Tänavune suvi jääb Jõgevalt pärit dirigendile Janne Fridolinile kindlasti kauaks meelde. Aktiivset elu on ta kogu aeg elanud, ent tänavu juunis-juulis kogunes tal umbes kolme nädala sisse neli tähtsündmust: Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktoriõppe lõpetamine, neljanda lapse sünd, debüüt laulupeodirigendina ning kulddiplomi väljateenimine rahvusvahelisel koorikonkursil koos noorte segakooriga Vox Populi.
Kui tänavuse noortepeo peadirigent Heli Jürgenson Jannele kaks ja pool aastat tagasi helistas ning küsis, kas ta on nõus võtma enda peale 2017. aasta noorte laulupeo lastekooride liigijuhi rolli, võttis Janne natuke järelemõtlemisaega.
“Ma juhendan küll ka üht lastekoori, aga rohkem pean end siiski segakooridirigendiks. Küsisin endalt, kas ma suudan ikka sütitada kõige põnevamas eas lastekoorilauljaid ning leida koos kolleegidega neile sobiva repertuaari. Mõistsin, et see on suur väljakutse, aga mulle väljakutsed meeldivad. Nii et ütlesin jah,” meenutas Janne Fridolin.
Lastekoore kandideeris laulupeole rohkesti ning eelproove toimus neile suisa viiskümmend. Nii et lihtne laulupeo ettevalmistusprotsess polnud, küll aga põnev. Rõõm laste säravatest silmadest ja teadmisest, et neile repertuaar meeldib ja nad väga ootavad seda pidu, korvas kõik raskused. Ning lastekooridirigentide minimeeskonnas, millesse peale Janne kuulusid veel Ingrid Roose ja Toomas Voll, tekkis suurepärane sünergia.
Laulupeolt saadud muljed on Janne sõnul unustamatud. Tal olid küll mõned sarnased kogemused varasemast võtta: 2014. aastal oli ta näiteks rahvusvahelise üliõpilaslaulupeo Gaudeamus kunstiline juht ja dirigent ning Jõgeva rahvakultuurifestivali laulupäeva “Jõgeva ja Pedja vahel” kunstiline juht ja dirigent. Aga Tallinnas laulukaare all suurt laulupeokoori juhatada on siiski midagi muud.
“Dirigendipuldi all oma järge oodates läheb suurest ärevusest korraks kõik meelest ja tekib hirm, et sa ei saagi oma laulu juhatamisega hakkama, aga juba trepi kolmandal astmel tõuseb adrenaliin lakke ja kõik asetub oma kohale. Kui seitse tuhat last sinu ees hõiskab ja lippe lehvitab, siis saab südames olla ainult suur armastuse ja õnnetunne ning tänutunne nende inimeste vastu, kes sind laulupeomeeskonda kutsusid,” ütles Janne.
Laulupeo ettevalmistus oli tema sõnul väga hästi juhitud ja mõtestatud protsess ning peo kunstilises meeskonnas valitses sõbralik ja üksteist toetav vaim.
Kui laulupeodirigendi elu on vahetult enne laulupidu niigi pingeline, siis Janne ajagraafikusse tegi korrektiive veel see, et üheksa päeva enne pidu, täpselt jaanilaupäeval, tõi ta ilmale oma neljanda lapse, poeg Ernsti. Aga õnneks oli Jannel hulgaliselt abilisi Ernsti issi, vanaemade ja vanemate õdede näol, nii et peoeelsetel proovidel ja peokontserdil sai ta täie eest väljas olla. Ning tegelikult oli väike ilmakodanik ka ise peo suhtes väga sõbralikult meelestatud. Peopäeval viibis ta küll Lauluväljakul, ent enamasti magavas olekus.
“Kui Ernst nii väga meile tulla tahtis, küllap ta juba teadis, millisesse perre ta tuleb. Et ta oli minu kõhus kõik eelproovid kaasa teinud, oli repertuaar talle juba tuttav ning mõnel peohetkel ta justkui naeratas,” meenutas Janne ja lisas muiates, et ega siis naised vanastigi pikalt nurgavoodis olla saanud, sest talutööd tahtsid tegemist.
Kaarikus Lauluväljakule
Jah, ütleb ju laulusalmgi, et “ema viis hälli heinamaale”. Ainult et Jannel oli heinamaa asemel Lauluväljak. Isegi laulupeorongkäigu tegi ta koos Ernstiga kaasa, sest Janne dirigeeritava noorte segakoori Vox Populi lauljad pakkusid talle võimalust sõita kesklinnast Lauluväljakule väikeses kaarikus, mida vedasid meessoost koorilauljad. Praegu seisab see kaarik Randveres Janne kodumaja õuel.
“Eks paista, kelle me järgmise laulupeo ajal sinna paneme. Vox Populi lauljatel on tegelikult päris palju lapsi – korraliku mudilaskoori jagu,” ütles Janne.
Tema ise on pärit laulupidudega tihedalt seotud perest. Janne ema Maimu Valdmann on olnud ikka laulupidude ajal meie maakonna taidlejate majutuspaiga komandant (tänavu võttis ta Ernsti sündi silmas pidades sellest ametist “aja maha”), isa Ain Valdmann oli aga paljude aastate jooksul meie maakonna laulupeorongkäigu kolonni korraldaja. Ehkki enamik inimesi teab Janne isa kui endist korrakaitseorganite töötajat, on ta hariduselt hoopis puhkpilliorkestri dirigent. Nii et muusikugeeni on Janne ilmselt isalt pärinud.
Muusikakooli sisseastumiskatsetele läks Janne omal algatusel, vanemad pühendas ta asjasse alles siis, kui oli kooli sisse oli saanud. Tänavu kuuekümneaastaseks saavast Jõgeva muusikakoolist on Jannel kõige paremad mälestused. Eriti meeldisid talle õpetaja Liivi Tamme solfedžotunnid, kus sai alati palju nalja ja kus Eda Sterni laulikuid läbi töötades kahehäälset laulu nauditi.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis Janne muusikaakadeemiasse minna, aga muusikakooli lõpetamisest oli tal selleks ajaks kolm aastat möödas ja solfedžos polnud enam piisavat põhja all. Nii jäid akadeemia uksed suletuks ja Janne läks hoopis Tallinna pedagoogilisse seminari.
“Tagantjärele olen õnnelik, et asjad nii kujunesid. Seminar andis mulle hea pedagoogikaalase hariduse ja ka päris head teadmised psühholoogiast,” sõnas Janne.
Nüüdseks on ta läbinud ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia stuudiumi nii koolimuusika kui ka koorijuhtimise alal. Doktorantuuriga sai ta ühele poole tänavu. Lõpuaktus oli kaks päeva enne Ernsti sündi.
Doktorikraadi kaitsmiseks valmistas Janne ette neli kontsertkava ja koostas kirjaliku uurimuse. See kandis pealkirja “Harrastuskoori motivatsioonist ja dirigendi rollist selle kujundamisel noorte segakoori Vox Populi koorimuusikalavastuste näitel”. Doktorantuuri mineku üheks ajendiks oligi Janne soov koorimuusikalavastuste teemat lähemalt uurida, sest ta on õige mitme seesuguse lavastuse sünni juures olnud.
Kõik sai alguse siis, kui Janne oli veel koorijuhtimise magistriõppes. Magistrikontserdiks materjali otsides leidis ta Veljo Tormise tsükli “Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis”. Kooritsükli põhjal lavastuse loomisele kutsus Janne appi Anne Türnpu, kellel on tugev pärimusteatri taust, ja Eva Kolditsa. “Külavahelaule” etendati mitmel pool, kaasa arvatud Veljo Tormise kodutalu õuel Kuusalu vallas.
Katkine Ingerimaa
Tormise loomingut on Janne ja Vox Populi interpreteerinud veel mitmes lavastuses ja ikka koostöös Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga. Üks hinge kriipivamaid kogemusi oli see, kui lavastust “Ingerimaa õhtud” ette valmistades käisid koor, dirigent, lavastajad ja filmigrupp vaatamas, mis Ingerimaast tänapäeval alles on jäänud.
“Ingerlaste ajalugu võttis sünge pöörde juba siis, kui Peeter I nende asualale Peterburi linna otsustas rajada. Praegu iseloomustavad Ingerimaad lagunevad teed ja majad ning katkise hingega inimesed. Ei oska kirjeldadagi seda tunnet, mis meid tabas, kui mõistsime, et kunagisest mitmesaja tuhandelisest rahvakillust on nüüdseks järele jäänudki vaid need, kellega kirikukontserdil või vanadekodukülastusel ühiselt nende laule laulsime. Silmad olid lõpuks pisarais nii meil kui neil,” meenutas Janne.
Veidi teistmoodi, aga niisama ereda kogemuse said tema ja koorilauljad teatris NO99 lavastust “Meditatsioonid Tormisega” välja tuues. Sellega anti viis menukat etendust USAs, kus publikuks olid nii väliseestlased kui ka muud koorimuusikahuvilised.
“Selle lavastuse maailma sisseelamine oli lauljatele algul üpris valulik,” tnnistas Janne.
Ühest küljest oli paljudele võõras meditatsioon kui niisugune (aga selles lavastuses on oluline roll just meditatsioonil ja mantrate lugemisel), teisest küljest tegid lavastajad lauljatega läbi hulga harjutusi, mis tõid lauludes valitsevad emotsioonid lauljaile lähemale. Näiteks surmastseeni meeleolu esile kutsumiseks pandi üks laulja lamama, kaeti ta linaga ning koor laulis hästi aeglases tempos laulu “Juba linnukesed”. Laul on ju iseenesest lõbus, aga sellises situatsioonis olid lauljatel lõpuks silmad märjad.
Janne Fridolin tõdes, et Veljo Tormise muusika on teda köitnud varasest noorusest peale, sest see juhatab meid meie juurteni, mida me tavalises argirutus ei tunneta. Janne on õnnelik ka nende tundide üle, mis tal õnnestus, enne kui lugupeetud maestro meie hulgast lahkus, temaga koos veeta: arutades temaga läbi kontsertidel kasutatavat materjali, paludes luba muusikalise materjali ühel või teisel viisil muutmiseks ning kuulates tema mälestusi ühe või teise teose sünnist.
Erakordselt põnevaks kujunes ka Vox Populi koostöö NO99 lavastajate Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga. Koor osales nimelt nende kahe aasta taguses muusikalilavastuses “Savisaar”.
“See oli lauljatele jälle suur katsumus. Olemata ise küll profid, tuli neil, nagu proffidel, kindlal ajal kindlas konditsioonis olla ning laval endast maksimum anda. Aga projekt oli ääretult põnev ja ilu nimel neelati kõik valud alla,” kinnitas Janne.
Üldse on ta osalenud üheksa koorimuusikalavastuse loomisel ning võib arvata, et materjali oli tal doktoritöö jaoks rohkesti.
“Analüüsisin seda, kuidas saab koorijuht aidata lauljail motivatsiooni leida, aga nii, et ta ka ise motiveerituks jääks,” selgitas Janne.
Tema sõnul pole probleemi lahendamiseks üht kindlat võtit, vaid tuleb leida õige tegurite kombinatsioon sõltuvalt hetke nüanssidest.
“Dirigent oma teadlikkuse ja huumorisoonega on ikkagi olulisim lauljate motiveerija, ent ka repertuaaril on oma roll. Dirigent peab suutma lauljaile selgeks teha, miks peaks repertuaar, mis tema jaoks oluline on, ka neile oluline olema. Selleks on vaja head kommunikatsiooni. Aga hea kommunikeerimisoskus on juhile tegelikult oluline ka teistel elualadel. Dirigendiamet ongi tegelikult natuke autokraatlik, aga tuleb siiski üritada oma asju nii ajada, et kõigil oleks meeldiv.”
Noorte laulupeole viis Janne kuus enda juhendatavat koori: Rahumäe põhikooli kaks mudilas- ja ühe lastekoori, Tallinna muusikakeskkooli poiste- ja kammerkoori ning noorte segakoori Vox Populi. Kooriproovid on tavaliselt õhtuti. Küsisin Jannelt, kas ta oma isiklikke lapsi laulupeo eel ikka üldse nägi.
“Nii suure hulga kooridega töötamine eeldab head ajaplaneerimist. Naeran ise, et teise doktorikraadi võiksin ma saada logistikas,” sõnas Janne ja lisas, et kui on ikka väga suur soov pere ja lastega koos olla, siis saab seda teha ka suure koorijuhikoormuse juures. Teatud perioodidel oli Jannel küll kiirem, siis nägi ta lapsi vähem, aga koju jõudes korraks diivanile istuda ja kallistada jõuti ikka.
Universum ja inglid
Janne tütred, kaheksateistaastane Inger ja kolmeteistaastane Ita, tegelevad juba samuti muusikaga. Inger otsib oma rada popmuusikas. Tal on Janne sõnul huvitav hääl ja hea maitse ning tagataskus terve hulk enda kirjutatud laule. Ent Inger on aastaid tegelnud ka jalgpalliga ning juhendab praegu nooremaid vutihuvilisi Martin Reimi jalgpallikoolis.
Ita õpib Tallinna muusikakeskkoolis tšellot, ent unistab lauljakarjäärist ooperilaval. Kuueaastane Alfons võitis tänavu konkursil Viimsi Laululaps esimese koha, nii et temagi on esimesed sammud muusikamaailma suunas teinud.
Janne kaasa Andreas Väljamäe õppis muusikakeskkoolis metsasarve, ent tänavu sai ühele poole magistrantuuriga klassikalise laulu alal. EMTA lõpuaktusel käisidki Janne ja Andreas käsikäes. Leiva teenib pereisa lauale siiski kinnisvaraarendajana. Tõsi, peatselt võtab Andreas isapuhkuse ja jääb väikese Ernstiga koju.
“Issi on meil lastega väga palju tegelnud ja teab hästi, kui vähe titaga kodus olemine puhkust meenutab, ent ta ise tegi niisuguse ettepaneku ja mõtlesime, et proovime selle variandi ära. Kuna minu töögraafik on suhteliselt paindlik, usun, et saame tulevikus päris palju perega koos olla,” arvas Janne.
Lisaks päris lastele on Jannel ja Andreasel veel üks ühine “laps” – seesama Vox Populi, kellest siinses loos päris palju juttu on olnud. Kuuekümneliikmelises kooris laulab inimesi mitmelt elualalt: ministeeriumiametnikke ja õpetajaid, gümnaasiumi- ja kõrgkooliõpilasi. Et kokku on saanud sarnase veregrupiga inimesed, ongi võimalik neid mitmesugustele “avantüüridele” meelitada. Peale kontsertlavastuste on nendeks ka konkursid.
Kümmekond päeva pärast tänavust noorte laulupidu sõitiski Vox Populi Sitsiiliasse rahvusvahelisele koorikonkursile Il Canto Mediterrane. Vanaemad said Ernsti hoidmisega kenasti hakkama ning Vox Populi naasis konkursilt kulddiplomi ja üldjärjestuses teise kohaga (esimeseks tuli Skowronki tütarlastekoor Poolast). Saadi ka eriauhind Sitsiilia helilooja teose parima esituse ning efektseima koreograafia eest. “Konkurssideks tuleb omandada nõudlikku repertuaari, aga see arendab. Kui ka laulja seda arengut tajub, siis saab järjest keerulisemaid teoseid kavva võtta,” ütles Janne Fridolin ja kinnitas, et koostöö Vox Populiga on teda ennast väga palju kasvatanud ja õpetanud.
“Mul on üldse elus hästi läinud. Mulle tundub, et kui oma südamesoovid universumi poole teele saata ning rahu- ja tänumeeles oodata, siis need soovid ühel heal päeval täituvad, eriti kui mõned head inglid ka kaasa aitavad,” sõnas Janne.
Janne Fridolini elukäik
* Sündinud 23. juulil 1976 Jõgeval
* On noorte segakoori Vox Populi dirigent, Tallinna muusikakeskkooli kammerkoori ja poistekoori ning Tallinna Rahumäe põhikooli lastekoori ja mudilaskoori dirigent ning muusikaõpetaja. Tallinna Muusikakeskkoolis annab dirigeerimise ja partituuri lugemise tunde.
* On lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi 2003. aastal (erialaõpetajaks Ene Kangron) ja koorijuhtimise osakonna Cum Laude 2009. aastal (prof Ants Üleoja). 2017. aastal omistati talle filosoofiadoktori kraad, lõpetades doktorantuuri Tõnu Kaljuste ja Anne Türnpu juhendamisel.
* 1998-2001 töötas segakooris Noorus abidirigendina, 2002-2010 oli poistekoori Revalia dirigent ja 2008-2014 Eesti Muusikaõpetajate Liidu esimees.
* 2002. aastal pälvis Heino Kaljuste nimelise fondi stipendiumi, 2010. aastal tunnustas Eesti Kooriühing teda aasta noore dirigendi ja 2013. aastal aasta muusikaõpetaja-dirigendi tiitliga.
* 2014. aasta oli rahvusvahelise üliõpilaslaulupeo Gaudeamus kunstiline juht ja dirigent ning Jõgeva rahvakultuurifestivali laulupäeva “Jõgeva ja Pedja vahel” kunstiline juht ja dirigent.
* 2017. aasta noorte laulu- ja tantsupeol “Mina jään” oli lastekooride liigijuht.
Heli Jürgenson, XII noorte laulupeo peadirigent:
Tänavuse noorte laulupeo ideekavand nägi ette suure hulga noorte dirigentide meeskonda kaasamist. Kui vaadata seitsetteist laulupeodebüüdi teinud dirigenti, siis Janne Fridolin on teistest tegelikult aste kõrgemal, sest on teistest kogenum, pika koolis töötamise ja muusikaõpetajate liidus tegutsemise kogemusega. Jannest poleks me dirigentide meeskonda komplekteerides kuidagi mööda saanud vaadata.
Teades tema kohusetundlikkust ja põhjalikkust oli mulle selge, et Janne suudab kanda ka liigijuhi vastutusrikast rolli. Ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama, vaatamata sellele, et perelisa oli tulemas. Samas: kui pidu algab, on suurem osa tööst selle heaks juba tehtud. Huvitaval kombel tuli noortepeo ettevalmistusperioodil järelkasvu üsna mitme koorijuhi perre. Loodetavasti tähendab see seda, et tulevikus meie dirigentide read ei hõrene.
RIINA MÄGI
