank ja kostüümide aset koerapildiga T-särgid, vaese teatri näiteks. Minu arust oli see minimalistlik ja otstarbekas teater. Plank tõusis selles lavastuses ju tähendusrikkaks kujundiks ning see sai vaatajale selgeks kohe alguses, rotveileri monoloogi kuulates. Koerapildiga särkide vahetamine märkis aga leidlikult ühe koera rollist teise üleminekut. Päris õudne mõelda, et Kütsar, Rei ja Jonas võinuks lavale ilmuda ka karvastes koerakostüümides, kikkis või lontis kõrvad peas ja saba taga. Siis oleks see olnud tõeline “smesj buljdoga s nosorogom” (buldogi ja ninasarviku segu), nagu venelased ütlevad.
Tunnistan ausalt, et kui Riho Kütsari võimed olid mulle hästi teada, siis Tanel Jonas ja Leino Rei olid senini kuidagi minu vaatevälja äärealadele jäänud. “Koerapäevikute” esietendusel liigitasin nemadki kategooriasse “kvaliteet garanteeritud”. Ehkki iga mees esitas oma monolooge justkui teistest sõltumatult, tekkis laval ikkagi kolme mehe kokkumäng. Kaks “vaba” meest kas jälgisid kolmandat või toetasid teda mingeid helisid ja häälitsusi tekitades. Ainult esimene rida oli selle etenduse vaatamiseks pisut halb valik: Kütsar, Rei ja Jonas on kõik nii paganama pikad, et kui nad sul suisa nina all seisavad, väsib kael vaatamisest ära.
Koera-ilmast tagasi
Kummad kolm laval olevat meest siis rohkem on, kas koerad või inimesed? See jääb iga vaataja enda otsustada. Aga nende jutustatud lugude kaudu saavad vaatajad kindlasti paremaks inimeseks. Koeraomanikele võiks “Koerapäevikute” vaatamise koguni kohustuslikuks teha. Ainult ma ei tea, kes kohalkäimist kontrollima hakkaks ja mida “puudujatega” ette tuleks võtta.
“Koerapäevikute” 27. augusti esietendusel tegi Karlova teater toreda eksperimendi: lubas koos peremeestega saali ka mõned hästikasvatatud koerad. Ja usute või mitte ‒ nad ei seganud 80 minutit kestvat etendust ainsagi haugatusega, ehkki mõned lavalt kostnud urahtused oleksid võinud neid selleks provotseerida.
Aga ühe suure koera hingeldamist (saalis oli palav!) oli tagumisest reast kuulda küll. Mulle meeldib mõelda, et see oli koerte üleriigilise komitee poolt esietendusele komandeeritud ekspert, kes oli tulnud uurima, kas tema liigikaaslastesse laval ikka piisava respektiga suhtutakse. Tundub, et tal polnud põhjust kurjustada: miks ta muidu haukumata lahkus.
Nagu alguses öeldud, olen loomult kassiinimene. Aga “Koerapäevikute” esietenduselt tulles pidin ühe õdusa Karlova maja õues kena kassikest nähes spontaanselt haugatama: nii sügavalt olin koeraellu sisse elanud. Oma kasski aimas vist halba ja andis näole alles järgmisel hommikul, mil koera-ilmast juba tasapisi tagasi hakkasin jõudma.
Tore oleks, kui keegi kaevaks maailmadramaturgia rikkalikust varamust välja ühe samaväärse “kassitüki” ja sellegi lavale tooks. Kasvõi sealsamas Karlova teatris. “Koerapäevikuid” saab seal aga vaadata veel viiel õhtul septembris, kolmel õhtul oktoobris ja kahel õhtul novembris. Kui publikut jätkub, siis tuleb mängukordi ilmselt veel.
RIINA MÄGI
