Sõjaajaloo uurimine võib anda selliseid kogemusi, mida oodatagi ei oska. Jõgeva ettevõtja ja militaarajaloo uurija Sergei Jerjomin osales jaanipäeva eel Valgevenes Bresti kindluses toimunud suurejoonelises taaslavastussündmuses, mis kujutas Saksamaa kallaletungi NSV Liidule 1941. aasta suvel. Juuni lõpus viibis ta aga Venemaal Rjazanis, kus toodi maapõuest päevavalgele sõja ajal alla kukkunud lennuki rusud ja lendurite säilmed.
Sergei Jerjomin on militaarajaloo uurimisega tegeleva MTÜ Pommiauk eestvedaja ning nimetatud MTÜ-l on käsil Jõgewa muuseumi uue hoone ja uue ekspositsiooni rajamine. Meestele oli selge, et muuseumi ekspositsioonis peab kajastuma küüditamisteema, sest paljude Eesti inimeste Siberi-tee algas just Jõgeva jaamast. Kui jõuti otsusele, et teemat võiksid illustreerida loomavagun ja NKVD mundris mannekeen, hakati sõjaväevormide teemat valdavat konsultanti otsima. Selline leiti Eesti Ajalooklubist. Ekspert tegi aga huvitava pakkumise. Ta küsis nimelt, kas Pommiaugu mehed ei tahaks saada selliseid mundreid, mida nad ise kanda saavad ning nendega ka rahva ette minna. Selgus nimelt, et Valgevene-Poola piiri ääres asuvas Brestis saab iga aasta 22. juunil teoks sõja alguse taaslavastus, kuhu vajatakse päris suurt hulka tolle ajastu vormides sõjamehi.
“Puhkust oli niikuinii vaja ja otsustasin minna,” ütles Sergei Jerjomin. “Ka meie muuseumis vabatahtliku abilisena kaasa lööv Nikolai Džepka otsustas kaasa tulla.”
Mundrid õmmeldi meeste saadetud mõõtude järgi valmis Valgevenes. Tuleb välja, et seal on väga palju neid, kes hobikorras sõjaväevormide ajalugu uurivad, samuti firmasid, kes ajaloosündmuste taaslavastuste jaoks eri vormide täpseid koopiaid õmblevad. Kui mehed Valgevenes mundrid kätte said, olid nendega kaasas isegi jalarätid ja aluspesu, saabastest ja rihmadest rääkimata.
Taaslavastus sai teoks ajaloolises Bresti kindluses. Sinna olid sisse seatud kaks laagrit: üks nende jaoks, kes kehastasid Punaarmee jalaväelasi, piirivalvureid ja NKVD-lasi, teine nende jaoks, kes mängisid Wehrmachti sõdureid.
“Hetkest, mil, munder seljas, laagriväravast sisse astusime, pidime hakkama käituma sõjaväemäärustiku kohaselt,” sõnas Sergei Jerjomin. “Mundrite osas oldi aga nii norivad, et meil tuli oma vormide rohelised nööbid küünelakiga mustaks värvida, sest NKVD 1941. aasta vormil olid mustad nööbid. Relvade puhul oldi niisama täpsed: taaskehastajatele jagati välja ainult seda marki relvad, mis Bresti kindluse pärast peetud heitluses tõesti kasutusel olid. Relvad pärinesid Belarusfilmi laost.”
Kolmteist minutit
Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja alguse taaslavastust on Brestis tehtud juba kaheksa või üheksa aastat ning stsenaarium on iga kord sama. 21. juuni 1941 oli olnud päikeseline pühapäev, mil paljud sõdurid ja ohvitserid said linnaloa. Inimesed käisid kinos ja jalutasid väljas hiliste öötundideni. Kui Wehrmachti väeosad 22. juuni hommikul kell neli üle piiri tungisid, tekkis paanika ja NKVD-lased pidid hakkama selles korda looma: hoolitsema selle eest, et sõdurid ja ohvitserid kasemattidesse tagasi jõuaksid jne.
“Aga juba taaslavastuse kolmeteistkümnendal minutil tapeti meid kõiki maha,” ütles Sergei Jerjomin.
“Tapetud” ei tohtinud muidugi kohe püsti karata, vaid pidid rahulikult edasi lamama, kuni “sakslased” “puhastuse” ära tegid: kelle pihta sooritati kujuteldav kontroll-lask, kelle suunas tehti täägitorge, kellel soriti taskud läbi.
“Kõik oli nagu ehtsas sõjas,” ütles Sergei Jerjomin. “Tänu sellele mõistsid äkki, kuidas toona kõik võis toimuda. Sõduril oli küll oma lahinguülesanne, aga kas tal plahvatustest kurdistununa ja paanikaolukorras seda täita õnnestus, oli iseasi. Aga kõige vapustavam oli minu jaoks see, et kell neli hommikul oli meid vaatama tulnud kümme tuhat inimest.”
Brestis sai Sergei endale palju uusi tuttavaid, kes profid kas militaarvormide või militaarajaloo alal laiemalt. Et taaskehastajate hulgas oli venelasi, ukrainlasi ja valgevenelasi, oli loomulik, aga seal oli ka slovakke, hiinlasi, korealasi ja jaapanlasi.
“Punaarmee ajaloost huvituvate inimeste ringi avarus oli mulle üllatuseks,” sõnas Sergei.
“Sakslasi kehastamas oli aga päris palju lätlasi ja leedulasi: neil ei tekkinud selles rollis võib-olla nii suurt hingelist konflikti.”
Sergei sõnul valdasid ka teda NKVD mundris olles vastuolulised tunded. Aga mingeid pingeid taaskehastajate vahel ei tekkinud.
“Kõik, kes koos olid, olid sõjaajaloo pühendunud fännid ja see ühendas meid tugevasti. Õhtuti “kees” aga laagris paljurahvuseline kultuurikatel: lauldi vene, jaapani, soome ja muudes keeltes. Tänaval astus minu juurde aga üks vanem naisterahvas ja tänas minu kaudu kõiki taaskehastajaid, et me ajalugu elavana hoiame,” ütles Sergei Jerjomin.
Tema sõnul elab kogu Brest taaslavastuse toimumise aegu selle lainel ning linna tuleb tohutu hulk turiste. Ka ajakirjandusväljaandeid kohal väga palju.
“Sõjaajalugu on Valgevenes suure au sees ja sel alal vahendeid kokku ei hoita. Nii Bresti kindlusest kui ka Minski memoriaalkompleks-muuseumist saime hulga ideid Jõgewa muuseumis kasutamiseks,” ütles Sergei ja lisas, et nii tema kui ka Nikolai Džepka mõõtude järgi õmmeldud NKVD mundreid saab tulevikus näha Jõgewa muuseumis.
Õpivad tehnikat
Loodetavasti saab seal tulevikus näha ka sõja ajal Patjala küla lähedal alla kukkunud Saksa luurelennuki säilmeid. Saadud vihjete järgi hakkasid Pommiaugu mehed lennuki allakukkumiskohta otsima juba kaheksa aastat tagasi. Samuti asuti otsima arhiiviandmeid, mis sündmuse toimumist tõestaksid.
“Uurisime läbi kolm kohta, mis meile kätte juhatati, ent ükski neist ei osutunud õigeks. Samas näitasid arhiividest ja mujalt leitud kirjalikud andmed, et selline sündmus on tõepoolest toimunud ja lennuk peab kusagil olema,” ütles Sergei Jerjomin.
Lõpuks otsustati süstemaatiliselt läbi uurida ruutkilomeetrine territoorium, kust oli kõige tõenäolisem lennuki hukkumispaik leida. Lõpuks tuli appi juhus. Sergei kukkus kogemata auku ja kui seda aparaatidega uurima hakati, selgus, et selles kohas on maa sees poolteist tonni metalli. Leiti ka väiksemaid lennukiosi.
Kuna kõik, mis maapõues asub, kuulub riigile, alustas MTÜ Pommiauk läbirääkimisi kaitseministeeriumi ja muinsuskaitseametiga. Et Pommiauk kuulub ühendusse Eesti Sõjaajaloo Pärand (ESAP), aktsepteerib kaitseministeeriumiga seotud Laidoneri muuseum nende tegevust igati ning nemad näevad hea meelega, et lennuki jäänused üles tõstetaks ning need leiaksid koha Jõgewa muuseumis. Muinsuskaitseametilt pole aga veel rusude väljatoomise luba saadud.
Et operatsioon siis, kui luba saadakse, õnnestuks, on Pommiaugu mehed endale vajalikku tehnikat hankinud ning usinasti õppinud, kuidas lennukijäänuseid (tervet lennukit pole lootustki leida, sest kokkupõrge maaga on selleks liiga tugev) maa seest välja tuua.
“Aja jooksul õnnestus meil tutvuda Pihkva sõjalise kuulsuse keskuse inimestega,” sõnas Sergei Jerjomin. “Nemad hakkasid meid kutsuma lennukite ülestõstmiste juurde. Õpime, kuidas selline töö praktiliselt käib.”
Juuni lõpus toimus Venemaal Rjazanis Suure Isamaasõja aegsete lennukite otsimist käsitlev rahvusvaheline seminar. Eestit esindas seal ainsana Sergei Jerjomin. Kohapeal tehti ka praktilist tööd: võeti pinnasest välja Vene lennuki TB-3 jäänused.
“Ekskavaatoriga lennukirusude kallale ei minda, vaid lennukijäänused n-ö pestakse vee- ja mudapumpade abil pinnasest välja,” ütles Sergei Jerjomin ja lisas, et paradoksaalsel kombel leiti neljapäevase laagri ajal kuuesaja meetri kauguselt veel teisegi sama marki lennuki rusud.
Jerjomin tunnistas, et aärmiselt põnev oli silmast silma kohtuda inimestega, keda ta senini oli teadnud vaid internetifoorumis käibel olevate varjunimede järgi.
“Eestis pole sellist kogemust kuskilt saada, sellepärast tulebki käia Venemaal õppimas. Need tuhat kilomeetrit ei saanud küll asjata maha sõidetud,” kinnitas Sergei Jerjomin.
RIINA MÄGI
