Tänapäeval on võõrkeeleoskus ülivajalik: ilma selleta on valikuvõimalused elus palju ahtamad. Õpetaja Eevi Mootselt said Jõgeva noored head inglise keele alased teadmised ka ajal, mil nendega praktilises elus suurt midagi teha polnud. Pärast viitkümmend tööaastat Jõgeva koolides on teenekas pedagoog otsustanud klassiukse enda järel lõplikult sulgeda.
Eevi Mootse tuli Jõgevale inglise keele õpetajaks pärast Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna lõpetamist 1967. aastal.
“Mind suunati siia. Ja ma tulin hea meelega, sest mu vanematekodu asub Nõos ja Jõgevalt oli sinna väga hea rongiga käia,” meenutas Eevi Mootse.
Tema esimesed eluaastad möödusid õigupoolest Aakres, ent suurem osa lapsepõlvest siiski Nõos. Tema ema oli sealses keskkoolis eesti ja inglise keele õpetaja. Esimesed teadmised inglise keelest saigi Eevi Mootse oma emalt. Kui Nõo keskkool 1960. aastal läbi sai, jäi ta kaheks aastaks samasse kooli õpetajaks: algul õpetas esimest klassi, siis andis kehalise kasvatuse tunde. Nii et ühtekokku on tal õpetajastaaži koguni 52 aastat.
Ülikoolis asus Eevi Mootse õppima inglise keelt. Kui paljud sama eriala valinud lootsid tollal salamisi pea olematule võimalusele tõlgiks või giidiks saada, siis tema kindel soov oli saada õpetajaks. Tal oli ju õpetaja kogemus juba olemas ja emagi ametialase eeskujuna silme ees.
“Ema oli üsna range õpetaja ja küllap on see rangus mingil määral ka minule üle kandunud,” arvas Eevi Mootse. “Algul olin ehk rangemgi kui vaja. Aga kui arvestada, et olin lõpuklassi õpilastest ainult mõned aastad vanem, oli see enese kehtestamiseks ilmselt vajalik. Ainult et ühe kolleegi poeg pärinud kodus emalt, et kas ma üldse kunagi naeratan ka.”
Naeratas kindlasti. Kui Eevi Mootse värskelt diplomeeritud pedagoogina Jõgeva keskkooli tööle tuli, anti talle eluasemeks tuba kooli internaadis. Internaaditubadesse majutati veel mitu samal aastal kooli tulnud noort pedagoogi.
“Meil oli seal väga lõbus ja me ei osanud suuremast ja mugavamast elamispinnast puudust tundagi,” meenutas Eevi Mootse, lisades, et kahetoalise korteri, mida tuli esiotsa kolleegiga jagada, sai ta alles kolmandal tööaastal.
Rangus ranguseks, aga hea kontakti saavutas Eevi Mootse õpilastega kohe. Ning distsipliiniga pole tal tundides kunagi probleeme olnud.
“Tõsi, viimastel aastatel on tulnud korra hoidmisega natuke rohkem vaeva näha ning laiskust ja labasust tuleb ka rohkem ette,” tõdes teenekas pedagoog.
Paneb lapsed laulma
Tema sõnul arvavad mõned õpilased, et neile piisab netis surfates ja arvutimänge mängides omandatud inglise keelest, ent riigieksamil eeldatakse siiski, et noore sõnavara on laiem ja ta omab ka teadmisi grammatikast.
“Mul on tunne, et lapsed ei võta kõike, mida sa pakud, enam nii särasilmselt vastu, kui varem,” sõnas Eevi Mootse.
Ta tunnistas, et paremad suhted kujunevad tal nende õpilastega, keda ta algklassidest peale õpetanud on ja kes tema meetoditega harjunud. Selliseid õpilasi oli tal, muuseas, ka nõukogude ajal, mil üldiselt hakati inglise või saksa keelt alles viiendas klassis õppima. Jõgeva keskkoolis, hilisemas Jõgeva 1. keskkoolis tegutsesid omal ajal lapsevanemate rahastatud inglise keele süvaõpperühmad.
Eevi Mootse ütles, et tema tundides on alati palju lauldud. Mitmesuguste teemade kohta on ju toredad laulud olemas ja neid lauldes jäävad asjad paremini meelde. Keele õppimise juures ongi tema sõnul palju päheõppimist, ilma selleta ei saa keelt kuidagi selgeks.
Kui omal ajal töötati lihtsalt õpikuga, siis nüüd pööratakse võõrkeeleõppes suurt tähelepanu osaoskuste (lugemise, kõnelemise, grammatika tundmise, kuulamise ja kirjutamise) arendamisele.
“Tänapäeval on õpikud paremad ja ilusamad ning IT-vahendid abiks, aga tegelikult sai keel selgeks ka tahvli ja kriidi ajastul,” kinnitas Eevi Mootse.
Et õpilaste kõnelemisoskus areneks, on ta püüdnud tunnis ingliskeelset vestlust arendada. Kui teema on huvitav, tulevad õpilased sellega meeleldi kaasa. Näiteks kui spordist juttu tuleb, ärgitab õpetaja õpilasi võrdlema tema kunagisi ja nende praegusi tulemusi: temagi tegeles koolipõlves kergejõustikuga.
Kui Jõgeva põhikooli ajaloohuvilised poisid Egert Õim ja Kaur Aluoja möödunud aastal koolis vanavaranäituse korraldasid, said paljud õpilased esimest korda teada, et nende inglise keele õpetaja Eevi Mootse on kunagi olnud ka baleriin: näitusel olid väljas tema läbitantsitud varvaskingad. Vanemuise balletistuudiosse läks Eevi Mootse viienda klassi tüdrukuna.
“Nii andekas ma polnud, et solistiks pürgida, aga rühma ma sobisin. Stuudiolasi kasutati nii mõneski Vanemuise balletilavastuses. Mina tegin kaasa näiteks balletis “Kevade”, millega avati 1967. aastal Vanemuise uus maja. Käisin veel esimesel Jõgeva tööaastalgi Vanemuise vahet, ent siis loobusin,” meenutas Eevi Mootse.
Balletistuudios tärganud teatriarmastus on teda siiski kogu elu saatnud. Omal ajal oli ta nn ühiskondlik teatripiletite levitaja ning korraldas kolleegidele teatrireise. Ning oma õpilastele on ta mõnikord esitanud laule Vanemuises kunagi mängitud operettidest, nagu “Laanelill” ja “Teie soov, palun”.
“Vaatasin neid stuudio päevil nii palju, et lood kulusid pähe. Meie trennid olid Vanemuise vana hoone naabruses, praeguses korporatsiooni Fraternitas Estica majas. Pärast läksime teatrimajja end pesema ja jäime tihti ka proovi või etendust vaatama,” meenutas Eevi Mootse.
Kui tema balletikarjäär jäi lühikeseks, siis võimlemisega on ta seotud olnud pikemat aega. Ülikoolis tegutses tema ajal ühiskondlike erialade teaduskond ning iga tudeng pidi endale seal pakutavatest mõne eriala valima. Eevi Mootse valis naisvõimlemise instruktori eriala, ent tegi kaasa ka võimlemisrühmas, mis tuli viiel korral Tartu ülikooli meistriks ja neljal korral Eesti kõrgkoolide meistriks.
Jõgeval on Eevi Mootse juhendanud võimlemisringe ja tantsijaid ning loonud ka ise tantse.
“Väga tore oli üks Siimusti tüdrukutest moodustatud rühm, kellega sai huvitavaid kavu õpitud ja isegi Vanemuises peetud kolme rajooni abiturientide ballil esinemas käidud. Ühe rühmaga õppisime õpetaja Laine Kaasiku algatusel selgeks aga varieteekava, et sellega kooli lõpupeol esineda. Kuna õpilased arvasid, et minagi võiksin selles kaasa lüüa, mõtlesin ka endale ühe numbri välja,” meenutas Eevi Mootse.
Ühes või mitmes?
Tema Jõgeva tööaastad on möödunud sisuliselt justkui ühes, vormiliselt aga mitmes koolis. Suunati ta Jõgeva keskkooli, mis hiljem hakkas Jõgeva 1. keskkooli ja lõpuks Jõgeva gümnaasiumi nime kandma. Kui Jõgevale kahe senise gümnaasiumi asemele põhikool ja riigigümnaasium loodi, kandideeris Eevi Mootse tööle ainult põhikooli ning osutus sinna valituks. Ent tööle asus ta siiski ka Jõgevamaa gümnaasiumis, sest üks gümnaasiumiklass, keda ta teisest klassist üheteistkümnendani õpetanud oli, soovis väga, et ka viimasel kooliaastal annaks neile inglise keele tunde just õpetaja Mootse. Riigigümnaasiumi tollane direktor Alo Savi võttiski õpilaste ja nende vanemate pöördumist arvesse ning nii oli Eevi Mootse ühe aasta ametis ka Jõgevamaa gümnaasiumis.
“Mis saab õpetajale veel suurem kiitus olla, kui see, et õpilased koostööd temaga olude kiuste jätkata tahavad,” ütles Eevi Mootse.
Inglise keele riigieksami sooritas see klass suisa hiilgavalt: parim tulemus oli 98 punkti ja enam kui 90 punktise tulemuse said veel kaheksa õpilast. Lõpuaktusel kinkisid noored oma lemmikõpetajale vahva tänukaardi ja raamitud foto oma klassist.
“Mis seal salata, sellistel hetkedel läheb silm märjaks,” tõdes õpetaja Mootse.
Tänukaarte endistelt õpilastelt on talle tulnud ka posti teel. Kes avastab reisil olles, kes välismaises kõrgkoolis õpinguid alustades, et on koolist hea inglise keele näol kaasa saanud hindamatu pagasi. Ja siis läkitataksegi teele kaart, et ka õpetajale sellest arusaamisest märku anda.
“Ega see mõistmine saagi kohe tulla, see tuleb ikka hiljem,” ütles Eevi Mootse.
Kui omal ajal tuli tal inglise keelt ja kultuuri õpetada ilma nendega elavat kokkupuudet omamata, siis nüüdseks on ta terve Suurbritannia läbi sõitnud. Aga ta läheks sinna ikka ja jälle. Turismibüroo standardpaketi ostmisele eelistab oma käe peal reisimist. Šotimaal seikles ta näiteks koos õe ja õetütrega, sõiduriistaks rendiauto. Head muljed on tal ka Wales’ist, Cornwallist ja Inglismaa väikelinnadest.
Reisinud on ta aga mujalgi kui Suurbritannias. Nõukogude ajal õnnestus tal näiteks mingi üleliidulise rahugrupi (ta ei tea isegi, mis asjaoludel ta sinna arvati) koosseisus Indiat külastada. See on tänini tema kaugeim reis.
“Reis teeb suve täiuslikuks. Kui oled reisil käinud, naased klassi ette puhanumana,” tõdes Eevi Mootse.
Oma kool
- aastal, kui kõik Jõgeva linna koolide õpetajad koondati ning kõigil tuli uuesti tööle kandideerida, otsustas nii mõnigi pensionieas pedagoog koduseks jääda.
“Mul on hea meel, et mina tol hetkel jätkata otsustasin. Nüüd on mul endiselt olemas oma kool, oma kollektiiv, kuhu kuuluda. Kes loobusid, neil oma kooli justkui enam polegi,” ütles Eevi Mootse.
Tema ülikooli aegset kursust võib nimetada ülimalt töökindlaks: suurem osa selle koosseisust jäi õpitud ameti juurde pikaks ajaks.
“Ka mina pole kunagi kahetsenud, et õpetajaameti valisin. See töö on küll pingeline, aga ka huvitav ja loominguline. Keegi ei kirjuta täpselt ette, kuidas sa oma tunni läbi pead viima, nii et ükski päev ei sarnane teisega. Ja pidevalt noorte keskel olles pole endalgi aega vananeda,” sõnas Eevi Mootse. “Mul on tegelikult natuke kahjugi lahkuda, sest tööd on saanud hingega teha ning jaksu oleks veelgi, aga annan endale aru, et millalgi tuleb lõpetada. Ning miks mitte nüüd, mil Jõgeval viiskümmend tööaastat täis saanud ning eluaastaidki ilus arv kogunenud – 75. Usun, et olen paljudesse õpilastesse oma jälje jätnud ja minulgi on paljudest õpilastest häid mälestusi.”
Häid mälestusi on tal ka toredatest kolleegidest, kellega lühemat või pikemat aega koos töötatud. Aga neist, kellega ta omal ajal koos Jõgeva keskkooli tuli, pole siin ammu enam kedagi alles.
“Mina olen jäänud, sest mulle on siinne keskkond ja töötingimused sobinud. Ma olen üldse seda tüüpi, et ei kiirusta mobiili- ja elektripakettigi vahetama,” tunnistas Eevi Mootse.
Et tema õpetajakoormus on viimastel aastatel väike olnud, on ta saanud ka senini poole nädalast – reedest esmaspäevani ‒ veeta Nõos oma kunagises lapsepõlvekodus, kus praegu elab tema õetütar Liina oma perega. Liina kaheaastane tütar on tädi Eeviga juba nii kokku kasvanud, et kui siis esmaspäeval taas lahku minna tuleb, on nutt lahti. Kaks kuud tagasi sündis Laurale aga väike vend Andreas.
“Statsionaarseks lapsehoidjaks ma hakata ei kavatse, ent tore on, kui saan vajaduse korral abiks olla,” ütles Eevi Mootse.
On üks ingliskeelne tarkusetera, mida teavad kõik tema õpilased: “Where there’s a will, there’s a way.” Ehk eesti keeles: “Kui on soov, on alati võimalus selle täitmiseks.”
Eevi Mootse ei mäletagi enam, kust see talle meelde on jäänud, ent ta on oma õpilastel selle ikka üles kirjutada lasknud. Ja küllap on tema isegi oma elus sellest juhindunud.
Eevi Mootse elukäik
* Sündinud 3. juunil 1942
* Esimesed eluaastad möödusid Aakres, suurem osa lapsepõlvest aga Nõos
* 1960 lõpetas Nõo keskkooli
* 1960-1962 töötas Nõo keskkoolis algklasside ja kehalise kasvatuse õpetajana
* 1967 lõpetas Tartu ülikooli inglise filoloogia erialal
* 1967-2013 töötas inglise keele õpetajana Jõgeva keskkoolis, mis hiljem nimetati ümber Jõgeva 1. keskkooliks ja Jõgeva gümnaasiumiks
* 2013. aastast inglise keele õpetaja Jõgeva põhikoolis (2013-2014 ka Jõgevamaa gümnaasiumis)
* 2010. aastal tunnustati Eevi Mootset Jõgeva linna aasta õpetaja tiitliga
Estri Vaht, Jõgeva põhikooli vene keele õpetaja:
Ehkki meil on päris suur vanusevahe, on Eevi Mootse mulle mu töös tihti toeks ja abiks olnud. Temalt olen “laenanud” mõnegi nipi, mis aitab õpilastega tunnis paremini hakkama saada.
Eevi Mootse on õpetanud inglise keelt ka mu kahele lapsele. Kui meil käisid mõni aasta tagasi Austraalia külalised, kelle hulgas oli ka üks eesti keelt mitte valdav proua, olid just lapsed need, kes temaga suhelda said. Proua küsis imestunult, kus meie lapsed ometi nii ilusat ja stiilipuhast inglise keelt on õppinud. Vastus oli lihtne: oma koolis oma suurepäraselt inglise keele õpetajalt.
Laste kaudu tean ka seda, et õpetaja Mootsel on ikka olnud kombeks õpilasi eluga kursis hoida. Ta võtab tundi kaasa ajalehti, et sealt lastele mõni oluline uudis ette lugeda. Aga endise baleriinina on ta neile näidanud ka balletipositsioone.
Eevi Mootse suureks kireks ongi teater ja palju reisinud inimesena on tal väga lai silmaring.
RIINA MÄGI
