Olete proovinud Peipsi toidusuveniiri konkursi võita Kaja Leebeni tehtud präänikuid? Need viivad keele alla. Sama võib öelda Kaja tehtud tortide ja kringlite kohta.
Oma toodangut Mustvees tutvustanud Kaja Leeben Avinurme vallast Tamme-Kopra talust on tegelikult erialalt raamatupidaja. Praegugi teeb ta magusameistri töö kõrvalt kolmele firmale raamatupidamist. Küpsetamine oli naise hobi, millest sai olude sunnil ka töö.
“Maal ongi nii, et pead väga palju erinevaid asju tegema, et normaalselt elada saaks,” tõdes ta.“Vaadates seda, kuidas maal kõik ära kaob, siis seda rohkem peab pingutama,” lisas naine.
Pulmatorte viib kohale Ida-Virust Tartuni
Küpsetamist õppis ta aga vanaema ja ema kõrvalt. “Minu vanaema oli väga hea küpsetaja, samuti ema. Meie kandis ei möödunud ühtegi suurt kolhoosi pidu, kus mu ema ja vanaema poleks aidanud süüa teha. Rulaadi, täidetud mune, sülti oskan kindlasti teha. Olin selle sees.” Mingil ajal tuli Kaja Leebenil vahe sisse, kus ta mitte midagi ei küpsetanud. “Viis aastat tagasi avastasin ühel hetkel, et nii uhkeid torte on hakatud tegema, tahtsin ka ise teha. Hakkasin vaikselt katsetama, käisin erinevates õpitubades, koolitustel, nii on need oskused tulnud,” rääkis naine.
Kaja kliendid on nii maalt kui ka linnast. Naine valmistab ka pulmatorte. Neid teeb ta tegelikult väga suure piirkonna jaoks Ida-Virumaalt Tartuni. Tordid viib ta ise pulmamajja. “Väga kaugele ei tahaks sõita. Suvel on mul igal nädalavahetusel töö,” rääkis ta.
Pidulike tortide tegemine võtab aega, nädala algul tuleb lilled valmis teha, nädala lõpus tort. Kaja ei pane oma torte kunagi kodus lõpuni kokku. “Tavaliselt võimaldatakse peokohas mulle nurgake, kus ma saan need kokku panna. Teen kodus kõik asjad valmis ja pakin korralikult ära. Peomajas läheb tavaliselt veerand tundi tordi kokkupanekuks.”
Meepräänikuid oli Kaja Leeben teinud juba aasta enne Peipsi toidusuveniiri konkursi väljakuulutamist. Juba möödunud aasta jõulude ajal pakkus ta meepräänikute karpe. Kui tuli teade konkursist, mõtles Kaja, et just meepräänik on Peipsi ääres vanausulistega seotud, nad teevad seda palju, seega otsustas ta konkursile minna just nendega.
Meepräänikute peale Peipsi kandi kindakiri
Kaja on meepräänikuid ka veidi n-ö ümber disaininud peipsilikumateks. Algselt olid tal prääniku peal roosid ja jutuke juures.
Präänikute peale teeb Kaja kindakirjad. Tegemist on Peipsiäärsete kihelkondade kindamustritega. Osad kandid on veel puudu, näiteks Vasknarva kant. Kaja pole veel leidnud sobivat mustrit.
“Peab tegema väga suure eeltöö ning uurima ja käima arhiivides, mis kandis mis muster kasutuses oli ning mida annab teostada. Mõni muster on selline, mida minu tehnikas teostada ei saa,” tunnistas ta.
Suhkruglasuuri tegemine präänikutele on aeganõudev töö. Peab olema väga hea käsi. Samuti peab teadma nippe, et joon tuleks sirge, päris vabakäega ei saa. Naine on käinud palju koolitustel, kus on õpetatud erinevaid nippe. Präänikute valmistamine on mitme päeva töö, kiiresti midagi valmis ei saa.
“Kõigepealt alustad taignast, tainas peab teatud aja külmas seisma. Siis tuleb präänikud küpsetada ja jahutada. Samal päeval kui küpsetad, peale ju midagi ei tee. Präänik peab korralikult jahtuma ja ootama oma korda. Alles kolmandal päeval saab mustrit tegema hakata. Mustri tegemine käib samuti mitmes järgus, vahepeal peab osa ära kuivama, sest värvi näiteks ei saa üldse enne panna, kui küpsis on täiesti kuiv, muidu läheb värv teise valge sisse.”
Kaja lisas, et tal on tavaliselt 20-30 präänikut korraga laua peal, siis saab neid ka korraga palju valmis. “Mulle meeldib see väga, tegemist on õhtuse tööga, istun teleka taga, kuulan, mis sealt tuleb ja muudkui teen.”
Jõulutellimused tuleb aegsasti esitada
Jõulud tulevad ja varsti on piparkoogid kuum teema. “Olen mõelnud, et oktoober on veel vara, sügis alles algas, ootan veel veidi, pigem hakkaksin oktoobri lõpus tellimusi vastu võtma.”
Kaja Leeben teeb õpitubasid. Lähiajal tuleb üks taoline Avinurme puiduaidas. “Mullu käisin Tallinnas. Kui rühm on koos ja pool õpitoa maksumusest tasutud, siis tulen kohale. Kogemused on näidanud, et kui lepid kokku ja lähed kohale, kõik on valmis ostetud, aga kohale minnes selgub, et rühmast tuleb kohale vaid pool, siis on see õpetajale tõeline häving, sest tegemist on toiduainetega. Sellepärast ongi tingimuseks, et n-ö kinnitustasu oleks inimesel makstud, siis tuleb ta ka kohale,” märkis ta.
Kogemused projektidega aga näitavad, et külakogukonnale saab ka lisaraha. Kui inimene tuleb kohale, peab ta maksma vaid kümme protsenti osalustasu. Nii saab õpitoa korraldada inimeste jaoks odavamalt.
Sünnipäevatordi või –kringli peaks Kaja Leebenilt ette tellima umbes kaks nädalat. Mõni kuu on jälle niisugune, et saab kohe kiiresti tellimusi täis ja juurde pole kahjuks võimalik võtta. Üks taolisi kuid on näiteks maikuu, samuti jõulud. Mõni paneb siis juba kuu aega varem kinni, et kindlasti vajalik tort saada. Jõulude ajal on präänikute ja piparkookide tegemine ja siis pole võimalik väga palju torditellimusi vastu võtta. Pulmatortidega on nii, et neid saab juba pool aastat ette tellida. Väga pikalt ei taha Kaja Leeben jälle ette aega kinni panna, sest iial ei tea, mis ette võib tulla.
Oma tingimused seab maal elavale naisele kauba tellimine. “Ma ei ela linnas, et lähen poodi ja ostan vajaliku. Hiljemalt kolmapäeva hommikul võiks teada, mida nädalavahetuseks vaja läheb.” Vajamineva tellib naine Avinurme poodi. “Nad on seal väga toredad ja vastutulelikud. Vahest on ka juhtunud, et kolmapäeva õhtul mõni klient helistab, et kas kuidagi ikka ei saaks. Räägin poega läbi, nad on vastu tulnud ja neljapäeval minu pärast piimakombinaati tellimuse teinud. Aga see on ka viimane piir.”
HELVE LAASIK
