Kuremaa lossis peeti möödunud reedel Jõgeva valla 150. sünnipäevale pühendatud ajalookonverentsi. Konverentsi ettekanded käsitlesid nii Jõgeva valla ajalugu kui ka omavalitsuste temaatikat laiemalt.
Jõgeva vallavolikogu esimees Tiit Lääne rääkis oma avaettekandes lahti selle, kuidas Jõgeva vald 150 aastat tagasi alguse sai. Tema sõnul tähendas vald 17. ja 18. sajandil mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat talumaad koos seal elavate pärisorjadega. Vallakohtu ning kollektiivsel vastutusel rajaneva magasiviljanduse, vaeste hoolekande ja nekrutiks andmise küsimustes hakkas vald 18. sajandi lõpul elama oma elu ja muutuma talurahva kogukonnaks.
1866. aastal kehtima hakanud vallaseadus lõpetas lühidalt öeldes mõisnike kohtu- ja politseivõimu vallakogukonna üle. Vallaseaduse tulemusena moodustus ka Jõgeva vald, mille esialgne halduspiirkond kattus Jõgeva mõisapiirkonnaga. Valla ametlikuks sünnikuupäevaks võib siiski lugeda 18. veebruari 1867, sest just sel päeval kogunes esmakordselt Jõgeva vallavalitsus.
Praegune Jõgeva vald on 1867. aastal loodust tunduvalt suurem: selle piiridesse kuuluvad tervikuna või osaliselt ka omaaegsed Härjanurme, Laiuse, Laius-Tähkvere, Kivijärve, Kaave, Kurista, Kuremaa, Kärde ja Vaimastvere vald ning Laiuse kirikuvald. 1938. aasta haldusreformi tulemusena jäi tänase Jõgeva valla territooriumile alles neli valda: Jõgeva, Vaimastvere, Laiuse ja Kuremaa.
Üks mõtlemapanevamaid ettekandeid oli ühiskonnateadlase Ülo Vooglaiu oma. Tema sõnul vappub Eesti praegu reformide käes. Haldusreform on neist üks olulisemaid, ent mitte ainus. Paraku muutuvad reformid meil pahatihti eesmärgiks omaette. Aetakse taga mingeid teisejärgulisi eesmärke (haldusreformi puhul näiteks omavalitsuses elavate inimeste arvu), unustades, et kõigi protsesside keskmes peaks tegelikult olema inimene.
Neli nimekirja
Ülo Vooglaiu arvates tuleks meil koostada neli nimekirja. Esimesse tuleks kirja panna need asjad, mis meil hästi on, st mida tasuks hoida.
“Moraalne õigus midagi muuta tekib meil alles siis, kui saame väga selgelt aru, mida tuleb hoida. Hoidmisprobleem on meil tegelikult palju suurem kui muutmisprobleem,” kinnitas lugupeetud ühiskonnateadlane.
Teise nimekirja tuleks tema sõnul kanda asjad, mis meil kehvasti on, st mis muutmist vajavad. Paradoks seisneb selles, et halvasti olevaid asju ei saa n-ö otse muuta, vaid muuta tuleb tegureid, mis neid mõjutavad.
“Kui pole oskust leida ja analüüsida põhjusi, miks miski halvasti on, siis ei muutu tegelikkuses midagi, vaid kõik jääb tühipaljaks jutustamiseks,” sõnas Vooglaid.
Kolmas nimekiri peaks tema sõnul sisaldama loendit asjadest, mis meil puudu on. Ning ei maksa lootma jääda, et inglased või sakslased meile ütlema tulevad, kuidas neid asju saada. Ikka ise tuleb mõelda. Viimasesse, neljandasse nimekirja tuleks aga kanda asjad, mis meil on, aga mida enam ammu ei peaks olema. Mittevajalikke asju tuleb osata vahepeal ka prügikasti visata.
“Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul tuleks need neli nimekirja kokku panna,” ütles Ülo Vooglaid. “Juubelid ongi minu meelest mitte minevikus kaevamiseks, vaid selleks, et arutleda, mis suunas edasi minna.”
Vooglaiu sõnul on vald omavalitsuskeskus oma ajaloo, kommete ja tavadega. Omavalitsusreform ei tohi tema sõnul muuta kõlbelisi arusaamu, seda, mida peame väärtuseks, vooruseks või tabuks.
“Kohalikku identiteeti tuleb hoida. Ka tänane konverents on identiteeti tugevdav sündmus,” ütles Vooglaid ja lisas, et kui me pole enda suhtes piisavalt nõudlikud nii omavalitsuse kui ka riigi tasandil, siis Eesti Vabariigi kolmesajandat sünnipäeva ei tule.
Seoses haldusreformiga on joonistatud igasuguseid kaarte ning arutletud rahva liikumise ja tõmbekeskuste üle. Eesti mõisate ja teede ajalugu uurinud Valdo Praust tutvustas aga konverentsipublikule sootuks teistsugust Kesk-Eestit, kui me tänapäeval tunneme. Praust on püüdnud nimelt rekonstrueerida marsruudid, mida mööda inimesed 13.-17. sajandil Tallinnast Tartusse kulgesid ning tema uurimistulemused pakkusid publikule nii mõndagi üllatavat.
Linnast maale
Põnev oli ka ajaloolase Jaak Valge ekskurss omaaegse vabadussõjalaste ehk vapside liikumise ajalukku. Nende olemus ja roll Eesti poliitikas, sealhulgas 1934. aasta jaanuaris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel, on senini leidnud suhteliselt vähe käsitlemist.
Konverentsil said sõna veel EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho (tema räägitu kattus suuresti 2. märtsil samuti Kuremaa lossis toimunud EV100 teabepäeval kõnelduga, mida refereeris 16. märtsi Vooremaa) ja Tallinna ülikooli rektor Tiit Land. Viimase teemaks oli “Miks on hea elada Jõgeva vallas”. Land on juba kümmekond aastat olnud tihedalt seotud Jõgeva vallaga: Kõola külas, Pedja raudteejaama lähedal, asub nimelt tema abikaasa isa kodutalu.
“Püüame abikaasaga järjest rohkem ühitada töö Tallinnas eluga Kõola maakodus. Sellel on eelkõige emotsionaalsed põhjused. Olen elanud varem ka Rootsis ja USA-s, ent nüüd, kui olen kodumaal tagasi, ei taha ma enam elada suures linnas, vaid nautida seda, mida Eesti maapiirkonnad pakuvad,” sõnas Tiit Land. “Pealinnas töötamine ja maal elamine muutub ka üha lihtsamaks, sest maantee- ja raudteeühendus paraneb ja interneti kättesaadavus samuti. Kui vallad hakkavad ka spetsiaalselt pingutama, et linnainimesi maale meelitada, siis leidub tulijaid kindlasti.”
“Konverents tekitas palju positiivseid mõtteid. Õigupoolest oleks võinud neid ettekandeid kuulamas olla ka koolinoori,” võttis kuuldu lühidalt kokku Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov.
Jõgeva valla aukodanik, sordiaretaja Ants Bender lisas, et huvipakkuvaid momente oli kõigis ettekannetes, ent eriti sügavalt pani asjade üle järele mõtlema Ülo Vooglaiu räägitu.
“Mul on tegelikult kahju sellest, et paljudel teistel valdadel, kellel oleks samuti põhjust olnud oma juubelit tähistada, see pidamata jääb, sest enne juubelit tuli, piltlikult öeldes, matuseteade. Seda juhtub vahel inimeste juubelitegagi,” ütles Ants Bender.
Konverentsi “Jõgeva vald 150” korraldas MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts, mida juhib Tiit Lääne.
“Paduvere talumuuseum on tänasega kokku korraldanud juba kaksteist konverentsi,” ütles Tiit Lääne. “Võimalik, et seekordne jääb viimaseks, sest uues suures vallas sellist sündmust võib-olla ei toetata. Tänan abi eest korraldamisel Jõgeva vallavalitsust, Eesti Kultuurkapitali ja Kuremaa mõisa perenaist Tiina Tegelmanni.”
RIINA MÄGI
