Teatri Vanemuine reklaamikampaaniat võib teatud mõttes ka mustveelikuks lugeda. Nimelt juhib seda protsessi Mustvee gümnaasiumi vilistlane Deivi Tuppits, kelle kultuurihuvi sai alguse kodulinna muusikakoolist. Ideed Mustvees Peipsimaa teater avada peab Deivi liiga pretensioonikaks, küll aga arvab ta, et üks nüüdisaegne ja mitmekülgsete funktsioonidega teatrihoone sobiks Jõgevamaale küll.
Küsimusele, mida arvata Mustvees Peipsimaa teatri avamisest, kus kutselised näitlejad võiksid töötada projektipõhiliselt, vastas Deivi Tuppits, et see kõlab pretensioonika projektina. “Idee iseenesest on õilis, kuid vajab läbimõtlemist ka muudes aspektides – kas ülejäänud infrastruktuur, majutusteenindus ning ka piirkonna inimeste nõudlus sellele vastavad. Kuid üks nüüdisaegse tehnikaga black-box’i tüüpi etenduskunsti-spetsiifiline hoone kuluks Jõgevamaale ära küll,” ütles ta.
Vanemuise reklaamjuhi töös kasutab Deivi Tuppits teadmisi ja oskusi väga erinevatest eluvaldkondadest.
“Kui ühel hetkel tunned, et jaks saab otsa, siis mõtle sellele, kui palju su ema on sinu jaoks jaksanud ja ennastsalgavalt pingutanud,” kirjutas Deivi Tuppits emadepäeva eel oma Facebook’i lehel. “Mu ema töötas kaubanduses, isa oli kohalik konstaabel. Mu isapooone vereliin ulatub Padisele ning Narva, ema juured on aga Mustvee vanausuliste kogukonnas. Üheksakümnendate aastate keskel toimus peres suurem muutus, kus ema jäi koduperenaiseks ning isa vahetas samuti töökohta. Siis oli mõlemal aega minuga tegelda ja kaasata mind nii aiapidamise kui ka looduses hakkamasaamise kunsti.”
Lapsepõlvekodu on siiani Deivi vanematekodu. “Seal tuttavate õunapuude ja marjapõõsaste vahel käies ei saakski justkui rääkida lapsepõlvest minevikus. Mäletan end ikka õunapuuaias või jõe ääres mängimas, oma väljamõeldud muinasmaal. Olin selline väljas müttaja, puuotsas turnija, omaette nokitseja tüüp.”
Spirituaalne sünnikuupäev
Sündinud on Deivi Tuppits 25. detsembril. “Jõululapseks olek tähendab tähtpäevana seda, et meie peres peetakse nääre, sest jõululaupäeval tähistame traditsiooniliselt minu sünnipäeva. Talvisel pühalikul ajal sündimist pean enda üheks oluliseks iseloomu kujundajaks. Arvan, et see on andnud mulle teatava spirituaalsuse, süvenemisvõime, oskuse väärtustada traditsioone ning karget looduse ilu, mille keskel oma sündimise päeva eest tänulik olla.”
Oma kodukooli Mustvee gümnaasiumi nimetab Deivi kohaks, kus kaasõpilased ja õpetajad olid alati väga vastutulelikud ja initsiatiivi soosivad. “Eks mingil määral õpetaski kool pealehakkamist, oma ideede genereerimist ning elluviimist. Huviringides käimist ei sunnitud peale. Kõike sain võtta kui võimalust, mitte kui kohustust.”
Mustvees kujunes Deivi Tuppitsal ka armastus veekogu vastu. “Sellest, milline väärtus on veekogul elukeskkonnas, sain ma alles hiljem aru, kui püsivamalt Tartusse kolisin, ning isegi enam, kui elasin mõnda ega Hollandis. Ilma veeta ümbruskonnas, võimaluseta kas kusagil järve-, jõe- või kanalikaldal istuda oleks elu palju vaesem,” teab ta nüüd.
Kitarriõppe mõju
Tartu ülikooli lõpetas Deivi Tuppits teatri- ja kirjandusteaduse erialal. 12aastaselt oli tal aga kange soov lauljaks saada ning ta kujutles end laval esinemas. “Eks ühel hetkel jõudis kohale teadmine, et unistusel ja pühendumisel on vaks vahet; esimene on viimase eelduseks, kuid ühest teiseni jõudmine tähendab karmi tööd. Läksin 14aastaselt muusikakooli kitarri õppima ning ühes sellega süvenes ka huvi kaunite kunstide vastu. Avastasin endas huvi kõiksugu artistlike humanitaaralade vastu ja mõlgutasin mõtteid tuleviku eria teemadel.
Ainus, mis ühendas kõiki mu huvisid ning ponnistusi, oli teater, ennekõike näitlejaõpe: psühholoogia, tants, laul, kirjandus, filosoofia, lavakõne jne. Nii et tegelikult võib öelda, et teater viis viimaks kirjanduseni, sest lavakunstikooli ma sisse ei saanud ning alternatiiv praktilisele teatriõppele oli Tartu Ülikoolis antav teoreetiline perspektiiv teatrikunstile. Selle eriala valik tähendas aga laiema kultuuriteadusliku baasi omandamist, teatriõpe käis käsikäes kirjandusega ning oli lihtsalt üks võimalik spetsialiseerumissuund,” rääkis Deivi teatri- ja kirjandusteaduse seostest oma valikutes.
Kunst paraku ei toida …
Kõrvalerialana õppis Deivi Tuppits Tartu ülikoolis psühholoogiat. “Öeldakse ikka, et kunst ei toida. Ülikoolis oli mul valida, kas õppida süvendatult kultuuriteadusi või omandada kõrvalelukutse mõnel muul alal. Inimene oma käitumise, mõttemaailma ja olemisega on mulle alati huvi pakkunud. Psühholoogia õppimine tundus igati loogiline ja vaieldamatu otsus. Pealegi oli see rohkem reaalala kui kirjandus, mistõttu arvasin, et kompenseerin sellega oma vahest ehk liiga kunstilisi ambitsioone; see tundus alati mõjusam vastus, kui keegi trehvas küsima, mida ma õpin ja kes minust siis saab. Ma küll ei kahetse hetkekski, et tegin selle kadalipu kirjandusõpingute kõrvalt läbi ja õppisin valdkonda, mis ei väsinud mind oma äärmise meditsiinilise-bioloogilise lähenemisega jahmatamast. Tagantjärele olen aga vahel mõtisklenud, et oleksin ehk tahtnud hoopis kunstiajaloo kõrvalerialaks valida. Aga siis oleks jäänud kripeldama ikkagi psühholoogia.
Reklaamitöös tuleb vahel tõesti ette, et pean argumente ja kinnitusi leidma just psühholoogiateadmistest. Hea on teada mingeid käitumismustreid ja mõttemalle, mis on üldinimlikud ja universaalsed, aga ka peeni nüansse, mida uurivad neuroteadused ja mida reklaamimaailm tänapäeval üsna agaralt ekspluateerib. Ma siiski ei pea end siinkohal kuigivõrd spetsialistiks nende teadmiste osas, vaid lihtsalt teadlikuks inimeseks.”
Tartu ülikooli lõpetamist cum laude kommenteeris Deivi Tuppits nii: “Et psühholoogiaõpingud bakalaureuseastmes napilt cum laude’ga lõpetada ei lubanud, siis magistrantuuri astumisel seadsin selle endale eesmärgiks. Ei mäleta raskusi peale õpingute välismaal, mis tuli ühildada meie hindamis- ja punktisüsteemiga. Kui teha asja täie kire ja pühendumisega, võtta tõsiselt nii iseennast sellel alal kui seda, mida õpetatakse, siis jõuabki selliste tulemusteni. Eks ma lihtsalt pingutasin, rohkem küll põhimõtte pärast mõnikord, kuid siiski enda pärast, tahtsin endale tõestada, et olen valinud ala, milles võin olla tugev.”
Magistritööks Vahingu maailma
Magistriöö kirjutas Deivi psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu näidenditest. “See teema tuli mulle pähe juba bakalaureuseõppes just nimelt samadel põhjustel – huvist psühholoogia ja teatri ristumisteede vastu. Üllatus saabus alles magistritöö kirjutamise käigus, kui selgus, et psühholoogia (ja just psühhopatoloogia, millele plaanisin keskenduda) on Vahingu teostes võrdlemisi teisejärguline – esile tõusis hoopis filosoofia; mingi eksistentsiaalne elutunnetus, mis tingis ka Vahingu kui inimese ja kirjaniku isikumüüdi ühiskonnas. See oli üllatav, see paelus.”
Mitmel korral tuli ühes Vaino Vahinguga jutuks kogu tolleaegne teatriuuendus ja selle juhtfiguurid või ajastu intellektuaalid. Nii võib tekkida arvamus, et Deivi Tuppits tunneb Vaino Vahingu ning tema eakaaslaste Evald Hermaküla ja Jaan Toomingaga mõningast hingesugulust. “Võib juhtuda, et see nii on. Kui ka mitte hingesugulust, siis mingit intriigi, midagi, mida tahaks käega katsuda ja oma silmaga näha ning veidi ka oma hingega kogeda. Et mis teeb siis ühest ajastust nii märgilise ning seltskonnast inimestest peaaegu legendid. Pikalt ja põhjalikult ühe teema sees olek ikka loob selle ootuse, et tahaks kanda loetu ja uuritu päriselt ellu üle, et sellest saabki päriselu,” arutles end Vanemuisega sidunud noor naine.
Mis on mängu müstika.
Oma magistritöös toob Deivi Tuppits välja ka arst Hillar Imeliku tsitaadi: “Vahingu mäng on teatris kunst, psühhiaatrias ravivahend, kodus tüli ja pahandus.”
“Vahingu mängu sellise definitsiooniga olen nõus, kuid mulle tundub, et mina enese jaoks ei olegi loonud oma mängu definitsiooni või tähendust. Minu jaoks on mäng midagi sellist, mis haarab su jäägitult elus kaasa ja mille voolus peaks ka kõige keerukamad asjad tehtud saama, kui leida vaid üles see mängulisus. Ent teistpidi seostub mäng mulle millegagi, mida ei saa võtta tõsiselt, millegagi, mille saab ära lõpetada ja millest saab “välja tulla”. Et kusagil on siis see päris reaalsus. Mäng on minu jaoks paradoks, niisiis ei ole ma julgenud selle mõistega silmitsi seista ega seda endale lõpuni põhjendada.”
Vanemuisesse tuli Deivi Tuppits magistrantuuri eelviimasel aastal praktikat tegema. “Õpingute lõppedes pakuti mulle töökohta reklaamijuhina. Kuigi pidin vahepeal pool aastat välismaal viibima. Olin varem töötanud põgusalt PR ja turunduse alal Tartu Uues Teatris ning kuulanud sellega paralleelselt turunduse- ja tarbijakäitumise loenguid ülikoolis. Seega polnud amet päris uus, kuid spetsiifilist igapäevatööd pidi ikka õppima. Eks see õppimis- ja kohanemiseprotsess ikka veel kestab, see ei lõpe kunagi.”
Diplomaadist hingehoidjani
Deivi Tuppitsa sõnul tähendab reklaamijuhiks olemine olla nii diplomaat, ajakirjanik, disainer, psühholoog, kirjanik kui hingehoidja.“Ilmselt läheb see nimekiri veel edasi, kuid need on peamised valdkonnad, mida igapäevatöö endas kätkeb. Reklaamijuht vastutab väga paljude asjade eest, kampaaniate planeerimisest raadio- ja teletekstide loomiseni ning loomingulise personali ideede ja sõnumi realiseerimiseni avalikkuses.”
Tuppits märkis et reklaamijuhi töö konkreetse etendusega seonduvalt algab siis, kui see on võetud mängukavasse.
Kui Deivi Tuppits tööle tuli, tegutses kauaaegne Vanemuise juht Kaarel Ird hüüdnimega Vana Hirmus juba taevastel või põrgulikel teatriradadel. “Õnneks või kahjuks ei ole ma isiklikult vanameister Irdiga kohtunud, seega võin vaid arvata või ette kujutada, kas ja mil määral see vaimsus veel siin alles on. Usun, et lõpuni lahti sellest Vanemuise puhul ei saagi, see on osa selle maja ja asutuse identiteedist. Kuid ajad on uued, inimesed on uued ja ideed on uued, mistõttu ei leia, et Ird meid siin kuidagi kummitaks või kammitseks. See on ajalugu, see on üks sammas siin Vanemuise mäel,” lausus ta.
Kuulnud ka aplausi
Deivi Tuppits on ka ise suurema publiku ees näidelnud. “Viis aastat alates ülikooli sisseastumisest olen üles astunud Tartu Üliõpilasteatri liikmena nii siin- kui sealpool riigipiiri. Enne, kui elu ja huvid mind mujale juhtisid, eemale näitlemisest, jõudsin üsna põhjalikult praktilise teatriga tegelda, stuudios käia, nii mõneski lavastuses mängida ja nii mõnegi aplausi ja lille saada.”
Kui reisi või mõnda kohustust ees pole, veedab Deivi nädalalõpud Mustvees. “Arvan, et Mustvee on õnnelik linn – oma võimaluste, asukoha ja inimeste osas. Kahju vaid, et koolid üha tühjenevad ja noored initsiatiivikad inimesed pigem lahkuvad, kui sinna elama asuvad. Saan aru, et tegemist on üldise sotsiaaldemograafilise tendentsiga, ent Mustvee puhul tajun ma vähemasti mingit püüdlust või tahet olla innovaatiline ja saada endale need inimesed tagasi. Hoian selles osas pöidlaid.”
Deivi Tuppitsa elukäik
*Sündinud 1989. aasta 25. detsembril
*Õppinud 1997–2009 Mustvee gümnaasiumis, lõpetanud kuldmedaliga
*Tartu ülikooli filosoofiateaduskond, bakalaureuseõpe
* 2012- 2015 Tartu ülikooli filosoofiateaduskond
*2014-2015 Groningeni ülikool, kunstide, kultuuri ja meedia instituut, kunstikriitika, dokumentaalsus kunstides, kaasaegne dramaturgia
*Alates jaanuarist 2015 teatri Vanemuine reklaamijuht
Põlvkondade vahe pole määrav
Vanemuise dramaturg Sven Karja ütles, et kui mõelda Deivi ja tema enda sünniaastatele, siis karm tõde on, et formaalselt lahutab neid mitu pikka aastakümmet. “Ometi juhtub just teatris nii, et põlvkondade vahe ei ole eriti määrav. Teatris koondutakse tihedamalt pigem nn veregruppide, ühiste huvide ja eelistuste, mitte aastanumbrite lõikes. Minu esimene kokkupuude Deiviga toimus teatrikülastaja positsioonilt, kui Deivi osales Tartu üliõpilasteatris ja mängis kaasa selle teatri ühes õnnestunumas projektis “Kevade ärkamine”.
Edasi sattusin lugema tema teatrikriitilisi kirjutisi. Ja siis juba kohtusimegi Vanemuises.
Meie elukäikudes on päris mitu kokkulangevat punkti. Oleme mõlemad kaitsnud magistrikraadi TÜ teatriteaduse osakonnas, pealegi suhteliselt sarnastel teemadel, mis puutuvad Tartu 1960. aastate teatriuuendusse. Minu jaoks on oluline ka Deivi Mustvee-päritolu, mis tähendab, et erinevalt teistest temaealistest, saab temaga rääkida vene elust-olust, isegi venekeelseid anekdoote.
Tema praegune töö Vanemuise turundusosakonnas ilmselt sobib talle igati, kuigi ilmselgelt pürib ta varsti kuhugi edasi. Tema magistritöö lugemine kinnitab, et kindlasti piisab tal haaret teatriuurimise ja -teaduse alal midagi suuremat saavutada. Deivi rohketest hobidest mul ammendavat ülevaadet pole, kuid tean, oma koht on seal muusikal ja tantsimisel. Jah, tõesti, kui temataolisi pühendunud ja särasilmseid noori inimesi oleks rohkem, võiksime palju julgemalt Eesti tulevikku vaadata.”
JAAN LUKAS
