Ehavere hobusekasvataja Merilin Meri taaselustab traditsioone

Kümne aasta eest ratsa Järvamaalt Jõgevamaale tulnud Merilin Meri kasvatab Palamuse vallas, Ehavere külas hobuseid, kes saavad hakkama nii traditsiooniliste maatööde kui ka rakendiga sõitmisega.


Kuigi hobused moodustavad Merilin Meri elust väga suure osa, tegeleb ta nendega siiski hobikorras, põhitöö kõrvalt. “Töötan Eesti Taimekasvatuse Instituudis kaunviljade rühmas katsetehnikuna,” ütles Meri. “Hobustega tegelemine on minu jaoks hobi. Elukaaslasel on hobiks jahipidamine ja kalandus, olgu siis minul ka üks hobi,” lisas ta naerdes.

Talli kõige väärtuslikum on Arancia

Merilini ja tema elukaaslase Madise majapidamises on hetkel viis hobust. “Alles hiljuti lahkus rohelistele aasadele meie kõige esimene hobune, vene traavel Rõõsik, kellega ma Ehaverre tulin,” lausus Merilin Meri. “Tema täpset vanust me ei teadnudki, hammaste järgi vaadates oli ta umbes 28aastane.”

Üle-eelmisel aastal lisandus Merilini talli Arancia-nimeline eesti hobune. “Hankisime ta Laiuselt, Metsapiiga talust,” rääkis perenaine. “Talvel, kui ma Arancia ree ette panin, näitas ta head veotahet. Seetõttu otsustasime temaga mullu minna iga aasta juuni algul Toris toimuvatele sõidu- ja veokatsetele. Eesti hobuste kolmevõistluse alade hulgas on seal kilomeeter sammu, kilomeeter traavi ja raskusega koormatud kelgu tõmbamine. Tema tõule on ette nähtud, et ta peab lõpuks tõmbama 600 kilogrammi. Ta sai sellega hakkama ning võitis kolmevõistluses esikoha. Nüüd kõik naeravadki, et Arancia on talli kõige väärtuslikum hobune,” lisas ta.

Merilin Meri on pärit Kolga-Jaani vallast, hariduse omandas ta aga Järvamaal. “Lõpetasin ärikallakuga Türi majandusgümnaasiumi,” lausus Meri, kes edasiõppimisplaane kaaludes leidis lehest kuulutuse, kus reklaamiti Säreveres asunud Türi tehnika- ja maamajanduskoolis avatud hobusekasvatuse eriala.

“Ma ei teadnud sel hetkel hobustest peaaegu mitte midagi,” muigas Meri. “Teadsin ainult seda, et nad mulle meeldivad, ning et ma olin neid joonistanud. Olime küll maal elanud ning meil olid koduloomad, ka hobust oli varem peetud, kuid minu ajal ühtegi hobust enam majas ei olnud.”

Säreveres õppis Merilin Meri hobusekasvatuse eriala teises lennus. “Klassis oli meid kolmteist-neliteist, kõige nooremad oli 18aastased, kõige vanem klassivend oli aga 45aastane,” meenutas ta. “Alustasin Säreveres praktiliselt nullist. Teadsin ehk vaid seda, kuidas asjad teoorias võiks käia, kogu praktilise poole avastasin just seal.”

Hooldas Palladiumi järglast

Kõigile maamajanduskooli hobusekasvatuse eriala õpilastele anti kooli tallis ka üks loom hooldada. “Mina sain Eesti kuulsaima võistlushobuse, trakeeni tõugu täku Palladiumi järglase,ˮ rääkis Merilin Meri. “Ta oli oma isaga muidu sarnane, aga suurem. Mõtlesin siis, et jeerum, ma ei tea hobustest midagi, ja nüüd antakse mulle selline hobune. Algul öeldi, et tema tagumiste jalgadega tuleb ettevaatlik olla, pärast aga selgus, et asi ei olegi nii hull. Tegelikult oli ta hästi tore loom,” lisas ta.

Aastane õppetöö lõppes kevadise praktikaga, kus Merilin Meri avastas enda jaoks ühe oma praegustest huvidest, rakendiga sõitmise. “Olin Luunjas Urmas Saksa tallides ning seal oli üks raskeveohobune, keda tuli pidevalt treenida, et ta oleks suveks sõiduvalmis.”

Kooli lõpetamise järel jäi Merilin Meri kuueks aastaks Säreverre abitreeneriks. “Sealne treener Maie Kukk oli pikalt haige, suveperioodiks asendajat otsides valis ta meie kursuselt minu,” ütles Meri. “Kooli ja treeneri hobuseid oli kokku umbes neljakümne ringis, aastaga olin aga juba nii palju õppinud, et hätta ei jäänud. Õnneks aitasid ka teiste loomakasvatuserialade õpetajad. Sügisel selgus, et treeneri tervis siiski nii tugev ei ole, et ta saaks üksi jätkata, seetõttu jättis kool mu tema kõrvale abitreeneriks. Kuue aasta jooksul tegime koos tööd ning õpetasime järgmisi kursusi. See oli huvitav aeg, sain nii ise õppida kui ka teisi õpetada,” lisas ta.

Jõgevamaale tuli ratsa

Jõgevamaale tuli Merilin Meri 2007. aasta sügisel. “Tulin ratsa!” naeris ta. “Olin siinse pere keskmise pojaga tutvunud ning pea aasta aega suhtlesime ja käisime teineteisel külas. Kui selgus, et mul on võimalus ka Luual Auuli baaris tööle asuda, tulingi siia elama.”

Särevere kooli treenerilt Maie Kukelt sai Merilin Meri kingituseks kaks hobust. “Kooli hobuste kõrvalt olin ka tema isiklikke hobuseid hooldanud, seetõttu andiski ta tänuks mulle vene traavli Rõõsiku ja ühe vana trakeeni mära,” meenutas ta.

  1. aasta 28. septembril oli Merilin Meril Säreveres viimane tööpäev, järgmise päeva hommikul asus ta sealt Ehavere poole teele. “Muidu oleksin ma loomulikult treileriga tulnud, aga kuna kooli üks endine lõpetaja ostis sealt Vaimastverre hobuse, suure Tori mära, too aga ei olnud mingi hinna eest nõus treileriga sõitma, otsustasimegi koos ratsa Jõgevamaale minna, enamik teest ju sama.

Pikad matkad ei olnud mulle võõrad, olin ennegi Säreverest täkkudega Vändras käinud. Torikas oli aga minu traavlist aeglasem ja seetõttu pidime nüüd enamiku teest sammu käima.

Tulime Säreverest läbi Taikse, Oisu, Kabala ja Pilistvere Põltsamaale. Läbi linna tulles inimesed vaatasid ja ütlesid, et uus asi ‒ hobused ringliikluses. Õhtul kaheksaks jõudsime Aidu kanti, Madis ja tema vend Mihkel tulid meile vastu, et hobuseid joota. Selleks ajaks olid hobused juba üsna väsinud, hakkas ka pimedaks minema ning Aidu järve ääres otsustasime, et nii enam jätkata ei saa. Teine hobune läks otsemat teed pidi Vaimastverre, minu omale otsisime treileri. Naersime, et treileri leidmiseks kulus vaid viis minutit ning ka hobune pole mitte kunagi nii hästi treilerisse läinud.”

Ehaveres ootas soe vastuvõtt

Ehavere külas ootas rändureid soe vastuvõtt. “Tallinnast olid sugulased kohale tulnud, kõik plaksutasid,” meenutas Merilin Meri. “Ka siin talus polnud hobust pikka aega olnud. Pererahvale ütlesingi, et kui tulen, siis tulen vähemalt kahe hobusega. Mõne aja pärast jõudis ka teine hobune kohale ning talli tegime neile vanasse viljakuivatisse.”

Merilin Meri hobused on piirkonna ratsutamishuviliste seas tuntud, perenaine on valmis huvilisi ka juhendama. “Kes soovib, see ikka hobuse selga saab,” lausus ta. “Et mul endal on hobustega palju kogemusi, siis saan huvilistele ka natuke teadmisi jagada, et tegemist ei oleks niisama hobuse seljas kõõlumisega, vaid teataks, mida seal üldse tegema peab.”

Hobustega on Merilin Meri käinud laatadel, neid on kutsutud ka kohaliku koolmuuseumi jõulumaale lapsi sõidutama. “Kahjuks pole siiani saanud veel reega sinna minna, olen pidanud lapsi vankriga sõidutama, sest pole lihtsalt lund olnud,” kahetses ta. “Vankriga sõitmistki vaadatakse praegu kui imeasja ‒ ratsahobustega ollakse harjunud, aga rakendihobune on tänapäeval jäänud kahjuks haruldaseks.”

Ratsutamishuviliste noorte hulgas on mitmeid, kes on leidnud tee Merilin Meri hobuste juurde ka pärast esimesi katsetusi, mõnel neist on see kasvanud ka tõsiseks huviks hobuste vastu. “Hiiumaal elav Kerli Kivisikk on kuueaastasest saadik igal suvel minu juures käinud,” rääkis Meri. “Kerli vanaema elab Kudinal ning suviti tema juures olles käib tüdruk ka siin toimetamas, temast on suur abiline kasvanud. Kerli tegeleb ka Hiiumaal ratsutamisega ning talle on hakanud meeldima loogarakend, mida olen talle siin õpetanud. Mullu suvel võistles Kerli loogarakendiga, samuti on ta seda oma kodusaarel huvilistele tutvustanud.

Vana hea loogarakend hakkab Eestis välja surema, neid on vähe alles jäänud. Varustust on raske saada, tegijaid praktiliselt enam ei olegi. Kui vankreid ja regesid ikka kuidagi veel saab, siis just range, lookasid ja muud sellist varustust, mis hobuse külge käib, on Eestis väga raske muretseda.”

Loomad leiavad rakendust talutöödel

Merilini ja Madise koduses majapidamises leiavad hobused rakendust ka traditsiooniliste talutööde tegemisel. “Oleme hobustega äestanud ja kultiveerinud, samuti on nad abiks olnud palkide metsast väljavedamisel,” ütles Merilin Meri. “Ka ader on olemas, aga kündmist ei ole me veel proovinud. Plaanis on ehitada ka metsaveokelk, sest muidu peab keegi kogu aeg jälgima, et tüvi vedamisel maasse ei jookseks.”

Merilin Meri sõnul oleneb hobuse töösoov looma iseloomust ja tahtest. “Nagu inimestelgi, on ka igal hobusel oma iseloom,” lausus ta. “Mõni on rahulikum, mõni kärtsum, mõni aga natuke jonnakam. Kui noort hobust õpetada, siis ei saa ta algul aru, miks ta peab seda asja järel vedama. Kui nad saavad aga selle selgeks, kuidas koha pealt ära minna ja tõmmata, siis ei ole enam probleemi. Mõnel hobusel on raskuste vedamine aga lausa veres, ka minu Arancial oli see kohe alguses selge. Mõni hakkab rapsima ja ei saa kuidagi hakkama, tema pani neli jalga maasse ja läks,” naeris ta.

Ühel hetkel kaalus Merilin Meri ka võimalust, et hobuste kasvatamisest saabki tema põhitöö. “Kui eelmisest töökohast ära tulin, tekkis neljakuine paus,” lausus ta. “Käisin sel ajal EAS-i äriplaani koostamise kursustel, kus sai isegi selleteemaline plaan kokku pandud. Siis sain aga uuesti tööle ning mõte jäigi poolikuks. Hing muidugi ihaldaks vaid hobustega töötamist, aga just sellega kaasnev paberimajandus ajab natuke hirmu nahka.”

Tulevikule mõeldes pole Merilin Meri oma unistust siiski maha matnud. “Kõigepealt oleks vaja korralik tall saada ning siis saab juba edasi vaadata,” märkis ta. “Korralikus tallis saaksin õpetada lastele hobustega tegelemise algteadmisi, samuti tahaksin edendada hobustega maatööde tegemist ning rakendiga sõitmist. Eesti hobusekasvatajate seas on küll entusiaste, kes üritavad traditsioonilisi tegevusi elus hoida, kuid kahjuks on neid väheks jäänud. Mulle meeldib, kui hobune ees on ning ma sooviksin killukestki kõigest sellest alles hoida. See on nii mõnus, kui saad midagi ära teha ning näha, et kõigel sellel on ka tulemus.”

MATI ALEV

blog comments powered by Disqus