Ülemöödunud laupäeval kogunes Jõgevale Virtuse spordihoonesse üle poolesaja liikumispuudega inimese, et välja selgitada tänavused Eesti parimad bocciamängijad. Eesti Invaspordi Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel siseboccias oli võistlustules kaheksateist kolmeliikmelist võistkonda, kaksikvõidu võtsid Narva tiimid.
Põnevate kohamängudega lõppenud turniiri korraldaja Endre Variku sõnul võistlused väga suuri üllatusi ei pakkunud. “Paremad on ikka need, kes on ka varasematel aastatel eesotsas olnud,” lausus Jõgeva SK Achilleus juhatuse liige Endre Varik. “Mõningane üllatus oli ehk see, et Võru võistkond Ummamuudu lõpetas seekord kolmanda kohaga ning tartlased jäid üldse medalita.”
Ainsa võistkonnana alagrupiturniiri täiseduga läbinud Ummamuudu takerdus plussringi finaalis, kus jäi punktidega 4:8 alla Narva meeskonnale Ordo. Samad vastased said komistuskiviks ka favoriitide hulka kuulunud Tartu esindusmeeskonnale. Oma alagrupis esikoha saanud tartlased pidid kohamängude avaringis tunnistama Ordo ootamatult suurt 9:0 paremust. Plussringi kohamängudes ainult võite tunnistanud Ordo jäi võitmatuks ka meistrivõistluste kullamängus, kus alistati miinusringi kaudu finaali jõudnud Narva 9:2. Meistriks tulnud võistkonnas mängisid Anatoli Novikov, Sergei Veselov ja Sergei Mõtšahh.
Uusi noori mängijaid juurde ei tule
Kuigi Eesti meistrivõistlusi boccias peetakse taasiseseisvumisest alates ning selle ala võistlusi on arvukalt ka Eesti Invaspordi Liidu tänavuses võistluskalendris (siseboccia individuaalsed meistrid selguvad 9. aprillil Paides, mai lõpus võisteldakse väliboccia võistkondlikel ning juulikuus individuaalsetel meistrivõistlustel, lisaks toimuvad augustikuus ka väliboccia võistkondlikud karikavõistlused), on ala Endre Variku sõnul hetkel varjusurmas.
“Vanad tegijad harrastavad ala edasi, kuid uusi ja noori mängijaid ei tule juurde,” lausus ta. “Minu teada Eestis selliseid bocciamängijaid ei ole, kes üritaksid sportliku poole peal edu saavutada. Võistlema küll tullakse, aga treeningprotsessi ei toimu. Ainult Tallinnas käiakse nädalas korra mängimas, kuid seegi toimub rohkem seltskonna mõttes.”
Variku öelduga on nõus ka Tartu Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatuse liige Heldur Otsa. “Murekoht on just selles, et ala juurde ei tule liikumispuudega noored,” ütles Eesti paremate bocciamängijate hulka kuuluv Otsa. “Noortel on praegu teised huvid, keegi ei hakka ennast laupäeva varahommikul üles ajama, et kuskile Eesti teise otsa mängima sõita.”
25 aastat invaspordiga tegelenud Otsa sõnul harrastatakse bocciat küll kogu riigis ning invaspordi aladest on ta kõige suurema harrastajate arvuga, kuid tase väga kõrge ei ole. “Pensionäride jaoks on boccia ajaveetmise viis, aga meisterlikkus sellest väga palju ei tõuse,” lausus Heldur Otsa. “Vana inimene ju väga palju juurde õpi, ainult hädaldatakse, et keegi mängib temast paremini,” lisas ta naerdes.
Oskusi võrreldakse ka naabritega
Eesti bocciamängijad on paaril korral käinud oma võimeid võrdlemas naabritega. “Soomes on bocciavõistlused samuti väga osavõturohked, tase on seal aga väga tugev,” rääkis Otsa. “Meie paremad on käinud seal mängimas, aga me ei saanud mitte ühtegi punkti. See näitab meie taset.”
Heldur Otsa on siiski kindel, et kui alaga tõsiselt tegeletaks, siis tase ka tõuseks. Takistuseks on tema sõnul aga ruumide kõrged hinnad ning ligipääsetavus. “Tartus peame saali üürimiseks maksma 50 eurot tunnis, samuti peame arvestame sellega, et saali oleks võimalik pääseda ratastooliga. Tartus on vaid mõned üksikud sellised kohad, mis meile sobiks, aga kõik need on pidevalt hõivatud. Kui meile antakse treeninguks aeg hommikul kella kuuest kaheksani, siis selleks ajaks ei ole võimalik isegi invataksot tellida, et ratastoolis inimene kohale tuua. Kõik on kinni väikestes nüanssides ning terve inimene ei pruugigi sageli aru saada sellest, miks ei ole võimalik mingit asja arendada.”
Kaheaastase vaheaja järel meistrivõistlusi võõrustanud Jõgeva on Eesti bocciakaardilt tänaseks aga täiesti kadunud. “2000ndate aastate alguses oli Jõgevalt isegi kolm võistkonda väljas ning tiimid olid ka üsna edukad,” lausus Endre Varik. “Nüüd ei harrasta siin bocciat aga keegi ning siin ei ole ka neid, kes võistelda sooviks. Paljud on loobunud ning oma rolli mängib ka vanus.”
Jõukohane mäng liikumispuudega inimestele
Aastaringselt harrastatav boccia on Itaalia päritoluga pallimäng, mis väliselt sarnaneb petangiga. Siseväljakutel mängitakse riisiteradega täidetud pehmete värviliste nahkpallidega, välitingimustes on kasutusel plastmasspallid. Võistkondlikel võistlustel on igal tiimi liikmel kasutada kaks palli, mängu ideeks on saada oma võistkonna pallid esimesena väljakule visatavale märkpallile lähemale kui vastaste pallid. Igas kohtumises mängitakse kuus geimi, võidab rohkem punkte kogunud võistkond.
Bocciat saavad harrastada kõik liikumispuudega inimesed, see on jõukohane ka väga raske puudega ja eakatele inimestele. Kui Eestis toimuvatel võistlustel puude raskusastet ei arvestata, siis rahvusvahelisel tasemel võistlevad sellel spordialal eelkõige ratastooliinimesed. Algselt töötati see mäng välja inimestele, kes kannatavad laste tserebraalparalüüsi all, nüüd mängivad seda aga kõik, kel on probleeme motoorikaga. Rohkem kui viiekümnes maailma riigis harrastatav boccia kuulub 1984. aastast paraolümpiamängude kavva.
EIL võistkondlikud meistrivõistlused siseboccias:
- Ordo (Narva)
- Narva
- Ummamuudu (Võru)
- Viljandimaa IÜ
5.-6. Tartu I
5.-6. Võru RTK
7.-8. Järvakad
7.-8. Buravik
MATI ALEV
