Kalevipoja muuseum pidas viieteistkümnendat sünnipäeva

DSC_0133

Saare vallas Kääpal on juba viisteist aastat tegutsenud Kalevipoja muuseum. Möödunud laupäeval peeti seal sünnipäevapidu: meenutati seda, kuidas muuseum alguse sai, kuulati ansambli Lõõtsavägilased kontserti ja söödi sünnipäevatorti.


Sihtasutuse Kalevipoja Koda juhatuse liige Jüri Morozov tervitas kokkutulnuid sõnadega: “Tere tulemast Kalevipoja koju!” Sest mis see Kalevipoja muuseum muud on, kui Kalevipoja kodu.

Muuseumi esimene juhataja, kauaaegne Saare kooli ajalooõpetaja Viivi Lani meenutas muuseumi aastate tagust algust nii:

“2001. aasta septembri alguses tuli vallavalitsuse esindus eesotsas tollase vallavanema Jüri Morozoviga minu juurde ja tegi ettepaneku Saare kooli sulgemise järel tühjaks jäänud majja Kalevipoja muuseum sisustada. Olin küll juba Voore kooli õpetajaks läinud, ent pärast esimest veerandit tulin sealt ära ja hakkasin muuseumi tegema. Endine kolleeg Maret Kajaste tuli mulle appi. Et vallavalitsus soovis muuseumi avatuna näha juba 2002. aasta mais, võtsime eesmärgiks sisustada iga kuu ühe toa.”

Viivi Lani sõnul kogunes kõige rohkem nn punasesse ehk nõukogude ajast jutustavasse tuppa sobivat materjali. Sisukas sai ka kodulootuba, sest Viivi Lani oli koos õpilastega juba 1990. aastate keskel kooli juurde kodulootoa teinud. Hariduselu puudutavat materjali oli nn koolitoa tarvis samuti palju: vanu õppevahendeid jne. Kalevipoja tuba oli seevastu üsna tühi.

“Ka mõned skeptilised kõrvaltvaatajad ütlesid, et mis Kalevipoja muuseumi te teete, kui teil peale kirjandusliku materjali sinna midagi võtta pole,” jutustas Viivi Lani. “Töötasime siis eepose “Kalevipoeg” põhjalikult läbi ja tellisime kohalikult harrastuskunstnikult Terje Kõrelt eepose teemalise pildisarja, mille abil on eepose süžeed hea lahti seletada. Töötasime läbi ka kogu “Kalevipoja” kohta käiva kirjanduse ja tasapisi hakkas materjali kogunema. Kui muuseum juba avatud oli, hakkas materjali laekuma ka meid külastanud inimestelt. Näiteks Raplast saadeti meile sealses raamatukogus seisnud “Kalevipoja” ingliskeelne versioon. Raamatukogus kogus see ainult tolmu, meile kulus see aga marjaks ära.”

Talviti, kui külastajaid vähem, käis muuseumis usin materjali töötlemine ja ekspositsiooni täiendamine. Paljud, kes Kalevipoja muuseumi juba teist või kolmandat korda tulid, imestasid ja ütlesid: “Teil on jälle kõik uutmoodi!”

Kogukonna toetus

Viivi Lani sõnul on muuseumi kerge teha, kui on olemas kogukonna toetus. Ja temal see omal ajal oli. Et kooli sulgemise järel tühjaks jäänud hoone saaks uue hingamise ja muutuks kogukonna arengut toetavaks teguriks, oli ju tõepoolest kõigile tähtis.

  1. märtsil 2011 andis Viivi Lani muuseumi juhtohjad üle Ulvi Tammele, kes on juhataja ametis praegugi.

“Mul on hea meel näha, et muuseum ja muuseumi ümbrus ikka kenasti korras on,” ütles Viivi Lani.

Ulvi Tamme sõnul on Kalevipoja muuseumis 2013. aastast alates teema-aastaid korraldatud. Esimene kandis pealkirja “Kalevipoeg ja tema nimi”. Kui eeposes on Kalevipoeg tõesti ainult Kalevipoeg, siis Ulvi Tamm kogus kooliõpilastelt ja teistelt muuseumikülastajatelt arvamusi selle kohta, mis võis olla vägilase tegelik eesnimi. 2014. aastal selgitati samal moel välja, millega tegeles Kalevipoeg talvel: eeposes pole sellest näiteks üldse juttu. 2015. aastal uuriti “Kalevipoja” seoseid Eesti loodusega ja möödunud aastal said selgemaks Kalevipoja suhted spordiga. Sel aastal keskendutakse Kalevipoja toidusedelile.

“Algselt oli meil plaanis uurida, mida Kalevipoeg seljas ja jalas kandis, ent kuna tänavu on Peipsi maitsete aasta, otsustasime ka meie tegelda toiduteemaga. Koostöös Maitseelamuste Kojaga on meil plaanis sügisel vastav töötuba korraldada. Rõivaste ja jalatsite teema jätame aga tulevaks aastaks,” sõnas Ulvi Tamm.

Tema sõnul ei püüta teema-aastatel teaduslikul viisil välja selgitada ajaloolist tõde, vaid teada saada just rahva arvamust.

“Tihti öeldakse, et meie rahvuseepost küll teatakse, aga ei tunta. Sellised küsitlused aitavad ehk eepost inimestele lähedasemaks muuta. Teema-aastate küsitluste põhjal kavatsen aga kirjutada artikli Kalevipojast eestlase pilgu läbi,” ütles Ulvi Tamm.

Kalevipoja muuseumis on praegu ootusärev aeg: augustis selgub, kas Saare vald saab piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmest toetust muuseumihoone rekonstrueerimiseks.

“Oleme juba korra napilt n-ö joone alla jäänud,” ütles Hannes Soosaar. “Loodame, et seekord läheb paremini ja me saame endale nüüdisaegse muuseumi ning kindluse, et see maja veel vähemalt sada aastat püsti püsib.”

Noored virtuoosid

Eesti müütilisele vägilasele pühendatud muuseumi sünnipäevapeole otsustas Ulvi Tamm kutsuda ansambli Lõõtsavägilased. Ja see valik läks igas mõttes kümnesse. Kolm aastat tegutsenud ansamblis musitseerivad koos üks kogenud ja kolm väga noort muusikut ehk Karksi-Nuia muusikakooli direktor Margus Põldsepp ning sama kooli õpilased või vilistlased Andres Eelmaa (17), Rasmus Kadaja (15) ja Tobias Tae (13). Vaatamata napile hulgale eluaastatele on Lõõtsavägilaste noorliikmed tõelised pillivirtuoosid, kes käsitsevad ühtviisi hästi nii eesti lõõtspilli kui ka vene karmoškat. Noortest pillimeestest saali tulvanud energia võttis rahva sõnatuks.

“Kolmest poisist kaks õppis muusikakoolis akordioni ja üks kannelt, aga nad kõik soovisid minu käe all ka lõõtspilli õppida,” meenutas Margus Põldsepp Lõõtsavägilaste sündi. “Nendega koos musitseerides tuli äkki nagu Väikeste Lõõtspillide Ühingu tunne peale ja nii otsustasimegi, et õppetöö hakkab toimuma bänditegemise vormis. Nüüdseks oleme andnud umbes kolmsada kontserti ja võtan neid poisse mitte kui õpilasi, vaid kui kolleege – vaatamata sellele, et noorim neist, Tobias Tae, on alles kuuenda klassi õpilane. Nende poistega võib iga kell “luurele minna”. Nüüdseks on poisid jõudnud endale ka oma lõõtspillid välja teenida. Alustasid nad muusikakooli pillidega.”

Lõõtspill on küll rahvalik pill, aga mitte odav.

“Nelja peale on meil uus auto süles,” tõdes Margus Põldsepp.

Lõõtsavägilased on jõudnud saada juba mitut laadi tunnustust. 2015. aastal pälvisid nad Etnokulbi auhinna kui uustulnukad pärimusmuusikas. Samal aastal andis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts Lõõtsavägilastele kui aasta kollektiivile Lokulaua auhinna.

Lisaks tavakontsertidele esinevad Lõõtsavägilased Eesti Kontserdi korraldatavatel koolikontsertidel, kus jutustavad pillimängu kõrval publikule lugusid lõõtspillist ja lõõtspillimängijatest. Oma sellealaseid teadmisi sai täiendada ka Kalevipoja muuseumi sünnipäevale kogunenud publik. Aga eelkõige küttis Lõõtsavägilased üles emotsioonid: oli tunne, nagu oleks tõesti Kalev koju jõudnud: oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma. 

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus