Kärstna mõisa tamme alla tekkis murule kummaline ring, mõnes kohas ladestuvad soolad ringi kujuliselt ja soolases pinnases ei kasva taimed, astronaudid märkasid Baikali järve jääl kummalisi ringe… Neid viimaseid nähti 2009. aasta kevadel, on olnud ka 1985. ja 1994. aastal. Ringide diameeter kuni seitse kilomeetrit ja nähtavad isegi kosmosest. Nende teket on seletatud kalda piirkonnas vee erineva temperatuuriga ja sellest tuleneva jää purunemise ja kuhjumisega, Kuid miks niisugune ring tekkis ka palju külmemas järve osas? Siis arvati nähtusel olevat seos kuumaveeallikatega. Ufoloogid usuvad, et need on tulnukate veealuse tegevuse tagajärg, no tore mõte küll tulnukate poolt, kas nad on anaeroobid – ei vajagi hapnikku? Nojah, kes seda teab, kuidas neil selle hingamisega on, paistab, et on naljavennad ‒ tahavad meile vingerpusse teha.
Üks seletus oli, et metaan, vabanedes järvepõhjast, võib mingi jõu ajel võtta suure ringi kuju ja jääd sulatada. Tõenäoselt on neid ka varem tekkinud, aga märgata sai neid alles siis, kui tuli lennundus ja kosmoseajastu. Venemaa loodusvarade amet on juba kaua hoiatanud järve ääres elavaid inimesi ja seal seilavaid laevu suures koguses vabaneva metaani eest. Mismoodi, ei selgu sellest kirjatükist. Kuskil oli salapärane must ring taevas, teisal ringseks pilveks maskeerunud UFO…
Kui kodule lähemale tulla, siis 2005. aastal avastas üks perenaine Virumaal karjamaal terve rea rohuringe, millest suurima läbimõõt oli viis meetrit. Ümberringi on rohi nigel, ringides vohab kõrge ja lopsakas rohi. Peremees oletas, et lopsakus tuleb pudulojuste väetamise-tööst, aga ringid olid ka mäeveerul, kus loomad ei käinud. Teadlased kinnitavad, et lopsakas rohi hakkab kasvama vana seeneringi osas, mille surnud seeneniidid annavad pinnasele rohkelt toitaineid. Tol korral kommenteeris juhtumit seenevana Erast Parmasto, kel oli kahju, et seeni polnud – ta soovis liiki määrata, arvas, et võib olla kevad-võluheinik. Tal kahju, et seeneringe on vähe uuritud. Tal oleks hea meel, kui ring tähistataks ja järgmistel aastatel võrreldakse olukorda, nii saaksid inimesed aidata teadlasi vaatlustel.
Jõudsingi välja sinna, miks hakkasin ringide kohta lugema – minu hea naaber näitas oma mändide all kaht eri liiki seeneringe, kusjuures väikeste valkjate viljakehadega seentel oli kohe kaks ringi, väline tekkinud varem ja järgmisel päeval sisemine ring. Kahekordsest ringist samal aastal pole ma kuulnud, ühe läbimõõt oli meetri kanti, teisel vähem.
Aga tal oli veel üks poolik ring, kus ilutsesid suure viljakehaga lillakashalli kübaraga ussidest puutumatud seened. Makroskoopilisi seeni on lihtsam määrata, selle tuvastasin küll lillaks ebaheinikuks ja kirjas veel, et hea söögiseen. Aga me ikka ei võtnud neid pannile, mis teha, oleme konservatiivid.
Inimkond on igasuguseid ringe armastanud, näiteks Stonehenge, iidne observatoorium, kus mõistatust veel küll, nisupõldude müsteeriumide esimesed sõõrid ilmusid 1960ndatel. Need avastasid ufoloogid, nimetasid neid UFO-de pesadeks. Alles 1980. aastal ilmusid Inglismaale tohutu suured sõõrid. Insener Colin Andrews kirjutas raamatu “Sõõrid nisupõllul”, neid ringe on leitud paljudest kohtadest Inglismaal ja ka Austraalias… Tihti on moodustunud kauneid mustreid, viljapead oleksid nagu kammitud “energiakammiga”, nii et kujuneb siluett, disainitöö toimub öösel. Niisuguste piktogrammide kohta ei osata muud arvata, kui et eksisteerib mingi kõrgesti organiseeritud mõistus, mis kasutab meile tundmatut energiat. Veel on arvatud, et need on tundmatu intellekti läkitused, mida me ei mõista, mõni kelkija on teatanud, et tema tegi… Üks soovis mõnd sõõri ja järgmisel päeval oli see tema põllule ilmunudki – nagu intuitsioon oleks mängus olnud. Neid on peetud ka meteoroloogilisteks nähtusteks. Nagu igasugustest häädest asjadest, tehti neistki võltsinguid. Sõõrides on tunda energiavoogu ja sellest sünnib heli, kord läks kaamera sellel kohal põlema…
Seenering aga, mida ka nõiaringiks kutsutud, kujutab endast mingi üht liiki seent, mille viljakehad paiknevad ringikujuliselt. Alguse on see saanud seeneeosest, mis idanemisel alustab kasvamist. Kui mingeid tõkkeid ees ei ole, siis kasvab seeneniidistik igas suunas enamvähem ühtlase kiirusega, liigist ja tingimustest sõltuvalt 5-25 cm aastas. Enamus seeneringe on katkendlikud, sest laiemaks kasvades jääb ette mõni teine seen, puu või midagi muud. Takistuste puudumisel, näiteks heinamaal, näeb väga korrapäraseid ringe.
Maalehest sai loetud uskumatut lugu, et mõni aeg tagasi ühes talus kasvas kolmandat aastat hiid-lehtervahelike ring, mis kuivatas oma teele jäävad kuusehakatised. Kohati oli seeni nii palju lausa üksteise otsas, et ei saa kokku lugedagi. Kolme aastaga suretasid need seened kuus kuuske ära, aga noored männid pidasid vastu. Mükoloog Kuulo Kalamees teab, et nimetatud seen eriti sage pole ja antibiootikumide sisalduse tõttu on ravitoimega. “Seenering” on meile tõlgitud saksa või vene keelest, seal on nendega seotud palju huvitavaid ja armsaid lugusid nõidadest ja haldjatest, kelle tallatud ringmängurajad need olevat. Meie neid muistendeid ei tea, aga toreda nime võtsime küll üle.
EHA NÕMM
