Juulikuus Jõgeval toimunud ilmahuviliste ja äikesevaatlejate kokkutulekul rääkis ilma- ja kliimateadlane Ain Kallis tornaadodest ehk trombidest. Kuigi tornaadod ei ole Eestis väga sagedased loodusnähtused, asub just siin üks vähestest maailma tornaadoalleedest, Lätis algav ning Virumaal lõppev Baltimaade tornaadoallee, mis läbib ka Jõgevamaad.
Suurtele tormidele ja tornaadodele on Ain Kallise sõnul Eestis nii rahva hulgas kui ka ajakirjanduses alati palju tähelepanu pööratud. Ka päev enne ilmahuviliste kokkutulekut pidi ta näiteks kahele ajakirjandusväljaandele kommenteerima Eestis nähtud vesipüksi. “Sooviti teada, kas need on erakordsed nähtused, kas nad on ohtlikud ja mida nad endaga kaasa võivad tuua,” rääkis Ain Kallis, kes nende kõnede ajal ise äikesetormi eest põgenes.
1967. aasta torm vaikiti maha
Samas nõukogude ajal suurtest loodusõnnetustest ametlikult väga palju juttu ei tehtud. “Suuri looduskatastroofe ja kahjustusi sel ajal ei esinenud,” meenutas Kallis. “1967. aasta augustitorm, mida me nimetame sajandi tormiks, vaikiti tollal ajakirjanduses praktiliselt maha. Pärast räägiti vaid metsameeste töökangelastegudest Loode-Eesti laastatud metsade ülestöötamisel. Eesti Loodus oli esimene väljaanne, kus ilmusid artiklid tormi tekitatud kahjudest.”
Ain Kallise sõnul on õhukeeriste suguvõsa päris suur, alates pisikestest tolmukuraditest kuni troopiliste tsükloniteni välja. “Tugevatele ja palju kahju tekitavatele loodusnähtustele on Eesti folklooris antud ligi kolmkümmend erinevat nimetust: tuulepöörised, ebajalad, vihelikud, tuulispasad, vesipüksid jne. Samas ütlevad mõned uurijad, et ilusam oleks kasutada sõnu vesipasad ja tuulispüksid.”
Kuigi tavaliselt on kasutusel termin “tornaado” ning arvatakse, et tromb on sellest väiksem, on tegelikult tegemist sünonüümidega. Tromb ehk tornaado on väikese läbimõõduga, kuid väga intensiivne õhupööris, mille keskmes on õhurõhk normaalrõhust tunduvalt madalam. Tornaadod tekivad, kui soojad ja niisked tuuled saavad kokku palju külmemate ja kuivemate õhumassidega.
“Tuule kiirus pööristes on kuni 140 meetrit sekundis või isegi rohkem,” lausus Kallis. “Tuule kiirust on aga väga raske määrata, sest kõik anemomeetrid, mis on tornaadode teele jäänud, on purunenud. Seetõttu on leiutatud mitmeid pisikesi aparaate, mida püütakse jätta tornaadode teele. Paar tükki on neist ka ellu jäänud ning andnud väärtuslikku informatsiooni selle kohta, milline on näiteks õhurõhk tornaadode sees.”
Klassikalised tornaadod lehtrikujulised
Tornaadode tugevust määratakse Fujita-Pearsoni skaalal. 2007. aastal kasutusele võetud täiustatud Fujita skaalal (EF-0 kuni EF-5) on kõige nõrgem mõõdetav tornaado F0, kõige tugevam aga F5. “Ameerikas võib esindeda ka kõige tugevamaid keeristorme, meil jäävad nad aga 0-3 vahele ning tavaliselt on 0-1,” selgitas Ain Kallis.
“Klassikalised tornaadod on lehtrikujulised, ulatuvad maapinnani ja tekitavad seal purustusi,” lausus ilmateadlane, kes on ka ise ajakirjanduses välja öelnud, et tema unistuseks on tornaadot näha. “Maailmas on mitu piirkonda, kus neid esineb tavapärasest rohkem. Kõige tuntum on Ameerika Ühendriikides Texasest kuni põhjosariikideni kulgev Tornado Alley. Teine selline piirkond on Lõuna-Ameerikas, kus selle nimeks on Corredor dos tornados da América do Sul ja selle moodustavad mõned Brasiilia osariigid, Argentina, Paraguay, Uruguay kesk- ja põhjaosa ning Boliivia lõunaosa. Viimasel ajal on rääkima hakatud Inglismaa kaguosas olevast tornaadode alleest, neljas sellelaadne piirkond asub aga just siinkandis.”
Baltimaade tornaadoallee algab Lätist Kuramaalt ning kulgeb üle Lõuna-Eesti, Tartumaa ja Jõgevamaa Virumaani. Esimesena mainis seda piirkonda baltisaksa päritolu Eesti meteoroloog ja keeristormiuurija Johannes Peter Letzmann (1885-1971). “Enne teist maailmasõda oli Letzmann maailmas üks tuntumaid tornaadode uurijaid,” rääkis Ain Kallis. “Ta uuris varasemaid keeristorme ja tormikahjustusi ning tegi sellel alal isegi laborikatseid, millega läks tornaadode uurimise ajalukku.
1937. aastal koostas Johannes Peter Letzmann koos sakslase Harald Koschmiederiga rahvusvahelise meteoroloogiaorganisatsiooni keeristormiuurimise juhendi, mis avaldati ka meteoroloogilises ajakirjanduses. “Sellega oli ta oma ajast kaugel ees,” ütles Kallis. “Vahepeal unustati ta aga ära ning alles 1990. aastatel tõi ameeriklane Richard Emil Peterson tema teadustööd jälle avalikkuse ette. Letzmanni tööde taasavaldamine tekitas isegi USA teadusajakirjanduses tõelise furoori.”
Uuris koos Tarandiga Eesti tornaadosid
Varem arvati USAs, et sellist metoodikat ei saa nad tornaadode jälgimiseks kasutada, kuna seal eelistati neid eemalt vaadata, mitte uurida. “Kui praegu loetakse Ameerikas kuni tuhat tornaadot aastas, siis 1930. aastatel arvati, et neid on igal aastal vaid umbes 150,” märkis Ain Kallis. “Vahepeal oli isegi ajavahemik, kus oli keelatud sõna tornaado kasutamine ilmaennustuses, kuna arvati, et see põhjustab inimestes ilmaasjata kõhedust ja paanikat. Öeldi, et mõnikümmend inimohvrit on väiksem kahju kui see, mis tekib paanika tulemusel.”
Ain Kallis on koos Andres Tarandiga püüdnud kokku võtta Eestis tegutsenud tornaadod. “Oleme püüdnud ajakirjandusest otsida selliseid andmeid, kus on kirjeldatud trombe, tornaadosid, tuulispaskasid jne. Kahjuks on tulemusi keeruline interpreteerida, kuna paljudel juhtudel on küll kirjutatud et kuskil oli tuulispask, kuid kirjelduse järgi võib öelda, et see oli pagi või lihtsalt tuulehoog.”
Praegusel Jõgevamaal eelmise sajandi esimesel poolel tegutsenud tornaadodest tõi Ain Kallis esimesena välja 1908. aasta juulis Lustiveres tegutsenud tuulispasa, mis lammutas neli maja.
“1922. aasta augustis läbis Jõgevamaa tromb, mille teekond oli 82 km pikkune,” rääkis ta. “Tartu lähedalt alanud ning Virumaal vaibunud tromb liikus väga kiiresti, 70 km Saarelt Illukani läbis ta Letzmanni kirjelduse kohaselt 105 minutiga. 1931. aasta augustis Pajusis tegutsenud tornaado purustas hooneid, kaduma läks 25 kana ja üks lammas, 1932. aastal murdis tornaado aga Painkülas kakskümmend õunapuud.”
MATI ALEV
