Möödunud laupäeval tähistas Pajusi valla elanik Heldi-Agata Toom oma sajandat sünnipäeva. Tütre kinnitusel on ema pärit pikaealiste suguvõsast.
Heldi-Agata Toom sündis Pajusi vallas Kütimäel Lageda talus. Esimesse klassi läks ta Pauastveres. Heldi-Agata tütar Anne Vainlo rääkis, et ema pere kolis tihti.
Heldi-Agata ema oli Anne Vainlo praeguse kodu naabertalu peretütar. Selles peres oli neli tütart, kes kõik abiellusid ja kolisid kodunt kaugemale. Talu jäi sellel ajal tavaliselt vanemale pojale.
Kasvas seitsmelapselises peres
Heldi-Agata ema abiellus mehega, kes võttis talu rendile, pidas seda teatud aja ja rendilepingu lõppedes pidi otsima uue koha. Sellesse perre sündis kokku üheksa last, neist üks paar kaksikuid tütreid. Kahjuks surid kaksikud beebidena, vanemad kasvatasid suureks seitse last.
Heldi-Agata isa suri noorelt, ta oli vaid 50 aastane. Tookord olid talumehed kaalunud sigu, küllap mees vigastas end ning tulemuseks oli äkksurm.
Ema jäi üksi seitset last kasvatama, tal oli kaks poega ja viis tütart. Lastel ei olnud kerge, nad pidid maast madalast tööd tegema. Sageli tuli vahetada elukohta, sest ema võttis uue koha rendile. Pere on elanud nii Sulustveres, Umbusi kandis kui ka mujal Põltsamaa ümbruses. Teine maailmasõda ei jätnud ka nende peret puutumata, üks vend jäi sõtta.
Heldi-Agata ema tegi kogu elu rasket maatööd, tema liigesed jäid lõpuks väga haigeks ja naine ei saanud enam hästi liikuda. “Nad käisid Emajõe luhas tööl, hein niideti siis käsitsi. Liigesepõletik vaevas teda pikalt,” rääkis Anne Vainlo.
Abiellus Võrumaalt pärit mehega
Heldi-Agata abiellus 1940. aastal Kalana meiereis töötanud Võrumaalt Krabilt pärit noormehega. 1941 sündis perre esimene tütar, kes suri beebina: sõja ajal oli arstiabi väga keeruline saada. Tütar Anne sündis 1944. aastal.
1945. aastal saadeti pereisa tööle Soomaale, täpsemalt Viljandimaale Tipu kanti ühte suurtallu, kus oli oma meierei. Meiereimaja teisel korrusel olid pere eluruumid. “Seal oli üks tuba ja väike köök,” mäletab Anne. Meiereisse tõid ümbruskonna talunikud oma piima kokku, kus see kooriti ja valmistati juustu.
Anne mäletas, et hommikuti pandi sageli kaks kooretünni ree või vankri peale ning viidi hobusega Kõpu külla, kus tehti võid. Seda tööd tegi tavaliselt Heldi-Agata. “Käisin alati emaga kaasas. Mäletan, et ema luges vankris “Onu Tomi onnikest”,” rääkis Anne.
Meierei trepi juurest läks ainult hobuserada ja siis oli jõekallas. “Meie kandis parvetati ka palke. Palgiparvetajate jaoks tuli teatud päevadel kaup. Seda teadsid ka metsavennad. Olen, käed püsti, nende püssitorude ees seisnud. Parvetajatele toodud kauba viisid need mehed kaasa.
Meie kodus käis palju rahvast, pidevalt olid õues hobused.” Kooli läks Anne kodu lähedale. Hiljem töötas isa katlamajas, ema võttis piima vastu. Kohapeal siis enam piima ei töödeldud, vaid kokkutoodu viidi kaugemale. Kõpus käis auto, piimaringiga tuli sinna kõik kokku vedada ja üle anda. Hiljem toodi piim Tipu koolimaja juurde ja sealt veeti edasi Kõpu külla.
“Käisin seal ülemöödunud aastal, maja polnud enam, ainult meierei trepi vundamendi leidsin üles,” rääkis Anne Vainlo.
Tulid kodukanti tagasi 1971
Kolhoosiajal sai isa põllubrigadiriks, ema töötas külanõukogus, siis avati ka väike pood, kus ema mõnda aega tööd sai.
Kolhoosiajal kiratses kõik. Isal ei olnud mingil ajal samuti tööd. Tädi kutsus pere Pajusi kanti tagasi.
“1971. aastast oleme Pajusis tagasi. Ostsime hiljem Telliskivi talu. Isa suri 1978. Mina olin vahepeal kodunt ära, kuid tulin tagasi. Ema töötas põllutöölisena, enne pensionile jäämist oli veel mõned aastad ka karjatalitaja. Pidasime loomi, meil olid lüpsilehmad, möödunud aastal lõpetasin piimakarja pidamise,” rääkis naine.
Tema sõnul aitas ema kodustes töödes nii palju, kui jaksas. “Ta oli alati kohal. Meil käisid heinaajal ka külapoisid abis ja nemad küsisid alati, et kus meil täna töödejuhataja on. Ema päris ikka, et kas seda ja seda oled juba teinud, kas hakkad tegema. Teda huvitas kõik, mis kodus toimus,” lisas tütar.
Insult aga pani tegusa naise voodisse. “Ma ei saanud kodus tema hooldamisega hakkama ja seetõttu tuli ema viia Lustiverre,” ütles Anne Vainlo.
Ta märkis, et kõik ema õed on elanud väga kaua. “Kõige noorem õde suri 89aastasena, järgmisel kuul oleks saanud 90. Üks õde suri 95aastasena.” Tütre hinnangul on ema elanud huvitavat elu, võitnud raskused. “Isa surm oli emale väga raskeks löögiks, siis tulingi ema juurde tagasi. Käisin küll Põltsamaal tööl, olin kuduja. Hiljem tõin masina koju ja töötasin kodus, et olla ema juures.”
Jõgevamaa vanemad inimesed
*Maakonna kõige vanem elanik on 1912. aastal sündinud naine, kes elab Tabivere vallas
*1913. aastal sündinud naine elab Põltsamaa linnas
*Kaks 1915. aastal sündinud naist elavad Pala ja Põltsamaa vallas
*Maakonnas elab veel seitse naist, kes on sündinud 1916. aastal.
HELVE LAASIK
