Möödunud reedel toimunud Pajusi suur paintballilahing tõi Kalana küla lähedal asuvasse mahajäetud paekarjääri adrenaliinilaksu kogema 92 selle ala huvilist üle Eesti. Osalejate seas olid nii paintballiga aastaringselt tegelevad ja isiklikku varustust omavad profid kui ka esmakordselt värvikuulirahe alla sattunud teiste alade tegijad.
Pisisaare spordikeskuse juhataja Elmo Krumm on lisaks spordikeskuses igapäevaselt toimuvale tegevusele toonud piirkonna liikumishuviliste ellu muudki uut ja põnevat. Mullu suvel korraldas ta Pajusis esimese mudajooksu, möödunud nädalal said kõik soovijad aga osaleda Põltsamaa kandi esimeses suures paintballilahingus.
“Idee paintballilahingu korraldamiseks tekkis täitsa juhuslikult,” ütles Elmo Krumm, kes on selle alaga varem mõned korrad tegelenud nii Eestis kui ka Austraalias. “Tegin sealkandis sörkjooksu ja sattusin mahajäetud paemurru peale. Mõtlesin, et tegemist oleks paintballi harrastamiseks lausa ideaalse kohaga.”
Kalana vanas karjääris kaevandati juba enne sõda nn Kalana marmorit, nüüdseks on see aga korralikult võsastunud ning mingit tegevust seal ei toimu.
Lahingu toimumispaika hoiti osalejate eest viimase hetkeni saladuses, Pisisaare spordikeskuse juures kogunenud seltskond sõitis Kalanasse ühises rongkäigus.
“Alguses jäi mul suu täitsa lahti, et selline koht siinkandis üldse olemas on,” ütles esmakordselt paintballilahingus osalenud Põltsamaa ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Maikel Mikson. “Osalejatele on see koht looduslikult hästi mitmekesine ning ka pealtvaatajate jaoks on olemas kõrgemad kohad, kust toimuvat jälgida.”
Ka Tallinnast mitme tuttavaga koos Jõgevamaale sõitnud Laurile meeldis uus võistluspaik. “Teiste kohtadega võrreldes on see omamoodi, siin on palju vett, kus saab sumbata, ning kogu ala on üsna suur,” lausus Lauri, kes hakkas paintballiga tegelema pärast mäesuusakarjääri lõppu ning on sel aastal osalenud kolmes lahingus. “Samas võiks siin natuke rohkem olla selliseid kohti, kus oleks võimalik peituda.”
Ka ise lahingus käinud Elmo Krummil tekkis mitmeid mõtteid, kuidas võistlusi edaspidi veelgi põnevamaks muuta. “Sellest kohast saaks teha päris võimsa paintballikeskuse,” märkis ta. “Selle ürituse tegime ära puhtalt looduslike oludega ja midagi ei muutnud. Mõnes kohas oli võsa nii paks, et inimest küll nägid, aga talle pihta ei saanud, sest puuoksad lõhkusid kõik lastud kuulid ära.”
Maikel Miksoni sõnul andis esimene paintballimäng hea kogemuse. “See on hea võimalus riskivabalt ennast natuke proovile panna,” märkis ta. “Kellelgi ei tasuks seda ala karta. Pihtasaamine väga valus ei ole, osalejatele jagatud varustus on piisav ja kõik on turvaline. Tegemist on hea ajaviitega, mis ei ole küll kõige odavam, aga samas pakub palju ekstreemsust ja ka võimalust värske õhu käes olla.”
Maikel Miksoni sõnul võeti algajad proffide poolt hästi omaks. “Igaüks, kes relva jõuab hoida, on ju abiks,” ütles Mikson. “Kasvõi kahurilihana,” lisas ta muiates. “Osalejate vahel tekib kiirelt suhtlemine. Esimestes lahingutes meil veel mingit taktikat ei olnud, kolmandas lahingus olid aga juba väga selgelt rühmad välja kujunenud ning enne lahingu algust pandi paika taktika. Saad aru, et üksi ei tee siin midagi ära ning kui see on sport, siis on see igatahes meeskonnasport.”
Kõik osaletud lahingud lõppesid Miksonile pihtasaamise ehk surmaga. “Surma muidugi rõõmsalt vastu ei võta,” lausus ta. “Surmasaamise tunne on siin täitsa olemas, see ei ole üldse nagu filmis, et tulistad kõiki, aga ise pihta ei saa. Kui ikka peanupu välja tõstsid, said kohe ka nätaka silmade vahele.”
Kord ühele, kord teisele võistkonnale võidu toonud lahingute osalised võitu kõige tähtsamaks ei pea. “Minu jaoks on tähtsam, et see on heaks vahelduseks koolile ja tööle, see aitab väga hästi mõtteid mujale saada,” ütles Lauri.
Järgmine Pajusi paintballiüritus on planeeritud 23. septembrile. “Kõik sõltub aga läbirääkimistest maaomanikuga – kui palju lubatakse meil lahingu veelgi huvitavamaks muutmiseks siia tekitada kunstlikke takistusi ning võsa maha võtta,” lausus Elmo Krumm.
MATI ALEV
