Möödunud reedel Rakveres toimunud EV100 Eesti kergejõustiku meistrivõistlused kolmikhüppes võitis Sander Õunapuu, kes oma trumbiks peab hoopis nõrgemat jalga ning usub, et võidu juures aitas teatud määral ka hiljutine reielihase vigastus.
Emotsioonid võidu kojutoomisest on värskel meistril ülevad ning tuju hea, eriti kuna käesolevale hooajale on pandud ilus punkt, sest tänasest siirdub Õunapuu ajateenistusse. Treenimine noormehe hinnangul soiku ei jää, sest kaitseväes on palju vaba aega, mis on mõeldud just iseseisvateks treeninguteks. „Ma tahan loota, et suvel saan teha hüppeid ja talvel jõudu. Kavatsen järgmisel hooajal edasi võistelda, ei ole küll plaanis praegu lõpetada,” on Õunapuu innukas. Kolmikhüppaja treener Piret Koll rõõmustab medali üle samuti ja kinnitab, et kuna Õunapuu oli üks favoriitidest, mindigi võidu peale välja. „Kolm kuni neli võistlejat hüppas veel samasse kanti, selles mõttes ei olnud kindel võit, aga samas võimetekohane,” kiitis treener medalisaavutust.
Üks tähtsamaid medaleid
Sportlase sõnul on kindlasti tegemist ühe tema tähtsaima medaliga, kuid jääb objektiivseks ja kinnitab, et rahvusvahelises plaanis pole see kõige suurem medal. „Eesti mastaabis on muidugi hea tunne olla Eesti meister,” rõõmustab Õunapuu ning loodab võimalikult tulemuslikult edasi võistelda, olenevalt mida elu edasi toob. Kolmikhüppamisega tegeleb sportlane teist aastat, kusjuures trenni on teinud juba neljandast klassist alates. „See sobib talle kõige rohkem,” kinnitab treener Koll samuti edasisi püüdlusi. 21. juulil suundutakse veel Balti võistkondlikele meistrivõistlustele Jelgavas, kuid võistluslikus aspektis jääb järgnev hooaeg kaitseväkke siirdumise tõttu vahele.
Kulla trumbid
Värske kolmikhüppe meistri trumbiks on üllatuslikult tema nõrgem jalg ehk mitte tõukejalg. „Tavaliselt teevad kolmikhüppajad tugevama jalaga kaks esimest hüpet ja nõrgema jalaga maandutakse kasti ning üldjuhul ongi see nõrgem jalg ka füüsiliselt nõrgem kui tõukejalg. Minul on jalad tugevuse poolest võrdsed, võin mõlema jalaga kaugust hüpata sama palju,” selgitab Õunapuu oma eeliseid, täpsustades, et kolmikus on oluline võimalikult pikk viimane hüpe, mis temale tõenäoliselt ka võidu tõi, sest vahe teise kohaga jäi vaid kuus sentimeetrit. Treeneri sõnul on Õunapuu töökas, võimekas ja kohusetundlik. „Eks tema trump ongi see, et ta suudab teha musta ja rutiinset tööd, mida väga paljud ei suuda,” kiidab Koll, lisades sportlase iseloomujoonteks ka sihikindluse ja järjepidevuse.
Vigastuse kiuste
Jaanuari keskpaigas oli sportlasel tagareielihase osaline rebend, millest taastumine võttis üsna pikalt aega ning mis ka siiani annab tunda. Seetõttu ei saa noormees kaugushüpet teha oma tõukejalaga ning treeningutel harjutatakse teise jalaga hüppamist. „Pidin pingutama, et mitte end uuesti vigastada. Üldkokkuvõttes ma arvan, et see võis tulemusele isegi kaasa aidata, sest sain rohkem tegeleda venitamisega, mis on samuti väga oluline,” oskab Õunapuu halvas ka head näha. Treeningprogramm meistrivõistlusteks oli pigem loomulik, keskendudes rohkem hüppamisele ja jooksuharjutustele. „Pole mõeldav, et iga trenn hüppan ainult kolmikut,” täpsustas Õunapuu, selgitades, et tegelikult võeti üsna vabalt. On oluline, et treeningud oleksid mitmekülgsed, keskendumata vaid ühele alala. Nii heideti ka ketast ja visati oda, mängiti nii jalg- kui ka võrkpalli.
Soodsad tulevikuperspektiivid
Eile hommikul käis noor sportlane kõrgkooli füsioteraapia eriala sisseastumiskatsetel ning enda hinnangul oma edasisi õppimisvõimalusi suureks ei pea. „Eks tulemused saab hiljem, kuid 330 inimest oli viimati kandideerinud ning 30 võetakse vastu,” sõnas Õunapuu muret tundmata, sest valikud tulevikuks on nii sissejäämise kui ka kõrvalejäämise osas positiivsed. „Tahtsingi sel aastal proovida, et kui oleksin sisse saanud, siis oleksin akadeemilise puhkuse võtnud. Kui nüüd ikkagi sisse ei pääse, on mul 11 kuud aega mõelda ja vaadata, mis teha,” on noormees positiivne, kinnitades, et proovib eitava vastuse korral järgmisel aastal jälle.
VERONIKA UIBO
