Tartul on olnud linnakirjanik alles mõned kuud, Põltsamaal aga juba aastaid. Tõsi, kuusteist aastat tagasi Põltsamaale kolinud Henn-Kaarel Hellatile pole keegi ametliku linnakirjaniku tiitlit andnud ega maksta talle ka linnakirjaniku stipendiumi, ent ta on selle linna kultuuripildis nähtav ja linlaste poolt armastatud. Möödunud kolmapäeval tähistati Põltsamaal Hellati 85. sünnipäeva.
Kirjamehe ja linna vaheline suhe andis näo ka Põltsamaa raamatukogu eestvedamisel teoks saanud juubelisündmusele: seal valitses soe, vaimne ja vaimukas õhkkond. Hakatuseks mindi Ants Paju rajatud Sõpruse parki, kuhu Henn-Kaarel 2010. aastal puu istutas. Tõsi, toona mulda saanud saarepuu läks kahjuks hingusele, ent aasta hiljem asemele istutatud tamm kogub kenasti jõudu.
Sealsamas tammehakatise juures tegi Põltsamaa raamatukogu teenindusspetsialist Aive Nurmekivi lühikese ülevaate Hellati elu- ja loometeest. Kirjanik on sündinud Viljandis, ent elanud elu jooksul üsna mitmes paigas: Tallinnas, Viljandi lähedal Päril Kannikmäe talus (selle sai Henn-Kaarli ohvitserist isa Vabadussõjas osutatud teenete eest), Tartus ja mujal. Ta on pidanud mitmesuguseid ameteid Tartu linna peaarhitekti büroo latipoisi omast kuni kirjanike liidu Tartu osakonna sekretäri omani.
Põltsamaale oli Henn-Kaarlil aeg-ajalt asja ka siis, kui ta seal veel ei elanud. 1970. ja 1980. aastatel tegutsesid nimelt mitmel pool kirjandusklubid ja Hellat juhendas nii mõndagi neist, sealhulgas Jõgeva rajoonilehe Punalipp juures toiminud klubi Sõna. Et klubi liikmete hulgas oli päris mitu põltsamaalast, saadigi aeg-ajalt kokku Põltsamaal. Viimased kuusteist aastat on see olnud kirjaniku kodulinn.
Põltsamaa raamatukogus ja kunstiseltsis on Henn-Kaarel omainimene. Raamatukogus on ta olnud esimese salongiõhtu külaline, hea abimees kirjandusfestivali Prima Vista Põltsamaa-päeva sisustamisel jne.
Inimese tegemine
Kui keskmine kirjandussõber teab Hellatit eelkõige tema 1970. aastate teisel poolel Mirabilia sarjas ilmunud kaheosalise ulmeromaani “Naiste maailm” kaudu, siis Aive Nurmekivi kinnitas, et nii tema kui ka paljude Põltsamaa raamatukogu lugejate lemmikuks on hoopis Hellati meenutuste sari “Inimese tegemine”, millest 2002-2008 ilmus viis osa. Sari peaks jätkuma, ent kirjutamisse on paraku pikem paus sisse tulnud.
“Ma olen Henn-Kaarlit ikka tagant torkinud, et visaku see kirjutusmasin lõpuks nurka ja võtku arvuti ette — siis saaksid järgmised teosed kiiremini valmis,” sõnas Aime Nurmekivi.
Juubelisündmus läks edasi Põltsamaa kirikla saalis. Seal esitasid sünnipäevalapse luuletekste näitleja Andres Ots ning Põltsamaa ühisgümnaasiumi noored Keiu Kessi juhendamisel. Muusikalisi vahepalu pakkusid Põltsamaa muusikakooli õpetaja Margit Haamer (viiul) ja kontsertmeister Ülle Noormägi. Ent jätkusid ka sõnavõtud.
Praegu ajakirja Looming peatoimetaja ametit pidav Janika Kronberg meenutas, et Henn-Kaarel Hellat oli esimene kirjanik, kellega tema, Lõuna-Eestist Tartusse õppima tulnud noormees, 1982. aastal isiklikult tuttavaks sai.
“Tartus tegutses siis tudengite kirjandusklubi Luule Vile ning kooliõe Kauksi Ülle kutsel läksin minagi sinna,” ütles Kronberg. “Henn-Kaarli läbitungiv pilk tundus esialgu hirmutav ja lõplikult pole see hirm veel praegugi kadunud. Tänagi kutsus ta mind vahepeal saalist välja ja tegi mõned õigustatud märkused Loomingu kohta.”
Janika Kronberg tõdes, et õppida saab õpetajatelt, aga õppida saab ka inimestelt, kes pole sulle ühtegi koolitundi andnud. Tema õppis Henn-Kaarliga suheldes ja tema toonast Marja tänava kodu külastades seda, kuidas kirjanik üldse on kirjanik, millega ta end ümbritseb jne.
“Minu kui Lõuna-Eestist pärit tartlase jaoks seostub Henn-Kaarel endiselt Tartuga. Ent kui täna siin, Põltsamaal, natuke ringi jalutasin, siis avastasin, et siin on kirjaniku jaoks äärmiselt inspireeriv keskkond,” kinnitas Kronberg.
Sirge seljaga
Lisaks Loomingu peatoimetajale käis Hellatit õnnitlemas veel õige mitu kirjandusinimest, kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev sealhulgas. Kohal oli ka Luual elav Eesti ulmeühingu president Veiko Belials. Temal oli põhjust juubilari tänada selle eest, et too mõtles 47 aastat tagasi välja sõna “ulme”, mis võttis kiiresti üle senise vene keelest laenatud ja kohmaka väljendi “teaduslik fantastika” rolli. Muidu kannakski ulmeühing praegu võib-olla teadusliku fantastika ühingu nime.
Raplas elav luuletaja ja tõlkija Ly Seppel-Ehin kinnitas, et Henn-Kaarel Hellatil oli hindamatu roll nende pere kolme tütre luulesõpradeks kasvatamisel.
“Minu kadunud abikaasal Andres Ehinil oli suurepärane võime meelde jätta oma sõprade luuletusi ja ta luges neid aeg-ajalt meile ette. Esitatavate tekstide hulgas olid ühed värvikamad Henn-Kaarli 1960. aastatel kirjutatud murdelised-vemmalvärsilikud “Agduaal lauloluggo” ja “Maikuu rahulaul”. Neist inspireeritult hakkasid meie kolm tütart juba varakult luuletama,” ütles Ly Seppel ja luges ette Ehini-piigade kirjutatud “äraspidise” jõululuuletuse, mis publiku hingetuks naerutas.
Nii selguski, et Tartu ametlik ja Põltsamaa mitteametlik linnakirjanik on omavahel üsna otseselt seotud: Tartu linnakirjanikuks on ju jaanuarist saati üks Ly Seppeli ja Andres Ehini tütardest — Kristiina Ehin.
Henn-Kaarel Hellat kinnitas oma juubelisündmusel, et tunneb end Põltsamaal tõesti hästi, sest see on inimestest ja jumalatest armastatud paik, kuhu paljud Tallinna ja Tartu “jurad” lihtsalt ei ulatu. Põltsamaalaste jaoks on Henn-Kaarel aga kujunenud justkui linna elavaks sümboliks. Paljud on märganud, et ta teeb iga päev väikese jalutuskäigu jõeäärsesse Rivaali kohvikusse ning et teist nii väärikat ja sirge seljaga härrasmeest Põltsamaal õieti polegi.
RIINA MÄGI
