Eile õhtul Vaikses ookeanis Fidži ja Vanuatu saarelt alguse saanud Maailmakoristuspäev on kahtlemata suurejoonelisem ettevõtmine, millega meie riik oma sajandat sünnipäeva märgib. Seda ettevõtmist on ka korraldajad pidanud hullmeelseks algatuseks, kus isegi täpselt ei teata, kuhu päeva lõpuks välja jõutakse. Eesti suurima juubelikingituse tegemisel osaleb miljoneid inimesi 150 riigist üle maailma.
Kindel on küll see, et väikesele Eesti riigile on see mainekujundus ja reklaamikampaania parimal moel, sest üks peaaegu nähtamatu täpp gloobusel raputab oma sajandal sünniaastal tervet maailma. Kusjuures mainet kujundatakse teisi kaasates. Ja olgu koristuspäeva aktiivsusega, kuidas on, maailm saab ühe päevaga kindlasti varasemast puhtamaks. Lisaks peaks see liigutama ka inimeste mõtteviisi puhtama maailma suunas.
Otse loomulikult, ei jää Eesti ka ise talgupäeval passiivseks kõrvalvaatajaks ning teeb, kus vaja, prügile tuule alla. Sest tuleb tunnistada, et ka puhtana näivas Eestis on veel endiselt (või taas) paiku, mis koristamist nõuavad. Veel kurvem on see, et jätkuvalt on ikka neid, kes metsadesse oma nimetuid ja ka nimelisi prügikotte tassivad või maanteel kimades autoaknaist prahti välja loobivad.
Sellistest harjumustest jagu saamist saab kasvatada ainult eeskujude ja tegude varal. Kui oma elukeskkonda reostaval inimesel juba endal paha või piinlik hakkab, siis pole asi enam lootusetu. Just see idee kannab ka tänast Maailmakoristuspäeva, mis maailmale Eestist kingitakse.
