Kai Aareleid, “Vene veri”
i
Mõne raamatu kohta kuuled ja loed kiitvaid hinnanguid, hangid selle endalegi, tutvud… ja leiad teinekord, et ootasid enamat või lihtsalt midagi muud. Mõni jääb aga riiulilt näppu puhtjuhuslikult: autor pole varem tuttav, tagakaane annotatsioon ei tõota midagi erilist… Aga teed selle lahti ja ei saa enne käest, kui leheküljed vähemalt diagonaalis üle vaadatud, et siis teisel ringil kõik kirjapandu aeglaselt ja mõnuga enda jaoks lahti seletada. Kai Aareleidi “Vene veri” oli see, mis mind hiljuti nii haaras, kuigi raamat, tõsi küll, on näinud trükivalgust juba 2011. aastal.
Meistrikäe all sündinud kontsentraat
Siin kõneks võetav on dramaturgi haridusega autori esimene proosaraamat.
Mine tea, ehk ongi just dramaturgiaõpingud Aareleidi kirjutamisstiili nii mõjutanud, et raamat, mis pole lihtsalt ilukirjandus, aga mitte ka läbinisti dokumentaaljutustus, mõjub heas mõttes kontsentraadina. Kõike ei öelda otsesõnu välja ega kirjutata pikalt lahti, vaid meenutuskatked lapsepõlvest, seosefragmendid ja põgusad vihjed loovad tiheda sisuga terviku, mis võimaldab sedagi näha, mis tegelikult kulisside taha jääb. Nii avastab lugeja raamatu viimast lehekülge lõpetades, et on saanud aimu tänapäeva Peterburi elust-olust, kuid sellega paralleelselt tutvunud ka autori suguvõsalooga alates vaarema Aleksandrast, kes pea saja aasta eest eestlasest aedniku noorikuna Venemaalt Eestisse toodi.
Tunded, mida loetu sünnitab, on loomulikult lisaboonus, aga see on meil igaühel ju oma ja erinev.
Olude sunnil võõra rahva sekka
Raamatu alguses sõidab Aleksandra tütretütretütar oma lastega vastupidises suunas – Eestist Venemaale, Peterburi, kus tema abikaasa diplomaadina tööle hakkab.
Polnud elu võõra rahva seas vähemalt algusaastail meeltmööda vene neiule Aleksandrale, polnud tänapäevasele Venemaale minekust vaimustuses ka tema lapselapselaps, kuid… “Kuidas me siis ei tule?” vastab diplomaadi naine oma mehele. Ja ligi saja aasta eest, kui noor pere revolutsioonist ja sõjast segi paisatud Venemaalt Eestisse tuli, ei võetud abikaasade vahel kõnekski, et naine mehest esialgu ja ajutiseltki maha jääks.
“Venemaa oli võõras ja ebasõbralik ning Peterburi tema petlikult kaunis eesvärav. Ma ei tahtnud kumbagi neist oma ellu, sest tegelikult oli killuke mind pärit just sealt ja seda olin ma kogu aeg häbenenud,” tunnistab raamatu minategelane ja nimetab oma negatiivsete muljete kirjapaneku talvisest Neevalinnast kaebuste raamatuks.
Samas meenub talle räämas tänavaid, mõnikord ootamatult tšinovniklikke ja ebasõbralikke teenindajaid ja rahamaiaid liiklusmiilitsaid kirjeldades ikka sagedamini vaarema, tänu kellele ta ise on kaheksandik venelast. Ja naine, kes ehk Eestis oma juurtele nii palju tähelepanu ei pööranukski, tunneb, et on sellesama kauge Aleksandraga, kelle kaudu tema lapsepõlvekojugi mõned seni mõistetamatud kombed jõudnud, järjest lähedasem, et on üsna paljus temaga sarnane.
Kõnetab Tootsi-lugude austajaid
See lepitab, aitab mõndagi mõista ja taluda. Simbirski mõisas teenides pesu lumivalgeks küürima ja akuraatselt tärgeldama õppinud vaarema on kunagi eestlasi mustadeks nimetanud. Nüüd, kui koristaja Peterburi kohvikus klientide silme all põrandat peseb ja pelutavalt räpases vees lappi väänab, tõdeb Aleksandra neljandat põlve järeltulija, et paljugi on muutunud – mõlemal pool piiri…
Aga on veel midagi, mis need mõtterännakud meie kandi lugejatele, eriti aga Palamuse rahvale lähedaseks teeb. Minategelase vaarisa Friedrich ostis Eestisse tulles oma perele Palamusele maja, kus oli kunagi elanud kellamees Lille Kristjan ehk meile kõigile tuntud Kristjan Lible. Raja Teele prototüüp Adele Pärtelpoeg olnud ühele Aleksandra ja Friedrichi üheksast lapsest ristiema, tahtnud teda lapsendada ja Austraaliasse kaasa võtta. Talle öeldi muidugi ära.
Ja Marfa Ivanovna, üks neist sõbrannadest, kelle seltsis Aleksandra aeg-ajalt samovari taga juttu ajades kodumaaigatsust leevendas, polnud ju keegi muu kui Voldemar Tootsoni Venemaalt kaasa toodud proua.
“Aleksandrale. Emadele. Linnale,” on Kai Aareleid lakooniliselt raamatu pühenduse sõnastanud.
KAIE NÕLVAK
