Kirjanik Indrek Hargla kuulub nende autorite kategooriasse, kelle raamatud kultuuriminister Rein Langi arvates avalikes raamatukogudes kindlasti olemas peaksid olema: ta on eesti autor ja mitme kirjandusauhinnaga tunnustatud. Aga mis veel parem — Harglat armastavad ka lugejad, sest ta on vaimukas ja kaasakiskuv jutustaja.
Kui ulmekirjanduse fännidele on Indrek Hargla nimi ammu tuttav, siis viimastel aastatel on teda hindama õppinud ka laiem lugejaskond. Eriti minevaks “kaubaks” on osutunud tema ajaloolised kriminaalromaanid, milles taustaks keskaegne Tallinn ja peategelaseks mõrvamüsteeriume lahendav apteeker Melchior Wakenstede. Tänu teleseriaalide “Alpimaja” ja “Süvahavva” stsenaristi staatusele on Harglast saanud lausa “kuum nimi”. Mõni ime siis, et nädal tagasi Jõgeva linnaraamatukogus toimunud kohtumine temaga kuidagi ära lõppeda ei tahtnud: küsijaid ja küsimusi oli lihtsalt nii palju.
Nagu mujalgi, küsiti ka Jõgeval Harglalt kõige rohkem Melchiori-sarja kohta. Kui autor sarja 2008. aastal kavandama hakkas, tahtis ta teha Melchiorist n-ö arhetüüpse apteekri, kes tegutseb Tallinnas erinevatel ajalooetappidel, ent jõudis siiski järeldusele, et see peaks olema konkreetne isik konkreetses ajas konkreetse karakteri ja suhete võrgustikuga. Kui talt need parameetrid ära võtta, jääks ta liiga skemaatiliseks.
Samuti ei tohi keskaegne Tallinn olla kirjaniku arvates ainult dekoratsioon kriminaalloole, vaid kuritööd ja nende lahendused peavad olema olemuslikult seotud tollase elu-oluga. Järelikult peab kirjutaja end tollaste oludega kurssi viima.
“Ühtegi kroonikakirjutajat keskaegses Tallinnas kahjuks ei tegutsenud, ent üht-teist kõnelevad tolle aja inimeste ja nende elulaadi kohta ka rae mitmesugused korraldused, mis arhiivis säilinud,” ütles Indrek Hargla.
Loomulikult ei saa ajaloolist kriminaalromaani lugeda kui dokumentaalteost, ent samas oleks lubamatu sinna sisse kirjutada asju, mida sel ajastul üldse eksisteerida või juhtuda poleks saanud. Nii käibki kirjanik aeg-ajalt tuttavatelt ajaloolastelt aru pärimas, kas üks või teine kild sobib keskaegse Tallinna olustikku või mitte.
Melchior läheb kloostrisse
Praegu on Indrek Harglal pooleli Melchiori-sarja neljas osa, mille tegevus toimub Pirita kloostris, mille varemed on üks võimsamaid keskajast pärit maamärke Baltikumis. Samas teame me sellest, mis elu kõnealuse kloostri müüride vahel elati, kaunis vähe. Tõsi, just viimastel aastatel on Hargla sõnul leitud materjale, mis Püha Birgitta auks Tallinnasse rajatud kloostri sünniloosse suuremat selgust toovad. Ning Inglismaal tegutseb tema sõnul veel praegugi üks birgitiinide klooster, mille arhiivis leiduva põhjal võib teha oletusi ka selle kohta, kuidas Pirita kloostri asukad elada võisid.
Jääb üle oodata, millal Hargla uue Melchiori-raamatu valmis saab. Ta ise arvas, et see võiks ilmuda tuleva aasta esimeses pooles. Melchiori-lugusid on hakatud vähehaaval ka teistesse keeltesse tõlkima. Soome lugejaile on Melchior juba tuttav ja päev pärast kohtumist Jõgeva lugejatega oligi Indrek Hargla Hyvinkää publiku ees.
Jõgeval on Indrek Hargla loomingus tegelikult eriline koht, sest üks tema ulmejuttudest kannab pealkirja “Jõgeva elavad surnud”. Tõsi, suurem osa loo sündmustikust leiab aset mitte Jõgeval, vaid Kassinurme mägedes, kus võetakse rollimängijate ja taaskehastajate osavõtul üles õudusfilmi. Võtete ajal hakkavad aga tegelikkuses toimuma enam-vähem needsamad asjad, mis filmi stsenaariumis ette nähtud olid. Stsenaariumi autorist, Jõgevalt pärit õuduskirjanikust Kooljas Nightist kõnelevad tekstiosad manavad lugejale kohe silme ette Agur Karukäpa kirjanikunimega Maniakkide Tänav. Tema ja Indrek Hargla on ammused tuttavad.
Rohkem inseneritöö
“Selles, et “Jõgeva elavad surnud” ilmavalgust nägi, ongi suuresti süüdi Agur, kelle kaudu Kassinurme mäed ja rollimänguteema on mulle lähedasemaks saanud,” ütles Indrek Hargla. ““Jõgeva elavaid surnuid” kirjutades laenasin Aguri üles ehitatud kirjanduslikust “universumist” mõningaid elemente ning ehitasin nendele üles oma loo. Tulemus sai natuke lõbus ja natuke õudne. Olen seda lugu hiljem mitu korda üle lugenud ja aru saanud, et see meeldib mulle endale natuke rohkem kui mõned teised lood. Sellele võiks tegelikult kunagi järje kirjutada.”
Seriaali “Alpimaja” stsenaariumi kirjutas Indrek Hargla produtsentide Ken Saani ja Ivo Uukkivi tellimisel.
“Kui nad rääkisid, et tahavad teha seriaali, mis on ajendatud Veerpalu dopingujuhtumist, ütlesin ma algul, et pole huvitatud. Hiljem leidsime siiski variandi, mis mulle sobis: et asi algab küll dopingust, ent edasi tulevad juba teised kihistused, nagu ühiskonnaga manipuleerimine jne. “Süvahavva” stsenaariumi pakkusin aga juba ise välja ning see võeti ka vastu,” ütles Indrek Hargla.
“Alpimaja” oli algselt plaanis teha kuus osa, ent raha jätkus ainult viie jaoks. Seriaalitegemine Eestis ja Ameerikas erinebki tema sõnul eelkõige kasutada olevate ressursside erinevuse poolest. Meil võetakse näiteks pilt üles enamasti kahe, Ameerikas viie-kuue kaameraga. Viimasel juhul saab pildirida loomulikult tempokam ja mitmeplaanilisem.
“Filmimaailm on lummav ja sõltuvust tekitav, ent ka väga väsitav,” tunnistas Indrek Hargla. “Seriaalistsenaariumi kirjutamine sarnaneb aga pigem inseneri- kui kirjanikutööga: sada asja tuleb omavahel klappima saada ning vaimul vabalt lehvida laskmise asemel konstrueerida seda, mida sult oodatakse. Kui pärast seriaalistsenaariumi kirjutamist saad taas romaani kallale asuda, on see tõeline mõnu!”
Kirjutamiseks on juristiharidusega Indrek Harglal alates tänavuse aasta aprillist rohkem aega kui varem, sest ta otsustas lõpetada oma 19 aastat kestnud diplomaadi- ja ametnikukarjääri välisministeeriumis ning hakata vabakutseliseks kirjanikuks. Küsimusele, kas välisteenistuses kogetu võiks kunagi leida väljenduse ka mõnes spiooniromaanis, vastas Indrek Hargla ehk õigemini Indrek Sootak (see nimi seisab tal passis) eitavalt: töö välisministeeriumis oli tema jaoks tavaline kontoritöö, mis kirjutama ei inspireerinud.
“Selle kirjeldamine, mis mind iga päev ümbritseb, ei pakugi mulle huvi,” ütles ta. “Erinevate “universumite”, fantaasiate segamine on palju huvitavam.”
Indrek Hargla sõnul pole iga kirja pandud lugu veel kirjandus. Kirjanduse nime väärib see tekst, mis suudab inimest mõjutada, milles on mingi jõud ja köitvus.
“Need omadused tulenevad aga lihtsusest ja selgusest, mitte hämarusest ja segadusest,” nentis ta.
i
RIINA MÄGI
