Jõgevamaa gümnaasiumi õpetaja Sirli Vijar: „Õpilasse tuleb suhtuda nagu koostööpartnerisse“

Jõgevamaa gümnaasiumi rõõmsameelse ja rahuliku olemisega bioloogiaõpetaja Sirli Vijariga kohtume vaid paar päeva enne seda, kui kooliuksed õpilastele suveks sulguvad. Koolimaja on vaikne ning valges ja hubases klassis, mida jagavad bioloogia ja geograafia õpetaja, vaatame möödunud õppeaastale tagasi.


Sirli Vijar on õpetaja olnud neli aastat: kaks neist töötas ta Viljandis ning nüüd kaks Jõgeval.

Kuidas satub noor õpetaja Jõgevale?

Töötasin viis aastat Viimsis. Teadsin juba sinna minnes, et see on ajutine ja ma ei taha suurlinnas olla. Kui liitusin Noored Kooli programmiga, siis otsisin Tartu lähedale kooli, aga tol hetkel ei olnud seal sobivat. Otsustasin Viljandisse minna, sest Viljandiga seovad mind ka perekondlikud juured. Aga soov Tartusse elama minna oli nii suur, et tegin otsuse sinna kolida. Ja et Jõgevale jõuab Tartust ainult pool tundi rongiga sõites, sobis see minu plaanidega hästi.

Ilmselt ei mõtle iga noor õpetaja maakooli tööle asumisele. Kuid õpetajaid on kõikjale vaja.

Kui vaadata Õpetajate Lehe kuulutustekülgi, siis näeb, et meil on õpetajatest suur puudus, eriti just ääremaa piirkondades. Miks peaks maakooli minema? Ma arvan, et see sõltub inimesest, tema elustiilist ja väärtushinnangutest. Minu jaoks on Jõgeva peaaegu kõige suurem linn, kus ma tahaksin õpetada. Mida rohkem maal ja looduses, seda paremini ennast tunnen. Väikeses koolis on kindlasti suhe õpilastega teine. Sa õpid tundma õpilast palju rohkemate külgede pealt, sest maakooli õpetaja annab tihti mitut erinevat ainet, seega ta kohtub õpilasega tihemini. Lisaks on kontakt õpilase ja tema perekonnaga tihedam kui 1000 õpilasega linnakoolis.

Kas alustavale õpetajale võiks maakool selles osas parem olla?

Ma ei julge öelda, et üks on parem kui teine. Mõlemal on omad plussid ja miinused. See, millise kogemuse saab linnakoolist ja millise maakoolist, sõltub inimesest ja sellest, kui palju temas on tahtmist ja jõudu. Linnakoolis mitmetes paralleelides tunde andes saab kindlasti ainealaselt teise kogemuse.

Te olete Noored Kooli programmi tuutor. Mida see tähendab?

Tuutori põhiülesanne on toetada noort alustavat õpetajat tema arengus ja töös. Minu põhiülesandeks on tundide külastamine. Olen justkui kärbes seinal, kes ei sekku kuidagi tundi. Pärast aitan õpetajal tundi enda jaoks mõtestada ja peegeldada. See on peamine, et õpetaja ise oskaks end ka kõrvalt jälgida. Seda on kohati raske teha, kui seisad klassi ees. Selleks, et see oleks lihtsam, on tugi tagumises nurgas, kes näeb ja kuuleb rohkem, vähemalt teise nurga alt.

Millised on tunnid, mida näinud olete?

Tunnid on seinast seina. Olen näinud tunde, kus suu vajub lahti ja unustan oma töö ära, sest mul on nii huvitav ja ma olen täiesti vaimustuses. On tunde, kus õpetaja tahaks pärast mõne pisara poetada, sest täna ei tulnud kõik välja.

Milliste muredega noored õpetajad enim rinda pistavad?

Üks on töökoormus, mis on alustaval õpetajal kindlasti väga suur. Noored Kooli programmi on läbi väga tiheda sõela valitud need, kes on ambitsioonikad, iseenese vastu väga nõudlikud, pingutavad ja töötavad maksimaalselt. Kui tahad anda endast parima, siis sellest 35 tunnist töönädalas jääb väheks, vähemalt esimestel aastatel.

Rinda pistetakse ka tasakaalu leidmisega, kui palju pühendada tööle ja kui palju lubada endale vaba aega. Tegemist on ka üleüldiste ühiskondlike väärtustega. Kui vaatame ajakirjanduses avaldatud artiklite sisu ja kommentaare, siis ma ei üldista, et kõik inimesed on sellised, aga kuskil on ju nende inimeste kodud ja nende inimeste lapsed käivad kellegi klassides.

Vastutuse võtmise küsimus on siin kindlasti. Kui palju peab võtma lapse õpetamise ja kasvatamise eest vastutust kool ja kui palju peab see olema kodu ülesanne? Lisaks, kui palju peab õppimise eest peab vastutama õpilane ja mil määral on see õpetaja vastutus. Need pole küsimused, mida saab muuta nädala või kuuga, see nõuab ühiskondlike hoiakute ja uskumuste kujundamist. Õpilane peab mõistma, et ta õpib iseenda, mitte vanemate või hinnete jaoks. Aga ma mõistan seda 6. klassi õpilast, kes tegelikult sellest veel aru ei saa ja kelle jaoks põhikooli lõpp on nii kaugel ja ülikool veel kaugemal, ja ka seda õpetajat, kes seal 6. klassi ees seisab ja kellel on mõnikord raske, sest õpilastel on keeruline leida motivatsiooni, kuna kõik muu tundub põnevam.

Tänapäevast õpilast iseloomustab see, et ta leiab infot väga kiiresti ja orienteerub infomaailmas võrdlemisi hästi.

Nii ja naa. Ta arvab, et ta on selles nutimaailmas hästi osav, aga kui talle anda mõni päris ülesanne, siis läheb keeruliseks. Nad vajavad tuge allika usaldusväärsuse hindamisel. Ka selles mõttes, et kas esimesed viis allikat on kõige paremad või peaks veel otsima.

Millised on alustava õpetaja hirmud?

Kindlasti kardab ta teadmatust, et mis päriselt klassi ees saama hakkab. Ma arvan, et see pole alustava õpetaja hirm, vaid üldse inimlik, et kardame eksida. Õpilase arvates teab õpetaja ju kõike. Kui sa suhtud õpilastesse nagu koostööpartneritesse, et me mõlemad õpime, siis on seda hirmu vähem. Aga siiski nad ootavad, et õpetaja on targem. See eksimise ja valesti tegemise hirm on meis olemas, sest oleme tulnud sellisest koolisüsteemist, nagu me oleme tulnud.

Millist tuge alustav õpetaja ootab?

Nii nagu iga inimene, vajavad ka nemad tunnustust, õlalepatsutamist ja ärakuulamist. Noored Kooli õpetajate hulgas on suur tugi lennul, nad kohtuvad iga kahe nädala tagant. See teadmine, et ma ei ole ainus, kellel on raske ja kellel ei tule kõik asjad välja, on hästi oluline. Viimastel aastatel on sellist tugisüsteemi pakkuma hakatud kõikidele õpetajatele. Eelmisel sügisel toimus alustavatele õpetajatele kahepäevane kokkusaamine, kus neid koolitustega toetati. See oli mõeldud omavahel tutvumiseks ja võrgustiku loomiseks, et kui tekib vajadus lohutava sõna järele, siis on need inimesed olemas, kelle poole pöörduda.

Kui varmad on koolid noori õpetajaid enda juurde võtma?

Ma julgeksin öelda, et väga varmad. Kui inimene on valmis õpilaste nimel pingutama ja tööd tegema, siis vanus ei ole määrav. Kui me usume, et õpilane on õppimisvõimeline ja saab kõigega hakkama, siis me peame seda sama uskuma ka õpetajast.

Kui palju Jõgevamaa gümnaasium alustavat õpetajat toetab?

Ma olen tundnud, et olen saanud täpselt nii palju tuge, kui vaja. Siia tulles ei olnud ma täiesti alustav õpetaja, mul oli kaks aastat kogemust. Siiski olid töökoht, koolimaja ja süsteem uued. Paalalinnas õpetasin põhikoolis, siin gümnaasiumis. Kõikidest oma muredest ja rõõmudest olen saanud rääkida.

Kas kavatsete Jõgevale õpetajaks jääda?

Jah. Kõik need plaanid on veel teostamata, mis mul mõttes on. Olles ainega kaks ringi ära teinud, pilt on jälle mingil määral terviklikum. Olen suures ootusärevuses, et kuidas järgmisel aastal kõiki oma teadmisi ja kogemusi ära kasutada, et veel parem õpetaja olla.

Kui 12. klassi õpilased sel nädalal koolist lahkuvad, siis miks nad peaksid minema õpetajaks õppima?

Sellepärast, et see on tähenduslik töö. Selle tööga saab teha midagi olulist ja kasulikku, muuta maailma, mis algab väikestest sammudest ja iseenda muutmisest. Ma tõesti tunnen, et tulen tööle sellepärast, et ma kujundan oma tööga tulevast põlvkonda, ühiskonda, meie riiki ja rahvust. Ma ei usu, et tänapäeva noor on nõus midagi, mis teda ei tõmba, lihtsalt raha pärast tegema. Teiseks on õpetajatöö huvitav. Ma ei kujuta ette, et võiks tulla hetk, kui saan öelda, et ma oskan seda ametit, nüüd on kõik selge ja rohkem pole midagi juurde õppida. Igal aastal tulevad uued õpilased ja meie vanusevahe on järjest suurem. Uued õpilased on teistsuguse elukogemusega ja kasvanud teises ühiskonnas. Selleks, et neid mõista ja suunata, tuleb osata nendega kaasas käia. Kolmas põhjus on see, et kui õpid õpetajaks, siis tööpuudust ei ole.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus