Juulal olid teemaks meie iidsed tavad ja pühapaigad

Juula külaseltsi traditsiooniks saanud kaminaõhtutel on jõutud talve jooksul kohtuda õige mitme huvitava isikuga. Näärikuu viimasel reedel olid seal külas Liisa ja Ahto Kaasik ning nende kolm pisipõnni.


Kolmelapseline pere, kelle koduks küll praegu veel Tartu linnakorter, kuid kes vaatab ammu maakodu järele ringi, korraldab oma elu maarahva väärt tavade järgi, tähistab nii oma tähtsaid sündmusi kui rahvakalendri tähtpäevi esivanemate kombel.  Need iidsed tavad olid meie rahvale üldiselt omased veel mõne põlvkonna eest, kuid on muutunud tänaseks haruldaseks.

Kuue aasta eest pidasid Liisa ja Ahto näiteks rõõmsa ja väärika maarahva kommete järgi pulmapeo ja nende lapsed on saanud nimed looduse- ja ilmanähtuste järgi. Oma nime on lapsed esimest korda kuulnud oma emaga kahekesi  püha allika juures olles ning kõigi kolme auks on peetud korralikud varrupeod.

Murelapseks looduslikud pühapaigad

Laas, Tuul ja Hõbe Mari kasvavad nagu mühin ning nende ema Liisa leiab mudilaste kõrvalt aega koduleiba küpsetada ning on asutanud koos sõbrannadega toornäkse tootva osaühingu Naat ja Naeris. Noor pereema, kes on muide hariduselt jurist, õpetab Tartu Rahvaülikoolis kursustel leivaküpsetamist kõigile huvilistele, sealhulgas õpitakse tegema ka toortatrast gluteenivaba leiba. Liisa on ka Tartu õuelastehoiu asutaja.

Oma pereringis jaksatakse valitud teel püsida ja  sõprugi kaasa kutsuda, suurem hool ja mure on aga seotud kogu meie väikese Eestimaaga, kust kaovad järjest  muistsed pühapaigad ehk hiied, pühad veekogud, kivid, puud, koopad, pangad.  Nende hävimise olulisimaks põhjuseks on  pühapaikade eestkõneleja Ahto Kaasiku sõnul unustamine,  mis tähendab üldjoontes seda, et suulisse rahvapärimusse on jäänud lünk, ja informatsioon, millist metsatukka, üksikut puud, kivi või veekogu esivanemad pühaks on pidanud, läheb ajapikku kaduma.

Unustamise ja rahvapärimuse katkemise põhjusteks on aga omakorda olnud võõrad valitsejad, kes eestlasi pühapaikades käimise, seal pidutsemise ja kombetalituste läbiviimise eest karistanud on.

2008. aastal asutatud Hiite Maja sihtasutuse eesmärk ongi uurida, kaardistada, tutvustada ja hoida Eesti looduslikke pühapaiku ning laiemalt Eesti põlisrahva pärandkultuuri ja elukeskkonda.

Eestimaal on ajalooliste andmete põhjal teada üle 800 kogukondliku hiiepaiga, mitu tuhat püha veekogu, kivi, koobast, puud, panka.

Nende kaardistamisel on väga palju tööd veel teha ja hinnanguliselt kuni kolm tuhat pühapaika on meil unustamise tõttu hävimas, kuid samas julgeb Ahto Kaasik kinnitada, et võrreldes enamiku Euroopa rahvastega,  teame neist siiski väga palju rohkem.

Omad hoolivad vähem?

Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuses töötav Ahto Kaasik, kes üliõpilastele valikainena looduslikest pühapaikadest loenguid peab, nentis, et kui meie noortelt küsida, kas nad näiteks hinge olemasolusse usuvad või mida nad põhimõtteliselt pühaks peavad, on neil raske vastata. Keskealisedki jäävad tema sõnul sageli vastuse võlgu. Samas usub enamik neist, et puudel on hing.

Pühade paikade hoidmine, nendega ümberkäimine ongi suhtumise küsimus. Kes hoolib, jätab hiiepuud puutumata, ohvrikivid paigalt kangutamata ega karjata loomigi aasal, mille teab püha olevat. Kel aga raha on peamine väärtus, see teeb lageraie igas metsas, mis juriidiliselt tema omaks saanud.

Ahto Kaasiku sõnul peame paraku tõdema, et kui Vene võimu ajal jäeti kaitse alla võetud hiied, kalmed, allikad ja muud sellised looduslikud objektid tõesti puutumata, siis nüüd kasutavad eraomanikud, kes tunnistavad vaid raha, olukorda, et meie seadustikus puudub loodusliku pühapaiga mõiste ning teadaolevatest pühapaikadest on vaid viiendik arheoloogiamälestise või loodusobjektina kaitse all.

Nii on taasiseseisvumise järel  raiutud  näiteks lagedaks pool Unipiha hiiekohast  ning sama jõhkralt on toimetatud Maardu hiiemetsas.

“Samas on tehtud pühapaikade väärtustamisel suuri edusamme. Sel teemal on viimastel aastatel valminud mitmeid filme ja raamatuid,” kõneles Ahto Kaasik.Tema sõnul on meie riigikoguski olemas looduslike pühapaikade toetusrühm, kuid sõnadest paraku kaugemale ei jõuta.

Mälestused on väärt varandus

Kõik lood ja mälestused tuleb tingimata kokku koguda ja talletada, niikaua kui veel on, kellelt neid pärida.

Ahto Kaasiku sõnul on näiteks Kambja külas teada väga vana jaanitulekoht, mida ka pühaks paigaks on peetud. Eakas põliselanik vastas aga esialgu kõigile seda peopaika puudutavatele küsimustele, et ei tea, ei mäleta… Pikema jutuveeretamise peale meenusid talle aga noorepõlve tantsupeod, kohtumine tulevase abikaasaga ja muudki rõõmsat.

Ahto Kaasik on korduvalt kogenud, et kui inimene saab meenutades kontakti oma noorpõlvega, ta elavneb ja räägib rohkem, kui ta esialgu arvas end mäletavat. Paljudes hiiepaikades peeti jaanitulesid ja muid kevadsuviseid rahvarohkeid pidusid järjepidevalt teise maailmasõjani. Kuid ta nentis ka, et andide viimisest ja ravitsemisest räägitakse vähem, sest see on väga isiklik teema. Küllap pole vanema põlve esindajad sellest noorematele rääkinud, põhjuseks ilmselt kunagised keelud.

Juula külas paraku pühapaiku teada ei ole, küll aga on Saadjärve külas üks Kalevipoja lingukividest,  mida pühaks peetakse.

Elistvere küla allikal on käidud silmi ravimas ja Salu külas asub muinsuskaitsealune ohvrikivi.

Meie päevini on jõudnud pärimus pühast kivist Saadjärves, mille juurde andamit visati, kui sealt paadiga üle sõideti, selleks võis olla mõni münt või hõbeeseme küljest kaabitud hõbevalge. Tänapäeval on kalameestel üldiselt tavaks valada veehaldjatele anniks sorts viina või muud joodavat.Anniks sobib vaid  see, mis andja silmis väärtuslik, see tähendab, et mingil juhul ei annetata asja, mida endal tarvis ei lähe, meie mõistes prügi. Ja pühale puule sobib siduda vaid looduslikust kiust paela. Ütlematagi peaks olema selge, et teiste jäetud ande uus tulija ei puutu.

Usul ja veendumusel on vägi

Liisa ja Ahto pulmi peeti niisiis maarahva kommete järgi, pidu oli pikk, laulude ja iidsete kombetäitmistega, ilma alkoholita. Seda, mida tanu alla saamine tähendab, teavad praegugi üsna paljud, kuidas aga tanutamine või linutamine vanade pulmakommete järgi käib, seda on näinud-kogenud vähesed. Tõepoolest, isegi pruudipärja mahamängimise komme, kui vallalised neiud-noormehed ringis laulavad, hakkab võõraks  jääma…

Liisa Kaasik kinnitas, et tema tundis end tõesti alles pärast pulmapidu ja tanu alla saamist tõelise abielunaisena ja isegi toiduvalmistamine tuli tal pärast seda paremini välja.

Ilmselt on usul ja veendumusel vägi, sest nii head, kohevat ja mahedat  tatraleiba, nagu Liisa  Juulale külakostiks kaasa tõi, polnud arvatavasti paljud kohalolnuist enne maitsnud! Ka toornäksid tomatist, arooniatest, maasikatest ja muust kodumaisest heast kraamist lausa sulasid suus ja pakatasid muidugi tervislikkusest!

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus