Elistvere loomapark sai kahekümneseks

Elistvere loomapark sai üleeile kahekümneaastaseks. Pargi aastate tagusel avamispäeval polnud seal külalistele näidata veel ühtegi looma. Praegu on park, kui närilistemaja pisielukad välja arvata, koduks umbes viiekümnele karvasele ja sulelisele. Elistverest on loodusega kontaktis olemise rõõmu saanud sajad tuhanded lapsed ja täiskasvanud.


Selles, et loomapargi avamispäeval, 27. augustil 1997, ühtegi looma näidata polnud, olid süüdi hulkuvad koerad. Pargi esimesteks asukateks pidid nimelt saama Tallinna loomaaiast kohale toodavad metskitsed, ent mõned päevad enne kavandatud kolimisaktsiooni murdsid pealinna hulkuvad koerad sealse kitsekarja maha. Nii oligi Elistvere loomapargi avamispäeval külalistel võimalik vaadata vaid tühja kitseaeda. Kaht mängulooma ka: mööbliettevõtte Tarmeko (sealt pärinesid kitseaia postid) peadirektori Olev Niguli poolt “lohutuseks” kingitud nahkkilpkonni. Kilpkonnad kui omamoodi reliikviad on kenasti alles hoitud ning loomapargi endiste ja praeguste töötajate, samuti loomapargi sõprade ja toetajate jaoks möödunud laupäeval korraldatud sünnipäevapeo ajaks otsiti need kapist välja.

Loomapargi esimesteks “päris” asukateks said aga 21. septembril 1997 Elistverre toodud piisonivasikad, kes said nimeks Vilja ja Villu. Villu imposantne pea kaunistab nüüd loomapargi väravamaja klienditeenindussaali seina, auväärt Viljat võib aga endiselt näha loomapargi aedikus.

Mõned allikad väidavad, et Elistverre loomapargi rajamise idee pakkus omal ajal välja Saksamaalt pärit turismikonsultant Tilman Bieber. Kauaaegne Eesti metsaseltsi esimees Kaupo Ilmet kinnitas, et tegelikult olid asjad pisut teisiti: Bieber viis turismi arendamisest huvitatud Jõgeva- ja Viljandimaa valdade esindajatele läbi seminari, kus väitis, et Euroopas jõuab inimene iga neljakümne kilomeetri läbimise järel mõnda loomaparki. Toonane Tabivere vallavanem Kalev Raudsepp kuulas seda juttu tähelepanelikult ja leidis, et Elistvere oleks sellise pargi jaoks hea koht. Ideed teoks tegema kutsus ta appi Kaupo Ilmeti, kes oli omal ajal Valgamaal Aakre metskonna juures väikese loomapargi käivitanud.

“Mina omakorda kutsusin nõumeesteks tollase Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu ja jahindusbioloogi Jaan Naaberi. Ka toonane omakandimehest keskkonnaminister Villu Reiljan, Jõgeva maavalitsuse keskkonnaosakonna peaspetsialist Ene Ilves ja paljud teised olid valmis aitama, sest loomapargi idee meeldis neile,” meenutas Kaupo Ilmet.

Projektid ja sponsorid

See ei tähendanud siiski, et ettevõtmisse kuskilt hunnikute viisi raha oleks hakanud voolama. Vastupidi: loomapargi majandamiseks ja arendamiseks tuli esimestel aastatel pidevalt projektidega raha taotleda ja lahkeid sponsoreid otsida.

“Tuli ette selliseidki olukordi, et pargi töötajatele oli palk paar-kolm kuud maksmata, sest raha lihtsalt polnud,” tunnistas Kaupo Ilmet.

Kui 2002. aastani oli loomapark Sihtasutuse Vooremaa Looduskeskus ja 2002-2008 MTÜ Eesti Metsaselts majandada, siis 2008. aasta 1. juulist arvati see Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu. Projektirahad on aidanud loomaparki arendada ka RMK ajal, ent igapäevaelu korraldamiseks on siiski olemas riigi rahakotist tulevad püsisummad.

“Mul on väga hea meel, et loomapargil praegu nii hästi läheb,” kinnitas Kaupo Ilmet.

Kui laupäevaõhtuse sünnipäevapeo ajal loomaaedikute vahel tiir tehti, jagunes seltskond iseenesest kolmeks-neljaks “rakukeseks”. Siinkirjutaja oleks tahtnud viibida kõigis korraga, sest igasse jätkus mõni endine loomapargi töötaja, kel midagi huvitavat meenutada oli. Loomapargi ajalugu võibki võtta kui põnevate, õpetlike, lõbusate, aga mõnikord kahjuks ka kurbade lugude kogumit.

Kauaaegne talitaja Elo Melk meenutas näiteks, kuidas tal tuli õige mitmele Elistverre toodud loomalapsele “kasuemaks” olla. Et loomakesi oli esialgu vaja toita iga kahe tunni tagant, tuli talitajal nad tahes-tahtmata enda juurde koju viia. “No mis elukas see siis jälle on!” ohanud Elo poeg tüdinult, kui esikust kastist järjekordse loomalapse leidis.

Nagu valgusfoor

Teine kauaaegne talitaja, Liina Sarv, kinnitas, et sai kõigi loomadega, ka piisonitega, nii hästi läbi, et võis hirmu tundmata nende aedikusse minna.

“Ainult ühel korral olen hirmu tundnud,” tõdes Liina Sarv. “See juhtus siis, kui piison Vilja aedikust välja pääses ja mul oli vaja ta tagasi meelitada. Olin Villu jaoks küll leiba kaasa võtnud, ent selle ajaga, mil ta seda sõi, Vilja aedikusse ei tulnud. Nii me lõpuks seal kolmekesi seisime: Villu ühel ja Vilja teisel pool väravat ning mina nende vahel, teadmata, mida teha. Lõpuks laiutasin käsi ja ütlesin õnnetu häälega: no näete, mul pole teile mitte midagi anda. Seepeale tõmbasid nii Vilja kui ka Villu mul oma pika keelega üle peopesa ning läksid rahulikult sinna, kus nende koht.”

Elistvere raamatukogu kauaaegne juhataja Heli Täpsi, kes tegi loomapargis kümme aastat giiditööd ja oli selle aja jooksul teejuhiks umbes üheksasajale grupile, meenutas ühe dramaatilisema hetkena seda, kui üks põder aedikust välja pääses ning küla vahele kõndima läks. Kiiresti välja kutsutud veterinaar uimastas põdra uinutipüssiga, ent paraku keeras hiigelloom end külili Elistveres tegutseva suurköögi ette, otse keset teed.

“Põdra aedikusse toimetamiseks oli vaja tõstukit, aga keset kibedat tööpäeva polnud ükski selline seade vaba,” meenutas Heli Täpsi. “Nii tuli mul päris tükk aega justkui valgusfoori mängida, et Maarja-Magdaleena ja Saadjärve poolt tulevad ning Tabivere poole keeravad autod loomale otsa ei sõidaks.”

Loomapargi külastajate lemmiku, karu Karuliina “maaletoojaks” võib nimetada Kaupo Ilmeti poega, omaaegset Kabala ja nüüdset Viljandimaa metsaülemat Elor Ilmetit. Paari-kolmekuune karutüdruk ilmus nimelt 1998. aasta märtsis tema kodukandis elumajade juurde ja külarahvas ei osanud muud ette võtta kui metskonda helistada. Et Elistvere loomapark oli selleks ajaks juba mõned kuud toiminud, polnud Elor Ilmetil vaja pikalt mõelda, kuhu karuke viia – loomulikult Elistverre. Ainult et viia sai alles siis, kui loomakesele aedik rajatud. Nii tuli Karuliinal paar nädalat Elor Ilmeti kodus veeta.

“Kanaaedikus ta ei püsinud, nii et panime ta tühjalt seisvasse soojakusse. Külarahvas käis teda seal vaatamas ning tõi talle mett ja muud suupärast,” meenutas Elor Ilmet.

Head-paremat tõid loomapargi loomadele ka laupäevase sünnipäevapeo külalised. Pühapäevasel avalikul sünnipäeval serveerisid loomadele maiuspalu aga loomapargi töötajad ise. Karu sai, nagu Elistvere kohvikute päeva ajalgi, marja- ja kalatorti, põdrad vahtravihtu, rebased pardimune jne. Pühapäeval pääsesid kõik külastajad loomapargi väravast sisse tasuta ning seda võimalust kasutasid väga paljud loomasõbrad.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus