Imeline tükike ehedat loodust Laelatus

Kas teadsite, et just Läänemaal Virtsu lähedal Laelatu puisniidul asub ruutmeetri suurune maalapp, kus aastal 2001 kasvas 76 liiki soontaimi, lisaks veel samblaid.


Tegemist on Eesti ja ka kogu Põhja-Euroopa rekordiga. Sarnaseid numbreid on leitud veel Venemaalt metsastepist. Maailma tippmark peaks olema 88 liiki ruutmeetril ja selline kooslus on leitud Argentiina mägedes.

Muide sama kohta on botaanikud iga viie aasta tagant uuesti üle vaadanud, mullune parim tulemus oli 64 liiki ühel ruuutmeetril.

Puisniidul liike vähemaks jäänud

Kokku on Laelatust leitud ligi 600 liiki taimi, viimane inventuur aastatel 2011 ja 2012 andis paraku poole vähem liike, teab botaanik ja Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk. Ühelt poolt on puisniidu taimkate aastakümnetega tugevasti muutunud, paremad kohad on küll säilinud, kuid liikide mitmekesisus on kahjuks vähenenud.

Toomas Kukk teab, et väheneb nii keskmine liikide arv puisniidul kui ka kogu liikide arv. Põhjuseks on tema hinnangul puisniidu tihedamaks muutumine. Puud aastate jooksul kasvavad ning hakkavad kümne-kahekümne aasta pärast varjutama. Paratamatult tuleb puistut vähendada.

Ka praegu on Laelatu puisniidul puid, millel on paelad ümber seotud, see tähendab, et need tuleb maha võtta. Kuid tänapäeval käivad asjad aeglaselt. RMK-l on tööplaanid ja hanked, loodetavasti läheb tänavu talvel siiski suuremaks saagimiseks. Kui talve muidugi üldse tuleb.

Teine põhjus, miks taimeliike aina vähemaks jääb, on puisniidu tagamaa. Kahjuks on Laelatu kandis majandatavaid niite väga vähe alles jäänud. Viiskümmend aastat tagasi karjatati Laelatu puisniidul pärast heinategu ka loomi, loomapidamine on aga selles piirkonnas ammu lõppenud. Ühel puisniiduosal on küll veel lambaid peetud, aga see on olnud ajutine ja ebapiisava koormusega.

Toomas Kukk on Laelatu puisniidul töötanud kolmkümmend aastat. 1987. aastal lõpetas ta 11. klassi, tema juhendaja õpilaste teaduslikus ühingus oli Kalevi Kull, kes tegi Laelatus välitöid ning kutsus poisi sinna.

Laelatu puisniidul kasvab kokku üle 30 kaitsealuse taimeliigi, kellest mitmel on suured populatsioonid nagu näiteks valge tolmpea. Tegemist on mandri-Eesti peagu ainsa leiukohaga, kõik ülejäänud kohad on Saaremaal. Laelatu puisniidul kasvavad veel kaunis kuldking, kärbesõis, punane tolmpea ja paljud teised kaitsealused liigid.

Hooldustöid tuleb teha käsitsi

Kui kaitsealuseid liike on nii palju, miks seda piirkonda ei suudeta siis majandada? Suurte pingutustega on seni suudetud Laelatu puisniitu hooldada, sest töö tuleb teha käsitsi, hein niita ja kokku panna. Hooldaja on kuuldavasti lubanud tänavu viimast aastat kümne hektari suurust Laelatu puisniitu majandada.

Laelatu on puisniiduna märgitud kolmesaja aasta tagusel Virtsu mõisamaade kaardil. Selle piirkonna kõrgeim koht hakkas ilmselt umbes kaks tuhat aastat tagasi väikese saarena merest tõusma. Laelatus on koguaeg peetud loomi ning samuti ka heina tehtud.

Raudteetamm, mida praegu tarvitatakse Laelatusse jõudmiseks, ehitati 1931. aastal. Tegemist oli Rapla-Virtsu kitsarööpmelise raudteega, mille Ivo Linna on kuulsaks laulnud ‒ aasta hea oli 65, rong Virtsu veel sõitis, sest seal oli jaam… Rong sõitis Virtsu möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpuni.

Puisniitu on Laelatul taastatud talgutega. Kui puisniitu pärast taastamist majandama ei hakata, on taastamine mõttetu.

Kõige paremini uuritud puisniit

Laelatu puisniit on Eesti kõige tuntum puisniit, kus on tehtud kõige rohkem teadustöid. Tegemist on meie ühe põhjalikumalt tundma õpitud piirkonnaga. Mitte ainult taimkatte, vaid ka tigude, putukate, sammalde kohta on aastakümneid andmeid kogutud.

Laelatu puisniit võeti looduskaitse alla aastal 1958, sarnaselt kõikidele teistele puisniitudele keelati ka seal alguses niitmine. Õnneks saadi kiiresti aru, et see keeld kahjustab kaitstavaid taimi. Kui kaitsealal algul ulatus puisniidu pindala umbes 150 hektarini, siis nüüd on sellest alles jäänud umbes 10-15 hektarit, mida suudetakse niita. Mitmekesisuse hoidmiseks peaks puisniidu pindala aga olema tunduvalt suurem, et taimed saaksid vabalt levida. Näiteks kui üks aasta on vihmane, siis mõjub see kuiva koha taimedele halvasti, nad ei pruugi viljuda. Pärast mitut niisket aastat hakkavad taimkattes vohama niiskemat kohta vajavad taimed. Seega on liigirikkuse püsimiseks vaja pidevat taimeseemnete “ringlemist” ühelt niisulapilt teisele. Muutused taimestiku koosseisus on tegelikult üsna kiired, teab Toomas Kukk.

Kaljo Pork hakkas aastal 1960 Laelatus oma katseid tegema. Ta oli väljapaistev niiduteadlane, kellest praegu eriti palju ei teata. Mees tegi väga palju välitöid, pärast tema lahkumist jäi palju andmeid ja proove. Porgile on pandud Laelatu välibaasi juurde mälestustahvel. Porgi mõte oligi Laelatusse välibaas rajada, sest ta teadis, et tegemist on väga liigirikka paigaga. Aastal 1984 valmis puust rookatusega kahekordne maja, mis 2007. aastal maha põletati. Professor Kristjan Zobel aga suutis raha leida, et bioloogiajaam uuesti üles ehitada.

Kaljo Porgi püsi-proovialad on siiani looduses olemas, kokku 12 proovilappi, ühe lapi suurus 10×30 meetrit. Nende lappide seiramist jätkatakse igal aastal. Toomas Kuke sõnul näitavad Kaljo Porgi proovilappidelt võetud nn pihuproovid (võetakse pihutäis taimi ning lõigatakse kääridega lahti – H.L.), et liigirikkus taastub üllatavalt aeglaselt. Laelatu taimkatte lopsakus on suurenenud ja see viitab toitelisuse kasvule. Tegemist on kindlasti ka õhusaastega. Aga ka puisniidul olevad puud on suuremaks kasvanud, mis on niidu niiskemaks muutnud, päikest pääseb vähem läbi. Muutused taimkattes on hästi näha proovilappidelt.

HELVE Laasik

blog comments powered by Disqus