Jõgeval Nurme tänavas tegutseb juba viiendat aastat taaskasutuskeskus. Tähtsal kohal on seal käsitöö. Tõeliseks menukiks on saanud vanadest T-särgi ribadest sõlmitud kaltsuvaibad ning kuuldavasti on keskuse perenaise Helve Härma kootud sokkidele-kinnastele suisa järjekord.
Helve Härma sõnul on neil taaskasutuskeskuses iga aastaga järjest paremini läinud. “Inimesed on meid üles leidnud ning väga meeldivalt üllatunud ja tänulikud, et siin on selline koht,” kinnitas ta. Taaskasutuskeskuses tegeldakse paljude asjadega. “Tegeleme siin kõigega: teeme käsitööd, osaleme projektides, müüme kaupa ning pakume toimetulekusaajatele võimalust töötada,” rääkis Härma. Varem on taaskasutuskeskuses käinud projekti kaudu noored emad.
Vabatahtlik Ghanast
Praegu on taaskasutuskeskuses vabatahtlikuna praktikal Ghanast pärit Georgina. Noor naine on keskuse esimene vabatahtlik praktikant. Helve kinnitas, et kõik käsitööd teha soovivad huvilised on oodatud, abikäsi on alati vaja. “Georgina on hea õppija, ta saab eesti keelest juba päris palju aru. Piisab juba sellestki, et näitan, mida teha, ja juba ta asubki tööle. Ta on väga püüdlik ja pühendunud,” kiitis Helve. Lisaks käsitööle ja klientidega suhtlemisele harjutab vabatahtlik iga päev uute sõnade kirjutamist ja hääldamist. Uusi sõnu on kogunenud mitmele paberile. Georgina sõnul naudib ta tööd keskuses. “Mulle meeldib vaipu teha, aga üldiselt on kogu töö siin meeldiv,” kinnitas Aafrikast pärit vabatahtlik. Praegu on käsil narmastega vannitoavaipade sõlmimine. Vaibaalune kummist ruudustik on ostetud ehituspoest, kogu narmastik tuleb aga taaskasutusest. “Anname vanadele T-särkidele uue elu. Kõik aukudega või kulunud särgid lõikame ribadeks ning kasutame vaiba narmastena. Vaiba tegemine võtab aega – materjali otsimine, lõikamine, erinevate materjalide kasutamine. Mõned särgiribad tõmbuvad krussi, aga ka sirge on ilus. See töö on rahustav ja saad fantaasiat lennutada: triibud, ruudud, loomanäod. Nokitsemine maandab stressi ja sõlmekesed mudivad jalgu,” kirjeldas Helve.
Vaipa on ülimalt lihtne teha ning kõik, kes on taaskasutuskeskusse sattunud, on vaibast vaimustuses, silitavad ning uurivad, kuidas ise sellist teha. Lisaks koob naine kindaid ja sokke, mis on praeguseks kõik otsas. Lõnga nende tarvis saab vanu kampsuneid harutades. Hea mustri saamiseks tuleb ka uusi lõngu kasutada, vahel annetatakse neid tasuta. Ühe lõngakera saamiseks tuleb kampsun üles harutada, vihti seada, pesta ja uuesti kerra kerida. Taaskasutuskeskust külastab päevas keskmiselt 15 inimest: kes otsib siit midagi, kes toob kaupa.
Põnevad uunikumid
Kõige sagedamini tuuakse taaskasutusse riideid. Leidub selliseidki, millel sildid alles küljes. Põnevate leidude seas on mitu kotitäit lasteriideid aastatest 1978–1979. “Kõige vanem oli üks kingapaar, mis oli suisa 1930.–40. aastatest,” rääkis Helve. Kingad leidsid tee rekvisiitide lattu, küllap saavad need jalanõud endale väärika rakenduse.
Siia on jõudnud ka tuttuus sinine koolivormi pihikseelik, mis on nüüdseks muuseumile annetatud. “Tõeline nostalgia on vanad nõukogudeaegsed lauanõud. Selliseid otsitakse, et saaks komplekti kokku. Samas sobivad need hästi ka vanasse talumajja,” lisas naine.
Huvilised leiavad keskusest ka vanu heliplaate, raamatuid ja noote. Sageli käiakse otsimas köögikappe ja kodutehnikat. Neid tuleb Helve sõnul harva ja kõik ostetakse kohe ära. “Leian, et meil on siin normaalsed hinnad. Kui korraliku jope saab kätte 5–7 euro ja T-särgi 1–2,5 euro eest, siis ei ole see kallis.”
Tulevikku vaadates on Helve positiivselt ootusärev. “Kui on aega, siis tuleb “nupsida”, mis teha. Õnneks on ideid palju ja kui on aega, saab need teoks teha. Tahaksin ikka palju vaipu teha ja eriti meeldiks, kui saaksin jälle kangastelgedel kaltsuvaipu kududa,” rääkis perenaine oma unistustest.
MARGE TASUR
