Vanadest jaanipäevakommetest on paljud tänini elus, mõned aga unustuse hõlma vajunud. Ent ununenud vanade kommete asemele on tulnud ka uusi. Avinurmes on näiteks tekkinud komme jaanilaupäeval laata pidada.
Möödunud reedel Avinurmes teoks saanud laat kandis juba kaheksateistkümnendat järjekorranumbrit. Ehkki nime poolest on tegemist tünnilaadaga, kujunes laadaplatsiks olevalt staadionilt tünnide leidmine üsna keeruliseks ettevõtmiseks: kohalik tünnitööstus on vaikselt hääbumas. Ent muid kohalikke puidutooteid, näiteks laastukorve ja mööblit, oli võtta küll.
Üks laastukorvide pakkuja, Avinurme ja Lohusuu vahel Kärasi külas elav Margot Haav ütles, et tema pole laastukorvide tegemise oskust n-ö emapiimaga kaasa saanud, sest on pärit mujalt. Ent kui pensionipõli kätte tuli, õppis ta korvitegemise siiski ära.
“Mul oli kade meel, et terves külas kõik teised oskasid korvi punuda ja mina ei osanud,” ütles Margot Haav.
Kui paljud korvitegijad valmistavad korvilaastu masinaga, siis Margot ja tema abikaasa Arved kasutavad vana head käsihöövlit. Nii et nende korvidel on ikka eheda käsitöö mekk juures. Puitu saavad nad oma metsast ja Avinurme laat on üks kindel koht, kus neid alati müüa saab. Väga kaugetele laatadele Haavad ei tüki, sest siis läheks bensiinikulu suuremaks kui müügitulu.
“Meile on see ikka väike kõrvalharrastus, mitte põhisissetulek,” ütles Margot Haav.
Peale korvide oli ta müügile pannud enda meisterdatud vildist loomakesi.
“Ma olin varem lasteaednik ja pole mänguasjamaailmast praegusekski päriselt välja saanud,” ütles Margot Haav muiates.
Avinurmelane Gunnar Simmul oli laadale toonud oma täispuidust mööbli näidised.
“Mul on kodus kõik masinad olemas ja teen valmis mistahes mööblitüki, ainult toolidega ma ei hakka jändama, sest neid on poes suhteliselt odava hinnaga küll ja küll saada. Paari tooli jaoks eraldi šablooni tegemine on mõttetu,” sõnas Gunnar Simmul.
Laatadel tema sõnul mööblit väga palju ei osteta, küll aga tekib seal kontakte, mis hiljem vormuvad tellimusteks. Kõige rohkem tellitakse kummuteid ja voodeid, aga tahetakse ka köögi- ja riidekappe. Kes tellib mööbliesemeid ühekaupa, kes terve toatäie korraga.
“Laadal käimine on tore vaheldus: saab inimestega suhelda,” ütles Gunnar Simmul.
Käsitöö või mitte?
Ainurme laada korraldajad on seadnud endale eesmärgiks esile tõsta kodumaist käsitööd. Mõne leti juures jäid aga mõtlema, mil määral on seal pakutav käsitöö ja mil määral mitte. Tartu OÜ Linameister pakkus näiteks väga kvaliteetseid laudlinu ja linikuid, mis valmistatud Valgevenest toodud viskoosisegusest linasest ja kaunistatud masintikandiga. Kas peaks nad masintikandi kasutamise eest hukka mõistma, kui tulemus on vaieldamatult kena ja maitsekas?
Laadal võis kohata ka Jõgevamaalt pärit müüjaid. Laiuse lähedal Vilinal elava Jüri Aunpuu müügiplatsilt leidsin suisa ahhetama panevaid puitesemeid: laitmatu disainiga tammepuust laua ja istepukid, väikese seifi, õlletorni, millesse saab kolmes eri mõõdus õllepurke laduda, viiulikujulise puukorvi, tšellokujulise küttepuude aluse jms.
Tammepuust mööbli kohta ütles Jüri Aunpuu, et selle eest on keeruline väärilist hinda saada, sest eestlased ei tunne puiduliike ega oska siis ka tammest tehtud eset väärtustada.
Aunpuu tunnistas, et müüb praegu põhiliselt laojääke, leiva teenib ta aga lauale põhiliselt Soomes töötades. Uusi põnevaid puidutooteid ta välja mõtlema väga ei tüki, sest neile pole turgu.
“Eesti on väike. Minu nišitoodangule oleks siin ehk kaks tuhat potentsiaalset ostjat, aga ma ei saa nendega kokku,” ütles Jüri Aunpuu. “Teised puutöömehed, kes siin müüvad, ostaksid nii mõnegi asja, sest nad oskavad nende väärtust hinnata, aga nemad ei tea, kui palju neil õhtuks kassat koguneb.”
Rääbis ja kohalõuad
Tänavune aasta on teatavasti kuulutatud Peipsimaa maitsete aastaks. Avinurme puiduaida õuel tegutses laada ajal Peipsi toidu telk, kus saime jutule Iisakus hallitusjuustu tootva Triinu Armiga. Esialgu valmistab ta sini- ja valgehallitus- ning sini-valgehallitusjuustu oma tunnustatud koduköögis suures katlas, ent tema kodutalu ühes kõrvalhoones on valmimas eraldi juustukoda.
“Eestis on juba päris palju käsitööõlle ja koduveini tootjaid ning hallitusjuustud sobivad ühe või teisega suurepäraselt,” tõdes Triinu Arm.
Peipsi toidu telgis pakkus ta ka teiste tootjate kraami: oma isa Jaak Armi lihaköögis valmistatud šašlõkki, Alatskivilt pärit sibulamoosi, Mesi tare puhkemajas kuivatatud voblasid, mis olid kingituseks sobivalt kolmeliitrisse purki pakendatud jne.
“Mul on päris hea meel, et olen siin, puiduaida juures, kus on vaiksem, mitte laadaplatsil suure melu keskel. Siin saan inimestega rahulikult rääkida ja neile silma vaadata,” ütles Triinu Arm.
Kõige rohkem ostetaksegi laadalt kaasa toitu. Ja Peipsi lähedusest tahetakse tihti kaasa saada just kala. Firmal Kallaste Kalur, kes esineb nüüd Rannapuura kaubamärgi all, oli kala pakkuda päris suures valikus. Suitsurääbis oli selleks ajaks, kui mina nende leti ette jõudsin juba otsas.
“Rääbis läks, jah, päris hästi, praegu võetakse kõige rohkem tuulehaugi ja kohalõugu,” ütles firma esimest päeva ametis olev müügijuht Marina Laas.
Miniatuurseid tankitõkkeid meenutavaid kohalõugu nägin müügil esimest korda.
“Ega need pole söömiseks, need on nautimiseks,” ütles üks neid ostnud mees ja siis julgesin mõnisada grammi küsida minagi. Ning kodune meespere kiitis uudse toote väga heaks õllekõrvaseks.
Ei tea, kuidas varasematel aastatel, ent tänavu oli Avinurme laadal näha üsna palju jõgevamaalasi. Osalt oli see ilmselt tingitud sellest, et samal päeval peeti Mustvees Jõgevamaa maakaitsepäeva ning enne seda oli hõlpus Avinurmest läbi põigata. Ent mine tea, võib-olla käis meie rahvas huviga uudistamas paika, mis varsti, pärast kohalikke valimisi, Jõgevamaa piiridesse kuuluma hakkab. Nii et siis on Jõgevamaal juba kaks kuulsat laata.
RIINA MÄGI
