Kesknädalal Kaitseliidu Jõgeva malevat külastanud Eesti Vabariigi kaitseminister Jüri Luik kinnitas päeva lõpus maakonnalehele Vooremaa antud intervjuus, et selline väike riik nagu Eesti peab pidevalt silmad lahti hoidma. „Pidevalt peab hindama olukorda. Konsulteerima oma liitlastega, sest Eesti-suurusele riigile on liitlaste olemasolu hädavajalik,“ tõdes minister.
Järgmiseks neljaks aastaks on riigieelarvest kaitseministeeriumile eraldatud 2,4 miljardit eurot. Kas see katab kõik vajadused?
„Oleme lähtunud põhimõtetest, et kulutame raha ikka reaalsetele vajadustele, reaalsetele asjadele. Me ei ehita Eestis mingit unelmate armeed, mida võib-olla küll tahaks, aga milleni me finantside poolest ei küüni. Nii on meil konkreetselt juba igale eurole nimesildid külge pandud. Üks olulisemaid on laskemoon, sest pole kasu kaasaegsest varustusest, kui meil ei ole kasutada laskemoona. Seepärast saame kulutada lisaks sellele summale, mis on riigieelarvelise kahe protsendi sees, aastani 2022 kaitseinvesteeringute raames veel 100 miljonit eurot ainult laskemoona ostmiseks. Laskemoona teema on lisaks personalile kaitseväe arendamisel kindlasti üks tähtsamaid teemasid.“
Meie liitlaste, siinsete NATO sõdurite ülalpidamiskulud on veel lisaks kahele protsendile?
„Jah, need kulutused katab riik veel lisaks ning järgmiseks aastaks on selleks planeeritud umbes 14 miljonit eurot. Põhimõtteliselt rajame me selle summa eest terve rea infrastruktuurseid objekte, mida Eestil endal otseselt ei läheks vaja, kui mõeldaks vaid meie oma armee vajadustele. Neid objekte läheb konkreetselt vaja meie liitlastel. Alates uuest meditsiinipunktist Tapal ja lõpetades uute perroonidega Ämaris. Need on spetsiifiliselt liitlastega seotud kulutused.“
Kuidas hindate koostööd meie liitlastega?
„See koostöö on aktiivne. Tihti öeldakse, et on olemas NATO lepingu artikkel viis, vastastikune kaitsekohustus. Aga kui läheme süvitsi rahvusvahelise poliitika reaalsusse, siis on väga oluline hoida kahepoolseid aktiivseid suhteid nende riikidega, kes mängivad Euroopas sõjaliselt väga suurt rolli. Ja Eestil ongi väga head kahepoolsed suhted Inglismaaga, kelle sõdurid asuvad siinsamas Tapal, võrdlemisi lähedal Vene piirile. Ja samuti prantslastega, kes järgmisel aastal ühinevad Tapal asuva Briti pataljoniga. Ja on selge, et sellega seoses on ka meil arukas osaleda brittide ja prantslastega ühistel missioonidel. Nii suurendame oma osalejate arvu Afganistani missioonil Briti kontingendi koosseisus Kabulis ja läheme prantslastega Malisse. Mõlemal juhul on tegu ühe rühma suuruse üksusega.“
Maailmas käib aktiivne kübersõda. Kuidas Eesti selles ruumis ennast tunneb?
„Arvestades seda, et Eesti on küberriik, me tunneme end küberruumis palju kindlamalt kui paljud teised riigid ning palju meie avalikust ja erasektorist on sellele üles ehitatud, oleme ka palju investeerinud küberruumi kaitsele. Lisaks on küberruumil väga oluline roll tänapäevases kaitseväes, eriti mis puudutab sidet. See kõik on haavatav ja seepärast peame olema alati valmis seda kaitsma. Sel aastal luuakse Eestis küberväejuhatus, mis koondaks kõik meie kübervõimed ühtse keskse juhtimise alla.
Eesti kübervõimekus on väikses riigi kohta täiesti märkimisväärne ja kõige ilmekamalt näitavad seda meie koostööpartnerid, kes on selles valdkonnas eranditult maailma kõige suuremad riigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega.“
Kui turvaliselt me ennast hetkel tormises maailmas üldse tunda võime?
„Oleks kergekäeline öelda, et meie olukord on absoluutselt turvaline. Selline väike riik nagu Eesti peab pidevalt silmad lahti hoidma, pidevalt hindama olukorda, konsulteerima oma liitlastega. Eesti-suurusele riigile on liitlaste olemasolu hädavajalik. Samas peame ise arendama on kaitsevõimet. Seepärast olen tihti öelnud, et oht Eestile ei ole mitte konstantne suurus, vaid sõltub sellest, mida me ise teeme.
Sest kui küsida, milline on Vene oht, siis see sõltub jälle sellest, kas Venemaa kujutab meile mingit ohtu või mitte. Venemaal toimuvat ei saa me kuidagi mõjutada, küll saame aga mõjutada oma tegevust, oma liitlaste tegevust. Mida rohkem oleme valmis igasugusteks ootamatusteks, seda väiksem on ka oht meile.“
President Trumpi võimuletulek USAs ei olegi vist Eestile kardetud tagasilööke toonud?
„Seda võib väga julgelt öelda, sest tegelikult on Eesti – USA vaheline koostöö kaitsealal Trumpi ajal veelgi tihenenud. Näiteks juba need summad, mida Ameerika Ühendriigid annavad Eesti kaitsejõude tugevdamiseks, on Trumpi ajal märkimisväärselt kasvanud. Ameeriklased annavad meile väga moodsat relvastust, nagu näiteks tankitõrjeraketid Javelin. Ameeriklaste osalemine õppustel on kõige aktiivsem, mis senini olnud on. Positiivse tõuke nendeks arenguteks andis kindlasti ka minu kahepoolne kohtumine USA kaitseministri James Mattisega Washingtonis ja sellele järgnenud president Kersti Kaljulaidi kohtumine Trumpiga.“
Kas Trumpi teene on ka selles, et mõned NATO liikmesriigid ei saa enam mööda vaadata kohustusest panustada kaitsekulutustesse kaks protsenti majanduse koguproduktist?
„Absoluutselt. Trump on selles osas väga palju teinud. Tema poliitiline kreedo nõuab seda, et ta suudab ka oma valijatele tõestada, et kõik riigid finantseerivad oma kaitsejõude piisavalt. Ameeriklased saavad aru, et Eesti või ükskõik millise teise Euroopa riigi kaitsekulutused ei ole absoluutnumbrites kunagi omavahel võrreldavad. Teisalt näitab see kaks protsenti eelkõige seda, kui tõsiselt riik võtab omakaitset ja liitlaste ees olevaid kohustusi. Kaks protsenti on märk, mida ameeriklased nõuavad teistelt, kuigi nemad ise loovutavad kaitsekulutustele neli protsenti rahvuslikust koguproduktist.“
Kui hea ja motiveeritud on tänane Eesti kaitseväelane?
„Arvan, et ta on erakordselt hea ja väga kõrgelt motiveeritud. Eesti kasutab reservarmee kontseptsiooni, mis on meie rahvaarvu arvestades ainus mõeldav kontseptsioon, võimaldades välja käia piisava arvu võitlejaid. Eesti vägi on selles mõttes rahvavägi, et koos on kaitseväelased ja kaitseliitlased. Me oleme saanud praegu tänu väga tihedale õppuste graafikule hea võrdlusvõimaluse liitlastega. Kogu aeg toimuvad mingid õppused ja paljud neist koos liitlastega. Kui liitlastel on professionaalsed üksused, siis meil reservväelased. Ja võin rõõmuga kinnitada, et me oleme täiesti võrdsel tasemel. Nii võime Eesti kaitseväega igati rahul olla.
Samas teame ka reservväega kaasnevaid probleeme, millest kõige olulisem on reservväelaste mobiliseerimise kiirus. Pidades silmas, kui lähedal oleme piirile, on kiiruse teema põhiline, mis muretsema paneb. Seetõttu korraldasime ka eelmise aasta detsembris suure lisaõppekogunemise. Võin öelda, et selle reservpataljoni kokkusaamise kiirus oli väga heal tasemel. Siinkohal tasub meenutada, et paljud riigid, kes samuti kasutavad reservväe mudelit, ei kutsu lühikese etteteatamisega oma reservüksusi kokku, pigem tehakse seda pikalt ette teada antud õppustega. Nimelt kardetakse, kas üksused saadakse nii lühikese ajaga kokku. Meil on seni see protsess õnnestunud ja jätkame kindlasti nii ka tulevikus.“
TIIT LÄÄNE
