Jõgewa Muuseumi eestvedaja Sergei Jerjomini veidi üle kahe aasta kestnud projekt – eestiaegse soomusmasina Arsenal-Grossley M 27/28 väliskoopia – sai 14. veebruariks värvitud ja on 24. veebruaril Paide keskväljaku vabaõhuaktusel esimest korda rahva ees. Siis loetakse soomusmasinalt ette ka iseseisvusmanifest.
Vanas Jõgewa Muuseumis oli väike vitriin Tallinna sõjatehase Arsenal toodanguga: padrunikestad, gaasimaskid ja üks tühi miin. Tehas ise asus Kopli poolsaarel, seal, kus praegu on Arsenali Keskus, ja tootis mitmesugust sõjavarustust. Et Arsenali tehase toodang Jõgewa Muuseumi rajajat Sergei Jerjominit nagunii huvitas, kõnetas teda ka asjaolu, et seal tehti soomusmasinaid. Samuti andis inspiratsiooni arhitekt Armin Valteri valmistatud soomusmasina Arsenal-Crossley mudel, mis on praeguseks on Eesti Sõjamuuseumis (Kindral Laidoneri muuseumis).
„Loomulikult tehti päris esimesed soomusmasinad Eestis 1918. aastal umbes nii, et homme on lahing, vaatame, mida võtta on. Mingi veomasin soomustati käigupealt kuidagimoodi ära, läks siis õnneks või mitte,“ rääkis Jerjomin.
Jooniste järgi tuvastamine
„See, mille koopiat mina hakkasin ehitama, on valminud juba teistmoodi. Siis oli rahuaeg, riigil oli raha, oli aega, et lasta projekteerida. Selle jaoks oli riiklik tellimus ja projekteerimistingimused. Need olid väga kvaliteetsed masinad ja tollal väga kaasaegsed. Siiamaani vaidlevad asjatundjad, kas neid sai omal ajal valmis 13 või 14.
See oli torniga masin, millele sai peale panna kuulipilduja või kahuri. Liikuv kuulipilduja või kahur on väga efektiivne ühik ja tema ekipaaž – neli meest – oli kaitstud,” tõi ta esile nende masinate olulisust.
Valminud autodest kaks läksid Kaitseliidule ja need said endale nimeks Kõu ja Pikker. Ülejäänud sai kaitsevägi, need olid nummerdatud ja kandsid numbreid 143 kuni 155.
Kuidas niisugune uurimistöö arendab teadmisi sõjaajaloost, selle kohta rääkis Jerjomin järgmist. „Selle number, mille jooniste järgi mina enda oma ehitan, oli ilmselt 145. Neid numbreid me üritasime tuvastada piltide järgi. Saime välistehnilised joonised, aga kui me võrdlesime pilte, siis kõik autod olid natuke erinevad. Päris ühtset seeriat ei ole. Ühel autol olid uksehinged ühel pool, teisel teisel pool. Ühel lukud ühel tasapinnal, teisel teisel. Aga me tegime täpselt jooniste järgi. Ja pilte vaadates tuli meie oma kõige sarnasem soomusautoga number 145. Nüüd püüame arhiividest teada saada, kes meie autoga sõitsid – see on see töö, mis ootab meid.”
Et soomusauto hakkab Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Paidesse minema, selgus alles enne aastavahetust. „Siis võttis meiega ühendust riigikantselei ja uuris, kaugel me oma projektiga oleme. Ja kas on võimalik teha nii, et meie soomusauto on vabariigi aastapäevaks ühes tükis ja värvitud, et seda saaks viia Paidesse, panna aktuseplatsile püsti ja lugeda selle pealt ette iseseisvusmanifest.”
Kuna sellel masinal eelarvet polnud, tegutsesid projekti peamised elluviijad, Sergei ning tema sõber ja partner MTÜs Pommiauk Eduard Onopa nii, kuidas jaksu oli. Kindlat eesmärki ju ei olnud, millal valmis saada. „Meil oli ju alguses kavas oma muuseum Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valmis saada, nii me mõtlesime kolm aastat tagasi, see aga ei õnnestunud ju!”
Nagu ikka moodsal ajal, loodeti ka projektikirjutamisele. Raha küsiti Jõgeva linnalt ja kodanikuühiskonna sihtasutuse kohaliku omaalgatuse programmist. „Kolme aasta jooksul ei õnnestatud saada kuigi palju finantseerimist. Ainsaks kindlaks toetajaks jäi Laidoneri muuseum, kes usaldab meie projekti, mõned asutused ja eratoetajad. Nüüd tekkis mure, kas me jõuame või ei. Mul olid kõik päevad ära planeeritud, et mida ma iga päev pean tegema. Praegu on kõik järje peal, viimased pisikesed detailid on ka kõik olemas. Indrek Õim Palamuselt tuli meile vastu ja võttis selle värvida. Eile saime kätte. Masin on korralikult liivapritsiga töödeldud ja krundid all, nagu peab,” rääkis Sergei.
Masina värv suur mõistatus
Oli väga suur mõistatus, mis värvi need masinad algselt olid. Kõik pildid on ju mustvalged. „Uurisime, mida samal ajal tegi Venemaa, mida tegid lätlased oma soomusmasinatega. Saime teada, et venelased värvisid oma tehnika roheliseks, lätlastel-leedulastel oli kasutusel hall värv, mida kutsuti laevahõbedaks. Teame, et need masinad värviti pärast kolmekümnendaid laiguliseks, aga 1926-1927, kust on pärit meie masin, veel nii ei olnud. Konsulteerides nii kaitseministeeriumi spetsialistide kui ajaloouurijatega, vaadates tol ajal Arsenali tehase tooteid, mis olid värvitud, otsustati rohekashalli kasuks. Tehnoloogiad ja värvid on tänapäevased, sest tööd on siia nii palju sisse pandud ja seda metalli tahaks ikka ära kaitsta,” rääkis masina peamine ehitaja.
Värvimiseks tuli mõned detailid ja luugid maha võtta, need pannakse nüüd tagasi. Enne 24. veebruari saab oma kohale armatuurpaneelid ja ehk ka puitvooderdise. Auto oli algselt vooderdatud puiduga, sest kuna metallplaadid oli karastatud – kuumutamise ja kiire mahajahutamise tõttu muutub metall vastupidavamaks – siis karastatud metalli küljest võib eralduda kilde. Et meeskonda nende eest kaitsta, oligi metallplaadi all puit. Päris soomusplaatide kasutamine levis hiljem.
Eestis oli karastatud metalli tootmine loomulikult tuntud ja seda kasutati, kuid siin polnud piisavalt suuri vanne metallplaatide mahajahutamiseks, ja need telliti Rootsist.
Originaalautode platvormiks olid inglise 2,5 tonnilised veomasinad – raamid, sillad, mootorid, selle peale hakati ehitama. Platvormi nimetus on soomuki nimes Arsenal-Grossley ka olemas – Arsenal, Tallinna tehase nimi, ja Grossley, veomasina mark. Kaalub ta umbes viie tonni ringis.
„Originaali täismass oli 6 tonni. Palju sinna laskemoona mahub, tuleb alles välja selgitada. Võimalused selleks – originaalsed laskemoonakastid – on Jõgewa Muuseumis olemas,” kinnitas Jerjomin.
„Ka järgmine uurimisteema on teada – milliseid vorme kandsid selle masina eeskuju ekipaaži kuulunud sõjaväelased. See polegi nii lihtne, kui arvata võib. Päris Vabadussõja ajal olid kasutusel pea kõik mundrid, mida siinkandis leidus, olid need siis vene või saksa omad. Kuna eestlased said abi Inglismaalt, siis kanti sageli inglise päritolu rihmu ja rakmeid. Loomulikult kuulus asja juured sini-must-valge tähistus. Eesti Vabariigis jõuti enne teist maailmasõda kolmel korral uus sõjaväevorm kehtestada. Neist ühe kasutusele tulek langeb just soomusmasina 145 valmimisega samasse aega, 1926. aastasse. Kummalisel kombel on selleaegsest vormist kõige vähem teada.”
Kuigi soomusauto väljanägemine saab vabariigi sünnipäevaks korda, siis ise masin ikkagi Paidesse veel ei sõida. Et see liikuma saada, tuleb veel kõvasti elektritöid teha, aga tõenäoliselt hakkab auto ise sõitma juba suvel. Paidesse kohale viiakse see treileril.
MTÜ-d Pommiauk on soomusauto projekti juures toetanud:
*Eesti Sõjamuuseum (Kindral Laidoneri muuseum) – aitas soetada metalli ja tasuda rataste treimise eest.
*Eesti Riigikantselei – aitas maksta lõppfaasi viimistluste eest
*Platvormi jaoks annetas GAZ 51 Mart Joosep Põltsamaalt
*Armin Valter, arhitekt
*Soomuki kere on valmistatud OÜ ELME METALL metallist.
*Meeskonda, Sergei Jerjominit ja Eduard Onopat on selle juures aidanud OÜ Romec metall, OÜ B&W metall, OÜ Auto ja metall ning Eesti bagisõitjad Romet Välba ja Lauri Leiten. Suurt abi osutas ka Kalev Ilves Avaksist.
*Soomusauto viib Paidesse vabaõhuaktusele Kaltinger OÜ Jõgevalt
Arsenal Grossley M 27/28 ajalooline taust
Arsenal-Crossley soomusautod projekteeriti aastatel 1924-1925 Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Tehnikaosakonnas. Mootor ja veermik telliti Inglise firmalt Crossley Motors Ltd. Soomustamiseks vajalikud terasplaadid telliti Rootsist ja autod ehitati valmis Tallinna relvatehases Arsenal. Kokku valmis aastatel 1926-1928 13(14) masinat, neist kaks Kaitseliidule ja ülejäänud kaitseväele. Kaks neist olid relvastatud kuulipildujatega Madsen 7.7mm ja ülejäänud 37 mm kahuritega.
Soomusautod olid 4,87 meetrit pikad, 1,80 meetrit laiad ja 2,43 meetri kõrgused. Auto tühikaal oli 4,1 tonni.
ANDRA KIRNA
