Juubilar Ülo Guss mängib jätkuvalt

Uskumatu, aga tõsi. Pühapäeval 70 aastaseks saanud jäähokiväravavaht Ülo Guss seisab jätkuvalt väravasuul.

„Füüsiline vorm on hea, nii et paljude arvates varjan oma vanust,“ räägib nooruslik Guss, kes nüüdki käib vähemalt kahel õhtul nädalas Tartus mängimas. Kas siis Rocki või Veskioru Pullide meeskonnas. Nii trennis kui võistlusmängudes.

Ülo Guss alustas hokimänguga võrdlemisi hilja. Treener Märt Räli juurde jõudis ta alles 15aastaselt ning asus kohe väravasse. Aasta hiljem hakkas teda treenima Hillar Kroodo.

„Ma ei teagi, miks, aga mind tõmbas väravasse. Võib-olla keegi teine ei julgenud. Ka jalgpallis olin väravas, kuigi vahel mängisin ka kaitses. Esimese väravavahi kepi lasin endale teha kasepuust. See oli päris raske, kuid hea oli mängida,“ meenutab Guss. Talenti ja oskusi Jõgeva noormehel aga oli, sest juba järgmisel talvel tuli ta Eesti koolinoorte meistriks ning 1966. aastal tunnistati Eesti parimaks nooreks väravavahiks. Veel aasta, ja Guss mängis Jõgeva Jõu esindusmeeskonna esinumbrina.

„Räli pani meile kohe kõva põhja alla. Füüsis oli meie poistel tugev, selle pealt võisid mängida siis ja mängin tänagi.“

Guss meenutab aegu, kui Jõgeva noored vastastest peajagu üle olid. „Kord võitsime Põlvat 20:0. Et väravas külm ei hakkaks, tegin iga värava järel ümber oma väravaala auringi. Teinekord, kui Viljandit 28:1 võitsime, unustasin juba sootuks, et ka minu väravale võidakse peale visata, ja üks litter lendaski kaugelt sisse.

Juhtus aga nii, et 1967. aasta aprillis visati mind keskkooli lõpuklassis koolist välja. Läksin siis autokooli ja juunis olid load käes. Sõjaväkke aga mind sügisel veel ei võetud, sest sõjakomissariaadi suur hokifänn major Arnold Kaldma (hokimängija Arvo Kaldma isa) korraldas asja nii, et tulin Tallinnast tagasi. Sain veel ühe talve Jõgeval mängida,“ meenutab Guss.

See oli veel aeg, kui väravavahid maski ei kandnud. Ülo Guss mängis lisaks ka paljapäi. „Kui külma oli rohkem kui 20 kraadi, siis panin tutimütsi pähe, muidu olin ikka ilma. Üldiselt läks õnneks, ainult üks kord sain litriga kulmu pihta. See oli vist 1967. aasta Jõu turniiri ajal, kui meistriks tulime.“

Tema sõnul oli väravas hea kindel mängida, kui kaitsjatena olid väljakul Jaan Õunap, Väino Zelinski, Jaak Mägi või Heino Lehtmaa. „Hoki oli siis veel väga populaarne. Rahvast oli poordi taga ikka vähemalt kolmelt realt. Olulise mängu puhul saatis direktor Namm kõik õpilased tundidest hokit vaatama.“

Gussi sõnul oli tema üks firmanippe väravas spagaat, millega ta oskuslikult vastasmeeskonna ründajaid jääle võttis. „Vahel sain sellise teo eest ka kaheminutilise karistuse, kuid oluliselt vähem sellest, mida tegin.“

Pärast kahe ja poole aasta pikkust armeeteenistust pööras Guss hokile aastateks selja. „Polnud enam aega, sõitsin piimaautoga ja ka huvi eriti polnud, kuigi kutsuti. Aga kui 1996. aastal tähistati Jõgeva hoki 50 aasta juubelit, tõmbasin taas varustuse selga ja mängin tänaseni. Olen harrastajate liigas mitme meeskonna eest mänginud. Ka Eesti veteranide koondises. Need mängimised, mis noorusaastatel tegemata jäi, teen nüüd tagasi,” ütleb Põltsamaal elav Guss.

TIIT LÄÄNE

blog comments powered by Disqus