Jõgevamaa päästjad said medali inimelu päästmise eest

Möödunud nädalal tunnustas päästeamet päästeteenistuse aumärkide ja tänukirjadega 108 inimest, kes on silma paistnud hoolivuse, missioonitunde ja vaprusega inimeste elu ja vara päästmisel või on osutanud märkimisväärseid teeneid päästevaldkonna arendamisel. Jõgevamaalt pärjati autasudega viit töötajat, täna tutvume neist kolmega.


Päästeameti selle aasta autasustatute hulka kuuluvad Jõgeva komando päästjad Rauno Juht ja Guido Vahtra. 21aastase päästetöötaja staažiga Rauno Juht sai elupäästja II klassi medali. Ka eelmisel aastal oli ta autasustatute hulgas ja pälvis siis elupäästja III klassi medali. Sama kaua päästjana töötanud Guido Vahtrat autasustati tänavu elupäästja III klassi medaliga. Temalgi on üks varasem autasu, päästeteenistuse medal aastast 2010.

Seekordse autasu toonud sündmus toimus tänavu jaanuaris.

Painküla paisjärvel päästeti läbi jää vajunud kalamees

  1. jaanuaril kell 12.10 teatati, et Jõgeva vallas Pedja jõel asuval Painküla paisjärvel vajus kalamees läbi jää. Kümne minutiga paisjärve tammi juurde jõudnud päästjad nägid kaaslase märguannete järgi umbes 250 meetri kaugusel jääaugus inimest. Kiiret kannatanuni jõudmist takistas jääsupp ning jääst läbivajumine. Mees õnnestus enne vee alla vajumist jääaugust kätte saada. Alajahtunud kannatanu anti kell 12.58 kiirabitöötajate hoole alla.

„Kalamees oli Painküla veehoidlal läbi jää vajunud. Kalale olid läinud kaks venda ja üks neist vajus läbi jää. Kui kohale jõudsime, oli selge, et ta ise sealt välja ei saa. Püüdsime hansalauaga kannatuni jõuda. Aga jää ei kandnud kuigi hästi. Mees, kes esimesena läks, oli raskem ja vajus läbi,“ meenutas Rauno Juht. Esialgu kohale jõudnud Tabivere päästemeeskonnas olid kõik raskemad mehed, kes ei saanud abivajajale ligi.

Varustus vedas alt

Päästeülikondades mehed püüdsid vette vajunud kalameheni jõuda. Jää oli väga kehv ja vajus läbi. Liikuda ei saanud jää peal ega ujudes. Ka hansalaud, mida päästmiseks kasutatakse, vajutas jääd eest ära. Kalamehed olid jõele läinud teiselt poolt, aga seda päästjad esialgu ei teadnud.

„Olin kergem ja jää kandis mind päris hästi. Jõe keskel, kus vool kiirem, oli jää lahti, seal läksin vahepeal ujudes. Aga läbi vajunud mees oli suur, vähemalt 100 kilo kindlasti, me ei oleks jõudnud teda sealt lihtsalt niisama välja tõmmata,“ rääkis Guido Vahtra.

Kui päästjad olid lõpuks hädaliseni jõudnud ja kaldalt hakati päästelauda tagasi tõmbama, vedas varustus alt. Voolukoha peal purunes nööri laua küljes hoidnud karabiin. Nii tuli Guidol uuesti nööri järele ujuda, kuni Rauno kannatanuga jäi. Kokku kulus kalamehe jäält kätte saamiseks mitme kehva asjaolu kokkulangemise tõttu pea 50 minutit. Tugevalt alajahtunud mees anti kiirabile üle. „Ikka on hea tunne,“ ütles Rauno Juht autasu kohta. „Sellised olukorrad käivad meie tööga kaasas. Aga ega neid juhuseid väga palju ei ole,“ täiendas Guido.

„Selle peale, et inimene ennast mõtlematult ohtu paneb, hing enamasti täis ei lähe,“ kommenteeris Rauno.

Jaanuari lõpus tehtud väljasõitu võrdles Guido mõne teisega. „Seekordne lugu mulle väga väsitav ei olnud. Mõned suuremad tulekahjud on vahel ka füüsiliselt täitsa karmid,“ märkis ta.

Päästjatele on ette nähtud õppused ajaks, kui parasjagu ühelegi sündmusele väljasõitu pole. „Me olemegi proovinud kevadisteks õppusteks leida selliseid jääolusid, nagu need seal olid – jää kannab ja ei kanna ka. Õppused ise on nagunii ette nähtud ja oleme sobitanud neid just keerulisematele oludele, et neist rohkem kasu oleks,“ oli Guido Jõgeva meeste ettevalmistusega väga rahul. Arvestada tuleb ju sedagi, et nii päästjale kohustuslik ülikond kui ka päästelaud ja nöör vähendavad oluliselt päästja ujumiskiirust. Lisandub veel kohalejõudmise aeg.

„Päästja väljaõpe tuleb ikka koju kaasa,“ rääkis Guido, kellel on tulnud tuld kustutada ka väljaspool tööaega.

Teinekord võib kõrvaltvaatajatele tunduda mõne olukorra lahendamine lihtsam, kui see tegelikult on. Väga oluline on adekvaatne suhtlus ja info, mis peab päästjateni võimalikult kiiresti jõudma. Igal sündmusel tegutsemiseks on päästjatel põhimõtted paika pandud ja meeskonna sees ülesanded õppustel ära jagatud. „Sündmusi oli möödunud aastal mitmesuguseid, õnneks tulekahjud viimasel ajal enamasti sellised, kus inimesed olid välja saanud,“ vaatas Rauno Juht aastale tagasi. „Sel kevadel oli rohkem kulupõlenguid, vahepeal oli kevaditi mitu aastat vaikne. Ka metsapõlengud olid selle suve teema,“ lisas ta.

Tõnu Vare 25 töist aastat

Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo juhtivspetsialistile Tõnu Varele omistati pikaajalise töö eest päästeteenistuse kuldrist. Jõgevamaa päästepiirkonna juhataja Jüri Alandi meenutas, et Tõnu Vare oli üks esimesi, kes aitas 1991. aastal loodud Jõgevamaa teenistuse pääste poolt üles ehitada. „Mina olin direktor, tema oli päästetöö osakonna juhataja,“ meenutas Alandi.

Tõnu on pea 25 aastat vedanud maakonnas koolinoortele mõeldud projekti „Kaitse end ja aita teist”. Lisaks kuulub tema töövaldkonda nii praktiline nõustamine kui ka komandode koordineerimine ennetuse alal ning ennetusteemaliste ürituste korraldamine. Tõnul on ka varasem autasu, päästeteenistuse hõberist aastast 2000.

Päästeteenistuse kuldristist rääkides jääb Vare pigem tagasihoidlikuks, see tuli tema jaoks ootamatult. „Üllatunud ja hea meel, et seda tööd märgatakse,“ ütles mees. Kuigi praegu töötab Tõnu Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo juhtivspetsialistina, siis on ta oma pikaajalise töö jooksul ka tuld kustutanud, töötanud 24 tunnistes valvevahetustes ning olnud Jõgevamaa päästeteeninduse rühmapealik ja operatiivteenistuse osakonna juhataja ‒ direktori asetäitja.

Päästeameti poolt on teatud sihtgrupid ja projektid, mida püütakse koolitustega inimesteni viia. Ennetustööga tegeletakse võimalikult vara, näiteks saavad seda juba lasteaialapsed. „Kui me vaatame, kelle süül toimub kõige rohkem tulekahjusid, siis paraku peale tõdema, et selleks on täiskasvanu. Maakonnas toimub laste süül umbes üks kuni kaks tulekahju aastas,“ ütles Vare.

„Täiskasvanutel on peamiselt kaks põhjust – suitsetamine ja lahtise tule ebaõige kasutamine. Muidugi kõige rohkem tuleõnnetusi juhtub küttekollete ja elektriseadmete tõttu,“ rääkis Tõnu Vare. „Täiskasvanud inimene teab, et tuld võib teha vaid korras küttekoldes ja elektriseadmed peavad korras olema, kuid ta eirab seda,“ lisas ta.

Veerand sajandit ennetustööd

„Kaitse end ja aita teist“ (KEAT) on projekt, mis sai alguse 24 aastat tagasi Jõgevamaal ning siis oli see mõeldud peamiselt põhikooli 8. klassile. Tänaseks on KEAT laienenud üle Eesti ja sihtrühmaks on 6.‒8. klass. Projekti eesmärk on õpetada lapsi eriolukordades oskuslikult käituma. See hõlmab nii esmaabi, ohutut liiklemist, vee- ja tuleohutust, orienteerumist kui ka ellujäämist metsas.

„Aasta jooksul käime kõikides koolides, koolitame õpilasi ja anname neile ohutusalaseid teadmisi, räägime ohutusalasest kultuurist ning igal koolil on õigus välja panna oma võistkond maakondlikule võistlusele. Tavaliselt toimub kahepäevane laager, kus lapsed rakendavad aasta jooksul õpituid teadmisi,“ kirjeldas Vare ja rõhutas, et selle taga on küllaltki hea meeskond ja väga head koostööpartnerid, tänu kellele ongi seda projekti suudetud juba 24 aastat läbi viia.

Vare sõnul sai KEAT alguse 1994. aastal pärast praamlaeva Estonia hukku. Projekti algatajad leidsid, et inimestele, eriti lastele, on vaja anda ohutusalast teavet. „Näiteks Pala bussiõnnetusel oli poiss, kes oskas hästi tegutseda ja võtta autol akujuhe maha, et masin põlema ei läheks,“ ütles Tõnu Vare. „Küllaltki paljud lapsed on tänu sellele esmaabikoolitusele päästnud Eestis mitmeid inimelusid, nad on osanud inimesi elustada ja kiirabile üle anda.“

Oma töös on Tõnul eredamalt meelde jäänud juhus, kui tänavu Udu talus toimunud ohutuslaagris „Kaitse end ja aita teist“ üks õpetaja temaga rääkima tuli. „Ta ütles, et on nüüd õpetajana oma lastega siin, aga aastate eest osales ta laagris ise õpilasena. Ta toetas seda väga ja pidas vajalikuks, et sellist laagrit korraldatakse.“

ANDRA KIRNA
DEIVI SUISTE

blog comments powered by Disqus