Jõulukuu lõpupäevil läksime külla Jõesaare talu perenaisele Helgile. Jõesaare talus kükitas akna all kena jõulukuusk, pidulaual on piparkoogid ja suur kannutäis kohvi. Ja laua kõrval asuvalt aknalaualt vaatas õue pelargoon nagu korralikus talumajapidamises kombeks.
Kui vana see talu on?
130 aastat saan pakkuda, rohkem ma ei tea. Selle koha peal oli pikk rehielamu varem.
Kas oled siin ka üles kasvanud?
Jah. Minu isa- ja emakodu asusid teine teiselpool vanajõge. Siin elasid minu mõlemad vanaisad ja vanaemad. Ja ema. Isa langes sõjas Velikije Luki all.
Missugused olid Sinu lapsepõlve jõulud?
Jõulude ajal juhtus alati niimoodi, et ema palus tuua vanaisa ja vanaema juurest midagi. Ja tagasi tulles oli jõulupuu kodus, kõik ilusti ära ehitud! Eheteks olid tavaliselt sibulaõunad. Mõnel aastal rippus kuusepuul ka komme, aga see oli juba luksus. Või siis oli ka mõni piparkook. Kommidega oli selline lugu, et neid oli ikka ammust aega kogutud ja hoitud jõuludeks.
Jõulupuu riputati lakke naela otsa. See nael on veel praegugi siin toalaes olemas.
Kas kingipakkide jagamist ka oli?
Kodus ei olnud. Aga vanaema kudus alati paari kindaid või sokke.
Kas need sibulaõuntest jõuluehted olid pärit omast taluaiast?
Varem ei olnud siinkandis õunapuid kellelgi, sest jõe ääres sõid vesirotid õunapuude juured ära. Minu vanaisa kasvatas üht õunapuud mingi 15 või 20 aastat, enne kui sai nii kaugele, et see hakkas kandma. Aga hiljem istutas ema õunapuid niimoodi, et pani klaasikildusid ja konservikarpe juurte alla. Nii hakkasid nad kasvama. Või mine tea ‒ äkki jäi hoopis vesirotte vähemaks.
Vesirottide lugu kutsub küsima, kui head on siinmail suhted kobrastega?
Et hoida kopraid puudest eemal, olen võtnud vanade värvipurkide põhjad ja tõmmanud pintsliga kopra näritud kohad üle. Siis nad jätavad puud rahule. Iga värv sobib, peaasi, et haiseb! Tõrvaõli ka kõlbab. Mis ma veel olen märganud ‒ koprad ei salli mustsõstart. Kui võtad mustsõstra oksad ja paned neile käigutee peale, siis sealt ei taha nad enam tulla.
Aga kenad värvilised mesitarud Sinu aias, kas karud neid samuti kontrollimas käivad?
Mesilasperesid pole praegu rohkem kui viis ja ma ei tahagi neid juurde soetada, sest ma ei taha karule teha maiuspala. Viimati juhtus see 2005. aastal, mil karu tegi terve mesipuude rea tühjaks. Vanasti olid siin igal talul mesilased, ikka kümne pere ringis vähemalt. Mett vahetati peamiselt leivajahuks.
Nüüd, mil suur jagu kunagisi luhaheinamaid on võsastunud, missugustelt õitelt küll mesilased oma korje toovad?
Minu põhiline mesi tuleb paakspuult, mida on kogu võpsikualune täis. Kui paakspuu on umbes kaheaastane, hakkab ta juba õitsema. Ta õitseb terve suvi otsa. Tarnheina sees kasvab pikk roosa taim ‒ kukesaba ‒ see on ka hea meetaim. Ja veel jumikad ning peale niitmist luhakanarbik ka.
Mis sind Alam-Pedjal kinni hoiab? Kas siinne elurikas loodus või hoopis miskit muud?
Minu töine elu möödus mujal – nii maal kui ka merel. Tulin tagasi 2003. aastal, kui emal tervis kehvaks läks. Siinne loodus on minu jaoks väga tavaline. Pigem on see vabadus, mis siin võlub: et sa teed seda, mida tahad ja siis, kui tahad…
Aga loomad hakkavad ka aru saama, et siin on vabadus. Laeva jahimeestel oli karulaskmisluba ja kaks nädalat käisid ja otsisid karu. Karu ei ole. Jäigi luba kasutamata. Mina tulen külast koju – karu kõnnib kaasiku vahel, müta-müta. Minu ees läheb, väga suur ja must. Vaatas mitu korda tagasi, niimoodi üle õla, et kes sa õige seal oled! Temast oli kasu ka. Peale seda olid metssead kaks nädalat redus: polnud vaja karta, et tulevad talu juurde songima.
Jõesaare talu perenaise Helgi Veljaga ajasid juttu ARNE ADER ja PILLE TAMMUR
