Kakskümmend aastat tagasi 1996. aasta 11. oktoobril saatsid Pala kandi lapsevanemad oma lapsed kooli teadmisega, et pärast tunde viiakse lapsed Särgjärvele maastikumängu mängima. Vaevalt et keegi sellepärast muretseda oskas: maastikumäng pole ju asi, mille pärast muretseda, eriti kui ilm on ilus ja külmetamisohtu pole. Aga kaheksa tol hommikul kooli saadetud last ei tulnud enam kunagi koju tagasi.
Pala kooli lapsi maastikumängult koju sõidutanud koolibuss tegi kaks ringi, sest ühekorraga lapsed peale ei mahtunud. Teisel ringil pidi buss sõitma läbi Nõva, et sellegi kandi lapsed koju saaksid. Paraku kaotas Sõõru-Nõva teel bussile vastu sõitnud Scania sadulveok juhitavuse, rammis bussi ning lõikas sellel maha vasaku külje. Kaheksa aknaalustel kohtadel istunud last said silmapilkselt surma, vigastada saanuid oli veelgi rohkem.
“Suure tõenäosusega olid avarii peapõhjusteks veoautojuhi vähestest kogemustest tingitud valed juhtimisvõtted. Scania juht oli õnnetuse põhjustanud auto roolis esimest päeva. Ekspertide arvamusel tegi koolibussi juht kõik, mis võimalik, et katastroofi vältida. Viimased mõnikümmend meetrit enne kokkupõrget sõitis buss ratastega lausa teepeenral. Ometi see ei aidanud,” kirjutas Jaan Lukas Vooremaa 1996. aasta 15. oktoobri numbris ilmunud artiklis “Rängad murepäevad Palal”.
Pala bussiõnnetus puudutas kõige rängemalt mõistagi hukkunud laste lähedasi, samuti vigastada saanuid ja nende lähedasi, ent see vapustas kogu kooli ja väikese Peipsi-äärse valla kogukonda. Isegi need, kes puutusid õnnetusega kokku oma tööülesannete tõttu, ei saa veel nüüdki, kakskümmend aastat hiljem, juhtunust rahulikult rääkida, sest kõik on liiga valusalt meeles.
Jüri Alandi oli 1996. aasta sügisel Jõgevamaa päästeteenistuse direktor (praegu lõuna päästekeskuse Jõgeva päästepiirkonna juhataja). Ta oli 11. oktoobril oma tööpostil, kui häirekeskusele tuli teade, et Pala vallas on toimunud bussiõnnetus ja et on ka hukkunuid.
“Kõigepealt saatsime kiiresti välja ühe meeskonna ja pisut hiljem asusime suurema meeskonnaga teele, sest mõistsime kohe, et olukord on tavalisest tõsisem,” meenutas Jüri Alandi.
Sündmuskohal avanenud pilti ei ole tema sõnul kirjeldada võimalik. Isegi mitmele kogenud päästetöötajale oli selle nägemine liig: õnnetusse olid sattunud ju lapsed.
“Meie esimeseks ülesandeks oli sündmuse ala piiramine ning sulgemine kõrvalistele isikutele ja liiklusele. Seejärel tuli asuda välja selgitama, kes üldse õnnetuse hetkel bussis olid ja kus nad nüüd viibivad. Pildi tegi segasemaks asjaolu, et mõned lapsed oli jõutud juba enne kiirabi ja meie kohalesaabumist eraautodega koju või haiglasse toimetada. Pidime hoolitsema selle eest, et kõik õnnetuses osalenud ikka vajalikku abi saaksid. Käivitasime igaks juhuks ka maastikuotsingud, ent hiljem selgus, et kõik, keda me kohapealt ei leidnud, olid kas kodus või haiglas,” meenutas Jüri Alandi.
Side üle Laiuse mäe
Sündmuskohale jõudes said päästeametnikud aru, et kohapeal side pidamiseks on nende tehnilised vahendid piisavad, aga keskusega side puudub. Mobiiltelefone päästjate käsutuses toona veel polnud ja ka mobiililevi oli Pala kandis kehvake. Et keskuse ja sündmuskoha vahel side luua, viis päästeteenistus Laiuse mäele autol paikneva võimsa raadiojaama, mis hakkas edastama signaali ühele ja teisele poole.
“Me ei tegutsenud toona huupi, vaid olime oma kehvast sidevõimekusest varem teadlikud ning välja selgitanud, mis häda vastu aitab,” ütles Jüri Alandi.
Tema sõnul muutus Pala vallamaja kohe sündmuse staabiks ning vallavanemast Raivo Vadist, kes hästi inimesi ja olusid tundis, oli operatiivteenistustel väga palju abi.
“Aga tegelikult töötas šokile vaatamata meiega kaasa kogu kogukond: kõik pakkusid oma tuge ja abi. Mitu korda tuli näiteks ette, et kui olid mõelnud, et seda või teist võiks teha, siis järgmisel hetkel avastasid, et keegi on seda juba omaalgatuslikult tegema asunud,” meenutas Jüri Alandi.
Ehkki Estonia katastroofi kogemus oli juba näidanud, kui tähtis on hukkunute ja kannatanute omastele, aga ka teistele kogukonna liikmetele psühholoogilise abi andmine, oli vastava koolituse saanud inimesi Eestis tollal veel vähe ja nad ei moodustanud sellist võrgustikku, nagu praegu. Toona otsiti üles üks nõustaja, see teadis teist, teine kolmandat jne. Nõustajaid tuli Alandi mäletamist mööda Tartu ülikoolist ja ülikooli kliinikumist, erapraksistest jne. Ning juba õnnetuspäeva õhtul oli Pala rahvamajas esimene nõustamine. Ka kiiruga kokku kutsutud maakondlik kriisikomisjon hakkas tegutsema rahvamajas.
Jüri Alandi meenutas, et õnnetus oleks võinud olla veel raskemate tagajärgedega, kui bussis viibinud Pala kooli seitsmenda klassi õpilane Jallo Freienthal poleks suutnud ära hoida bussi süttimise ohtu: ta oli nii taiplik, et võttis lahti bussi akujuhtmed. Jüri Alandi näeb sellel seigal seost Jõgevamaal 1994. aastal käivitatud ettevõtmisega, mis kannab nimetust “Kaitse end ja aita teist”.
“Liikumise algatajad olid ettenägelikud. Mõistsid, et sellest, kui lastele õpetada ohutut käitumist ja käitumist ohuolukordades, on palju kasu. Müts maha nende ees, kes need koolitused käivitasid ning neisse 22 aastat oma vaba aega on panustanud ning tõestanud selle vajalikkust sel määral, et “Kaitse end ja aita teist” on lainenud üle Eesti. Me ei teagi, kui palju elusid tänu sellele päästetud on. Ka Jallo Freienthal oli “Kaitse end ja aita teist” koolituse läbinud. Ta sai julge ja targa tegutsemise eest president Lennart Merilt autasu,” ütles Jüri Alandi.
Ta on päästetööl olnud juba 1979. aastast, aga millegi nii rängaga, nagu Pala bussiõnnetus, pole tal ei enne ega ka pärast tegemist teha tulnud. Väikesele kogukonnale on taoline õnnetus tema sõnul suur hoop, sest kõik on sündmusega ühel või teisel viisil seotud. Samas osatakse just väikeses kogukonnas üksteisele toeks olla. Osatakse ka üheskoos hukkunute mälestust hoida.
“Tunnen mõnd peret, kes Pala bussiõnnetuses lapse kaotas, ka pisut lähemalt. Nad on oma murekoormat murdumata kandnud. Aga vaid nemad ise teavad, kui raske see neile on olnud,” ütles Jüri Alandi. “Ka kolleegidega, kellega koos õnnetuskohal viibisime, pole me järgnenud kahekümne aasta jooksul toona läbi elatust rääkinud. Kui lastega õnnetus juhtub, lööb see ikka nagu piitsaga.”
Emotsioone palju
Ka 1996. aastal Jõgeva maavanema ametis olnud Meelis Paavel, praegune Töötukassa juht, ütles, et Pala bussiõnnetus on kõige karmim kogemus, millega ta kokku on puutunud, ja ta ei pea seejuures silmas ainult maavanema-aastaid. 1996. aasta 11. oktoobri õhtupoolikul oli Meelis Paavel koos teiste maakondade kolleegidega tagasiteel maavanemate koolitusreisilt.
“Ei mäletagi, kas vahemaandumine oli Amsterdami või Kopenhageni lennuväljal, aga kui maandunud olime, helises mu telefon ja ma sain teada, et Pala vallas on juhtunud kaheksa hukkunuga bussiõnnetus. Et toonane siseminister Märt Rask oli juhuslikult sama lennukiga Eestisse naasmas, sain kohe ka teda informeerida. Tema viis omakorda info peaminister Tiit Vähini.
Järgmisel hommikul asus Meelis Paavel juhtima maakondlikku kriisikomisjoni, mida tema saabumiseni oli vedanud Jüri Alandi.
“Alandi oli tõeline proff,” kiitis Meelis Paavel. “Emotsioone on sellises olukorras tohutult palju, aga tema oskas ühelt poolt ratsionaalseks jääda, teiselt poolt hoiduda šokis inimestele haiget tegemast.”
Ka Meelis Paavel tõdes, et psühholoogiline abi polnud kakskümmend aastat tagasi veel nii hästi korraldatud, kui praegu, ent kõik nõustajad olid hästi abivalmis inimesed ja neist oli palju abi.
Kaheksa hukkunud lapse ärasaatmine toimus 16. oktoobril Pala kooli õuel.
“Mis seal salata, meil kõigil, nii minul, haridusministril Jaak Aaviksool kui ka peaministril Tiit Vähil tuli kaheksa väikese sarga juures kõneldes klomp kurku ja silmad läksid märjaks,” meenutas Meelis Paavel.
Tema sõnul tegi ETV laste laulustuudio kadunud Eve Viilupi juhtimisel ilusa žesti ja tuli leinaajal Pala kooli esinema, et lastele ja õpetajatele hingetuge pakkuda. Vabariigi valitsus hoolitses selle eest, et leitaks raha Pala koolile uue bussi muretsemiseks.
“Kõik, kelle poole mingi abipalvega pöördusid, püüdsid aidata, kusjuures nii, et bürokraatiat võimalikult vähe oleks. Pressiga tuli mul siiski natuke ka piike murda. Omaste ja kooli soov oli, et pressifotograafid hukkunud laste ärasaatmiselt eemal hoitaks. Kui ma selle sõnumi ühe suure päevalehe peatoimetajale edastasin, vastas ta mulle: “Me teame ise, mis me teeme.” Väga lähedale nad siiski ei tulnud, vaid pildistasid eemalt,” meenutas endine maavanem.
Tema sõnul õpetas Pala bussiõnnetus seda, et riigis ja maakonnas peavad olemas olema inimesed, kes on sellisteks õnnetusteks valmis.
Bussiõnnetuse üle elanud lastest on nüüdseks saanud täiskasvanud inimesed, kellest paljudel endal lapsed. Peale kõige muu on nad ellu kaasa saanud teadmise, kui habras võib olla elu ja kui pöördumatuid tagajärgi kaasa tuua üks vale liigutus.
RIINA MÄGI
