Jõgeva kultuurikeskuses algasid eile XXV Betti Alverile pühendatud luulepäevad “Tähetund”. Et tegemist on juubelifestivaliga, pakuti pärast avatseremooniat kõigile kultuurikeskusesse kogunenud luulesõpradele “Tähetunni” sünnipäevatorti.
“Tähetund” on Jõgeva linna kultuuripilti ilmestanud tõepoolest juba 1993. aastast alates. Kui lugeda ajalehe Vooremaa 1993. aasta 2. detsembri numbrist esimeste luulepäevade kajastust (artikli pealkiri on “Igaühel meist on oma Betti Alver” ja selle autoriks on nüüdseks meie hulgast lahkunud Vaike Käosaar), siis selgub, et toona esinesid luuletruppide kõrval ka üksiketlejad. Juttu on ka sellest, et kultuurikeskuse saal oli külm (toona lihtsalt olid sellised kitsad ajad!), ent luulepäevalistele ei läinud see eriti korda, sest laval toimuv oli olulisem. Saalis ja laval valitsevat õhustikku ja hingust ei olnud ajakirjaniku sõnul võimalik kirjeldada, sest see oli nii eriline.
Ka peaaegu kõigil “Tähetundidel” viibinud Saaremaa ühisgümnaasiumi luuleteatri Krevera juhendaja Rita Ilves meenutas esimeste luulepäevade külma saali.
“Saalis oli vaid kaksteist-kolmteist kraadi sooja ning noortel etendusi vaadates joped seljas ja kindadki käes,” ütles Rita Ilves. “Mäletan, et meil ei läinud makk, millelt muusikat tahtsime lasta, külma tõttu käima. Ja mõni trupp oli laval veel paljajalu! Päris õudne oli vaadata.”
Küsimusele, kas ta oskas 24 aastat tagasi arvata, et “Tähetund” ka kahekümne viienda toimumiskorrani jõuab, vastas Rita Ilves, et ei osanud.
“Mitte et ma korraldajate suutlikkuses oleks kahelnud, aga ma ei oleks arvanud, et noorte huvi luule vastu nii suur võib olla. “Tähetunnist” on kujunenud omaette fenomen. Ja siia tahetakse tulla, sest siin on kodune ja mõnus õhkkond,” kinnitas Rita Ilves.
Vaja fanaatikuid
Tema sõnul on “Tähetund” väga õpetlik nii noortele kui ka nende juhendajatele, sest professionaalne žürii, keda siin Akadeemiaks kutsutakse, annab adekvaatset tagasisidet.
““Tähetunnil” on põnev ka luuletekstide eri tõlgendusi jälgida. Meie käisime esimestel luulepäevadel näiteks Betti Alveri “Pirnipuu” järgi tehtud lavastusega. Hiljem on sama materjali vähemalt neli-viis korda etendatud ja väga erinevalt,” sõnas Rita Ilves.
Mõnusa muigega meenutas ta seda, kuidas mitmel aastal on miski laval üha ja üha korduma hakanud: mõnest luuletusest pärit fraas, aga võib-olla hoopis pill, rekvisiit või kostüümielement.
Kogenud teatrimees ja poliitik Jaak Allik sõnas, et “Tähetundi” võib lugeda luuleteatriks. Ja see, et üks luuleteater Eestis 25 aastat kestnud on, on suurepärane.
“Siia tulevad kokku noored, keda on õpetatud armastama luulet. Ja nad ei oska luulet üksnes esitada, vaid ka kaks päeva hardunult kuulata. Nendest tuhandetest noortest, kes “Tähetunnilt” veerand sajandi jooksul läbi käinud, on kindlasti saanud head inimesed, aga nii mõnesti ka hea näitleja,” tõdes Allik. ““Tähetunni” käivitaja ja käigus hoidja on olnud Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur. Sellise ürituse jaoks on vaja muidugi ka raha ja institutsioone, aga fanaatikuteta pole neist abi. See, mida Lianne kahekümne viie aasta jooksul “Tähetundi” korraldades eesti kooliteatri ja luule heaks teinud on, on inimlik, kunstiline ja pedagoogiline kangelastegu.”
Eriline õhustik
Kui Jaak Allik 1999. aastal esimest korda “Tähetunni” Akadeemias kaasa lõi, oli tema jaoks suurim elamus see, et saalitäis noori oli valmis kaks päeva luulet kuulama. Noorte jätkuv huvi luule vastu on teinud Allikust alalise “Tähetunnil” käija.
“Aastate jooksul on Akadeemias olnud ühtekokku kaheksakümmend inimest, sealhulgas tuntud lavastajaid, näitlejaid, kirjanikke, ajakirjanikke. See on olnud vaimukalt, loovalt mõtlevate inimeste seltskond. Ja nende antud tagasiside on olnud õpetajatele oluline. Meie saame aga luuleetendusi vaadates aru, kuidas tänapäeva noored mõtlevad. Selle pärast tasubki “Tähetunnil” käia,” kinnitas Jaak Allik.
Nagu ikka, anti “Tähetunni” avamisel üle MTÜ Tähetund aastapreemia. Tänavu pälvis selle Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane, Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala üliõpilane Mari-Liis Päären.
“Aastapreemia oli mulle väga suur ja ilus üllatus,” tunnistas Mari-Liis Päären. “Olen ise olnud näitlejana viiel “Tähetunnil”. Ehkki nüüd olen teist aastat kõrgkoolis, olen “Tähetunnil” ikka kohal. Siia toob mind eriline tunne, eriline õhustik.”
Juubeli-“Tähetunni” pidulik lõpetamine on täna kell 15.30.
RIINA MÄGI
