Heldur Lääne: „Kaugbussiliikluses valitseb armutu Exceli  tabel„

Hiljuti jõudis Eesti avalikkuse ette muuhulgas ka probleem, et Põltsamaalt ja Puurmanist on liinibussiga peaaegu võimatu Tallinna sõita. MTÜ Jõgevamaa Ühistranspordikeskus juhataja Heldur Lääne sõnul  on sama probleem tuttav mitmel pool Eestis. Lääne nimetab muret üleriigiliseks ja lisab, et kohalikul tasandil on seda võrdlemisi keeruline lahendada. Üheks väljapääsuks peab ta hangete korraldamist, et leida liinide teenindamiseks bussiettevõtteid.


Esmaspäeval võis ajalehest Postimees lugeda, et Põltsamaalt  Puurmani on peaaegu võimatu bussiga sõita.  On siin tegemist pigem spetsiifilise probleemiga või saab teha ka üldistusi? On Teile ka varem samasuguseid signaale tulnud ?

„Üldistusi saab teha alati, aga kas need on kõige paremad abimehed? Näiteks kasutas Puurmanis eelmisel nädalal maakonnaliine 47 reisijat. Detsembrikuul oli üheteistkümnel liinil kasutajaid kokku 205. Esimene number on peaaegu sama suur, nagu üks buss suudab peale võtta, ometi vurasid kõik üksteist sellel nädalal. Seega, tõrgun üldistamast.

Võimatu osas jään eriarvamusele, aga kindlasti ei ole võimalik igal ajal sõita. Esmaspäevane üleriigiline teemaasetus puudutab kaugliine ja maal elavat rahvast, ennekõike nende liikumisvõimalust maakonnast välja. Puurmani ja Põltsamaa asuvad ühel Eesti tuiksoonel, kus on väga tihe kaugbussiliiklus, aga mida tihedam see on, seda väiksem on võimalus sõitma saada, sest bussid lihtsalt ei peatu nendes peatustes. Järg on nüüd jõudnud ka Põltsamaa kätte, kus pealinna väljub ainult kaks bussi päevas. Miskipärast julgen arvata, et selline tase kordab saja aasta tagust.

Muidugi on selline olukord tekkinud just suurest üldistamisest. Vähemalt minu arvates, sest kui me uuesti alguses toodud arve vaatame, siis võib eeldada, kui palju on reisijaid, kes soovivad pidevalt pealinna vahel liikuda? Exceli tabel on väga armutu.“

Kuidas saate selliste murede korral probleemide lahendamisele kaasa aidata? Eraettevõttele kuuluva  bussi  peatumine ühes või  teises paigas sõltub vist ennekõike bussifirmale laekuvatest tuludest ja reisijate arvust?

„Kindlasti. Eraettevõte peab jälgima ka konkurente ja iga eelise ära andmine tähendab allajäämist. Tänaseks on seetõttu samm-sammult tulnud uued mugavad bussid, internet sõidu ajal kasutamiseks, võimalus kohvi juua  ja kiiremini kohale jõuda. Vedaja teeb väga hoolega statistikat. Üldiselt on kõik ju mõistetav ja arusaadav ilmselt ka lugejale, kuni see kedagi meist isiklikult ei puuduta.

Omaette küsimus on, millised reeglid me kehtestame, kui tahame riigi haldust sellesse teemasse sisse tuua. Kohapeal on murede lahendamiseks võrdlemisi vähe võimalusi. Tegemist on üleriigilise probleemiga. Ka Pärnu – Ikla teel näiteks.

See ei ole esimene kord meie maakonnas lahendusi otsida. Alles eelmise aasta lõpus oli taoline võimalik seis Piibe maanteel. Läbirääkimised, kokkulepped, veenmine aitasid. Erinevate osapoolte vahel. Eraettevõtted, riigiametid ja maavalitsused lahendasid üpris ohtliku olukorra. Tänane seis Tallinna -Tartu maanteel on nukram. Uut vedajat on leida raske, sest kogu ajaline maht on kaetud. Ja selleks, et siin liiniluba saada, peab esitama veel paremaid kvaliteedinõudeid. Põhimõtteliselt võimalik, aga väga kallis. Ja jälle põrkume statistikale. Kes selle kinni maksab, kui reisijate arv on selline, nagu ta on. Minu arvates on üks võimalus minna avalike kaugliinide hankimise teele. Koostada vajalik sõiduplaan ja korraldada hange. Loomulikult on vaja rahaline pool enne kokku leppida. Siis saaks olemasoleva liinivõrgu puudujääke täiendada vajalikuga ja väiksemaid keskusi silmas pidada.“

Kas olukorda võiks paremaks muuta maakonnasisese ühistranspordi  mitmekülgsemaks muutmine? Näiteks bussiliinid Puurmanist Põltsamaale erinevatel aegadel ?

„Maakonnaliinide arvu suurendamine Tallinna ei vii. Jälle tulen reisijate arvu juurde. Tean, et ma kaitsen oma eelarvet sisuliselt kaks korda aastas komisjoni ees ja siis esitatakse mulle varsti küsimus, milliseid liine kavatsete vähendada, et uusi rajada. Riigi eelarve on paigas ja see on napp. Mina jälle ei soovi vapustusi vaevaga üles ehitatud liinivõrku. Ei saa märkimata jätta, et see on igal aastal protsendi, paari võrra kasvanud. Ülejäänut võite meie kodulehelt vaadata. Ka reisijate arvu.“

Millised võimalused oleksid kohalikel omavalitsustel  aidata kaasa sellele, et bussid jõuaksid  võimalikult erinevatesse paikadesse? Samuti on mitmel asutusel või perel väikebuss. Kas oleks mõttekas stimuleerida nende omanikke paikkonna rahvale vastavalt soovile reisijateveo teenust pakkuma?

„See teema on mul mõttes mõlkunud juba pikemat aega. Maakonnaliinid on tänu riiklikule toetusele toiminud ja loonud olukorra, kus teistsugune lahendus praktiliselt kõrvale ei mahu. Konkurentsieelis. Samas, kui ma vaatan reisijate arvu, siis arvan, et ainult liiniveoga meie liikumiseprobleeme ei lahenda. Liinivedu eeldab kindlaid ja püsivaid reisijahulkasid, aga meie demograafiline olukord on võrreldes näiteks viimase kümne aastaga väga drastiliselt muutunud. Vana ja traditsiooniline võib meil mõttes olla, paraku on olukord on täiesti erinev, liinivedu kohati ei toimi. Paar-kolm aastat teeme liinides muudatusi personaalselt, ühe või teise inimese vajadusi silmas pidades.  Vaja oleks  just sama moodi toetatud teisi transpordiviise. Omavalitsuste sotsiaaltransporti, mitmesugust juhuvedu, kohalikul või mõnel ettevõtlustasandil. Kordan, samadel alustel riiklikult doteeritud. Isegi maapiirkondade taksondus võiks olla toetatud. Tänapäeval on võimalik fikseerida väga täpselt tehtud sõidud, suur hirm petmise ees ja petmine peaksid olema välditavad. Sellega saaks reisijatevedu korraldada oluliselt täpsemalt ja efektiivsemalt. Lõppkokkuvõttes on see ka kvaliteet. Täpselt selline sõiduvõimalus, mis reisijale sobib. Isegi kaugliine oleks võimalik kodukülast asendada.

Mis täna uute lahenduste tulekut takistab, on juba teine teema, aga kui keegi, kes on samamoodi mures, sellele samamoodi mõtlema hakkab, oleks iseenesest hea. Meid jääb maale elama iga päevaga järjest vähem, perspektiiv ei ole roosiline, aga vähemalt külas elavad inimesed mõistavad, et kõik ei mahu linna ja ei taha ka seal  elada .“

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus