Edukas “liftikõne” viis Londonisse

Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi kümnendas klassis õppiv Jõgeva tüdruk Ketlin Peldes tegi hiljuti oma senise elu ühe parema otsuse: võttis nõuks kandideerida ettevõtlus- ja turundusteadmisi andvasse noorteprogrammi Changemakers Academy. Praegu viibib ta programmi raames läbi viidud turunduskonkursi paremate preemiareisil Londonis.


Changemakers Academy (selle eestikeelne vaste võiks olla Maailmamuutjate Akadeemia) on sotsiaalse ettevõtluse programm, mida toetavad Briti Nõukogu, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik ning rida firmasid. Programmi said kandideerida 14-19aastased õpilased kogu Eestist. 180 kandidaadi seast valiti ankeetide põhjal välja 60 enam motiveeritud noort. Nad jagati kaheteistkümneks meeskonnaks, kellest igaüks sai endale turundus- ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas kodus oleva mentori. Viimase juhendamisel asusid meeskonnad otsima lahendusi reaalselt eksisteerivate sotsiaalsete ettevõtete turundusprobleemidele.

Siinkohal tuleks vist ära seletada, mis on sotsiaalne ettevõte. See on ühiskondliku eesmärgiga organisatsioon, mis kasutab oma sihi saavutamiseks ettevõtlust, näiteks müüb oma tooteid või teenuseid eesmärgiga muuta maailm paremaks.

“Meil käidi koolis Changemakers Academy programmi tutvustamas. Ega ma tookord päris hästi aru saanudki, mida see endast kujutab, aga otsustasin siiski kandideerida. Tagantjärele võin end sellise otsuse eest vaid kiita,” ütles Ketlin Peldes.

Meeskond Karbumm!!!, mille koosseisu ta arvati, oli tegelikult naiskond: see koosnes vaid tüdrukutest ja mentorgi oli naissoost. Ketlini võistkonnas oli peale tema veel üks Treffneri kooli neiu, ülejäänud olid pärit Paidest, Jõhvist ja Vastseliinast. Nende koostööpartneriks sai Tartus tegutsev MTÜ Iseseisev Elu. Selle õmblus- ja kunstitöötoas valmivad erivajadustega inimeste käe all väga vahvad ja kvaliteetsed meened, ent neil napib püsitellijaid.

“Pakkusime välja kolmteist võtet, mis aitaksid probleemi lahendada,” sõnas Ketlin. Noored arvasid näiteks, et võiks  teha meeneid tutvustava reklaamvideo, milles lööksid kaasa Eesti tuntud inimesed. Teine mõte oli, et Iseseisev Elu võiks varustada telesaate “Eesti parim pagar” võistlejad stiilsete põlledega ning pääseda nii “pildile”. Üks mõte tehti ka teoks: Karbummi tüdrukud müüsid 1. märtsil Tartu kaubamajas Iseseisva Elu meeneid ja ületasid sihiks seatud müügitulemuse enam kui kahekordselt.

Ketlin tõdes, et Iseseisva Elu juhataja Maire Koppel on väga sümpaatne ja avatud inimene ning noortel maailmamuutjatel tekkisid temaga hea koostöö ja avatud mõttevahetus.

Mõru ja magus korraga

“Pärast iga käiku Iseseisvasse Ellu oli mul ühtaegu mõru ja magus tunne,” tunnistas Ketlin. “Mõru seepärast, et sealsed meenemeistrid väärivad palju enam märkamist ja tunnustamist, kui neile senini osaks on saanud. Põlled, pajakindad, pajalapid, kandekotid ja muu, mida nad valmistavad, on tõesti südamega tehtud ning töötoas tegutsemine annab erivajadusega inimestele oskused, tänu millele nad võivad pääseda ka tööturule. Magus tunne oli mul aga sellepärast, et meil olid välja pakkuda reaalselt toimivad ideed, kuidas olukorda muuta.”

Ketlini sõnul tuli põnevaid ideid ka teistelt meeskondadelt. Üks Põhja-Eesti pimedate ühinguga koostööd teinud võistkond pakkus näiteks välja mõtte korraldada pimedate fotokoolitus ja fotonäitus. Sellest ideest oli juttu isegi ETV saates “Ringvaade”.

Programm kestis kaks kuud, ent selle aja jooksul vormiti mitte  üksnes turundusideid, vaid osaleti ka kasulike koolitustel. Simulatsioonimängus tuli näiteks luua kujuteldav ettevõte, määratleda, mis allikatest seda finantseeritakse, kes selle toodangu ära ostab jne. Ning lõpuks tuli ettevõte nn liftikõne (see on lühike, umbes liftisõidu aja kestev kõne, mis avab igaühele arusaadavalt mingi idee või kontseptsiooni) abil maha müüa. Lihviti ka esinemisoskust, õpiti kujundama ettevõtte visuaalset identiteeti, ammutati inspiratsiooni mõnede ettevõtete edulugudest jne.

Programmile pani punkti 10. märtsil Tallinna hotellis Euroopa aset leidnud finaalgala, kus kõik meeskonnad pidid esitlema oma ideid žüriile ja kus valiti välja kaks võitjatiimi. Esimeses voorus tutvustati oma turundusideed seitsmeminutilise slaidiesitluse abil, kolm teise vooru pääsenud võistkonda pidid esitama ka nn liftikõne. Karbummi liftikõne koostamine ja ettekandmine usaldati Ketlinile.

“Olen seitse aastat kaasa löönud Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja ja pole kunagi kartnud laval suud lahti teha, aga seekord tundsin küll hirmu. Kooliteatris oled ju laval koos toetava trupiga, aga seal ei saanud mind keegi aidata. Pealegi oli vastutus väga suur: minu kõnest olenes, kas mu tiim saab Londoni-reisile või mitte,” meenutas Ketlin.

Andis maksimumi

Raskel hetkel rahustas teda teadmine, et tekst sai koostatud nii, et seda mugav esitada oleks. Ketlin oli jätnud endale ka väikese ajavaru, et juhul, kui keel korraks komistab, mahuks kõne ikka etteantud minuti sisse ära. Jõgeva neiu andis endast maksimumi ja ei vedanud kaaslasi alt: nende võistkond tunnistati üheks kahest võitjast.

Ketlini võistkonna võidule aitas kaasa ka rahvahääletusel saadud esikoht, mis andis mitu lisapunkti. Rahvahääletus toimus sotsiaalmeedia vahendusel. Tiimid postitasid sinna oma turunduskontseptsiooni tutvustavad videod. Päev enne galat nägid Karbummi neiud, et nad on teisel kohal ning et esikoht pole püüdmatus kauguses.

“Helistasime tuttavatele, kutsusime neid üles enda poolt hääletama ning saimegi lõpuks esikoha. Endised liidrid üritasid lõpus sama taktikat kasutada, aga selleks ajaks oli rong juba läinud,” ütles Ketlin. “Rabelemist oli kõvasti, aga me ei teinud seda ainult enda ja Londonisse pääsemise nimel, vaid ka selleks, et Iseseisev Elu ja sealsed tublid inimesed positiivset tähelepanu saaksid.”

Ketlin tunnistas, et Karbummi viis liiget tundsid programmi lõppedes, nagu oleksid nad õed: neil polnud kahe kuu jooksul ühtegi tüli. Isegi eriarvamusi suurt ei tekkinud, küll aga tuli ette hetki, mil terve võistkonnaga ohjeldamatult naerdi.

“Tegelikult oli kogu see kuuekümnest noorest koosnev seltskond tegus ja vahva. Ehkki oldi konkurendid, polnud mingit rivaalitsemist: kõik said üksteisega väga hästi läbi. Meist moodustus nagu üks suur kogukond,” kinnitas Ketlin.

Üleeile suundusidki Changemakers Academy tänavuse konkursi võitjad Londonisse.

“Ühest küljest on see preemiareis, teisalt hariv ettevõtmine. Külastame näiteks mõningaid sealseid sotsiaalseid ettevõtteid. Olen väga põnevil, sest sotsiaalne ettevõtlus on hakanud mind tõsiselt huvitama. Minu jaoks on mõte, et ma saan soovi korral tegelda nii ettevõtluse kui ka sotsiaalsete probleemide lahendamisega, väga inspireeriv ja motiveeriv,” ütles Ketlin. Tema ja teised Karbummi tüdrukud kavatsevad jätkata koostööd MTÜ-ga Iseseisev Elu. Nii vahvat meeskonda pole lihtsalt mõttekas laiali saata.

Tulevikus on Ketlinil plaanis õppida arstiteadust. Meditsiini ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas tegutsemine ei välista teineteist. Ketlini sõnul ongi programmi Changemakers Academy kaugem eesmärk see, et osalevad noored oskaksid tulevikus oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada ning õpiksid uskuma, et suudavad oma tegudega maailma paremaks muuta. Mitte sõrmenipsust ja kogu maailma korraga, vaid samm-sammult ja esialgu kasvõi ühe inimese elu muutes.

“Kui Changemakers Academy programmi kandideerimise võimalus taas välja kuulutatakse, soovitan kõigil tegusatel Jõgevamaa noortel kandideerida: see on tõeliselt äge kogemus,” ütles Ketlin Peldes.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus